Sopaajakirjanik sai advokaadiks
Miks te ajakirjandusest loobusite?
Posti periood oli üks õnnelikumaid aegu mu elus. Töö, ajastu ja kolleegid tegid sellest toreda aja. Ajakirjanik olla oli fun.
Ent ajad muutusid. Üheksakümnendate alguses ja keskpaigas oli Eesti tõeliselt vaba riik; pärastpoole hakati kraane kinni keerama. Ühiskondliku üleregulatsiooni mõjul pidi ka ajakirjanduses varem või hiljem tekkima enesetsensuur.
Miks kurikuulus Post kinni pandi?
Küllap skandaalsetel põhjustel. Näiteks “Siioni tarkade protokollide” avaldamine pandi seisma kogu riikliku sunniaparaadi jõupingutustega. Seadus lubas firma sundlõpetada, kui selle tegevus heade kommetega vastuollu läheb.
Hea semu Juhan Parts teatas mulle, et justiitsministeeriumilt küsitakse arvamust Posti välja andva firma sundlõpetamise asjus. Kuna Riigikohtu esimees Rait Maruste esines antud teemal ajakirjanduses meievastaste avaldustega, siis püüdsime algatatada kriminaalasja Maruste suhtes solvamise paragrahvi alusel. Suure melu kattevarjus panid omanikud ise Posti kinni.
Miks valisite õigusteaduse?
Mingil perioodil olid Posti omanikeks Hans H. Luik ja Robert Lepikson. Tiraaþid läksid üles, kõik oli okei. Aga ühel heal päeval tegid nad mulle tõsise profülaktilise peapesu – miks üks, teine, kolmas asi valesti on.
Sain aru, et ajakirjanduse näol on tegemist ikkagi risky business’iga. Tahtsin midagi kindlamat, olla iseenda peremees. Viisin paberid äsjaavatud Õigusinstituuti.
Kas sopalehe peatoimetaja taust tuli uuel alal kasuks?
Esiteks, Post ei olnud sopaleht. Näiteks KesKus’i praeguse peatoimetaja Juku-Kalle Raidi kihutasin ma lehest minema seetõttu, et ta kippus lugusid välja mõtlema.
Teatud imagoprobleem võis mul ikkagi tekkida. Seepärast hoidusin tükk aega ajakirjandusega kokkupuutumisest, kuigi sain palju ahvatlevaid pakkumisi. Kuid olin otsustanud ajakirjandusega lõpparve teha ja hoidsin distantsi.
Pikka aega ei leidnud ma tööd. Kus anti mõista, et vale kool, teisal öeldi, et tule hiljem. Ajakirjandus tahtis mind, aga mina enam ei tahtnud. Juurasse tahtsin, aga veel ei saanud.
Kuidas tuli töö Monika Mägi büroos?
Olin linnakohtus kaasistuja. Ühes protsessis, kus eesistujaks oli kohtunik Merle Parts ja kohtualuse kaitsjaks Monika Mägi, jäin koos teise kaasistujaga kohtuniku arvamuse suhtes eriarvamusele.
Hääletasime kohtuniku 2:1 maha ning mõistsime kohtualuse õigeks.
Pidin ise otsuse koostama. Tekkis võimalus näidata oma juriidilist kirjaoskust. Ju siis kukkus otsus nii hea välja, et proua Mägi kutsus mind enda büroosse tööle. Õnnelik juhus! Praegu olen tööga väga rahul!
Võrrelge ajakirjaniku ja advokaadi ametit.
Kui ajakirjanduses tuleb kõik välja rääkida, mida tead, siis advokaadil tuleb paljugi maha vaikida. Hoolimata erinevusest nende ametite vahel, on mõlemad intellektuaalselt nauditavad.
Juura meeldib mulle rohkem, edu on siin kergemini mõõdetav. Loevad võidud ja kaotused, eesmärgid ei jää silmapiiri taha.
Puðkin, kui ta oli “Jevgeni Onegini” valmis kirjutanud, luges selle läbi, plaksutas käsi ja hüüdis “Tubli, koerapoeg, tubli!”. Pärast põhjalike tekstide koostamist talitan tihti samamoodi, tegin ajakirjanikuna ja teen ka nüüd.
Mis on olnud kõige huvitavam kohtuasi?
Minu enda parkimiskaasus, mis jõudis välja riigikohtu üldkogusse. Sellest kohtuasjast on võimalik lugeda internetiportaalist juura.ee, mis on minu tehtud. Praegu on kõige huvitavam asi vägikaikavedu Diveci asjas.
Mida arvate nüüd sõnavabadusest?
Praegustest lehtedest üllatab mind positiivselt ajalehe KesKus ja Kivisildniku julgus. Olen pettunud, kui näen liigset poliitilist korrektsust. Rohkem võiks balansseerida noateral. Inglased ütlevad, et need, kes nimetavad labidat labidaks, ongi loodud ainult labidaga töötama. Eufemismide abil kas või ropult öelda näitab aga ajakirjanduslikku meisterlikkust.
