“Sotsia” on tänavu Futu!
Tuleva nädala teisipäevast reedeni pulbitsevad Tallinnas ja Viljandis värsked kirjandusmõtted – siis on käimas viies kevadine kirjandusfestival "Sotsia", mille tänavune põhiteema on Futu.
Nelja päeva jooksul astub üles mitmekümnepealine jõuk kirjanikke nii Eestist, Saksamaalt, USAst kui Prantsusmaalt. Lisaks kirjandusõhtutele toimuvad vestlusringid tuleviku-, fantaasia- ja ulmeteemadel. Kuuleb ka räpp- ja punkluulet. Festivali täpsema kava leiab netiaadressil www.kirjandus.ee.
Peakorraldaja Jürgen Rooste, mis on sel kevadel "Sotsial" teisiti?
Vaata, "Sotsia" on olemuselt ikka konservatiivselt anarhistlik festival. Täiesti ilmselge on, et me katsume teha inimesi rahutuks ja raputada ka iseenda piire.
Aga ega traditsiooni mõttes palju muutunud pole – on hunnik ilusaid-häid kirjandusõhtuid, meie seekordseks püüdluseks mõtlemine Eesti ja eesti kirjanduse tulevase näo üle.
Aga kuidas sündis mõte, et tänavu just Futu?
Inspiratsioonisähvatuse sain Norras Oslos ühel luulefestivalil, kui üks kohalik tipp-poeet oli kirjutanud ühe poeemi, mis rääkis tuleviku-Norrast ja rääkis seda tuleviku-Norra keeles. Selle eest sai see poeet ühe kõige tähtsama Norra kirjandusauhinna luuletajana üle mitmekümne aasta. Vahepeal võitsid seda preemiat ainult prosaistid.
See Norra-elamus ärgitaski mind mõtlema, et mis oleks, kui katsuks tänavu ka siin Eestis neid tulevikuteemasid otsida.
Mis meist siis tulevikus saab?
Vahepeal oli mu visioon kõige ümbritseva tõttu selline nördinud, tülpinud ja nüri. Aga praegu olen ma hakanud hullult positiivselt mõtlema. Leian, et selleks, et mingi rahvakild ja keel ja kultuur säiliks, on tegelikult vaja vähe inimesi. Projekti nimega Eesti Vabariik on palju parem ajada väga väikese, kuid entusiastliku ja positiivse seltskonnaga kui väga suure ükskõikse ja ülbe seltskonnaga.
Rahvastiku vähenemine ei ole üldse probleem, küsimus on hoopis selles, kuidas tekitada entusiasmi väheneva rahvastiku hulgas. Nii mõnedki soome-ugri rahvad seal Venemaa avarustes on palju väiksema rahvaarvuga kui eestlased ja elavad igapidi kehvemates oludes, aga nende vaimne pauer kestab. Üks minu eesmärk ongi, et "Sotsial" diskussiooni kaudu leida need võimalused, kuidas väga väikese rahvakilluna väga teravalt alles jääda.
Esimest korda on festivalil ka omaette ulmesektsioon.
Omaette jah, aga ilmselgelt on "Sotsia" festivalil ka varasematel aastatel ulmelisi tekste kõlanud, nii luulet kui proosat.
Kasutades president Arnold Rüütli lemmikväljendit, tuleb tunnistada, et eesti ulme on väga jätkusuutlik.
"Sotsia" kavas on sellised määratlused nagu "tulevikuluule" ja "tulevikuta luule". Mis asjad need on?
Peame tõdema, et me ei tea ju, mis on tulevikuluule, ja samas ei tea me ka, mis on olevikuluule, sest ta tõttab nii kähku meist mööda, et me ei saa teda kätte. Aga ilmselge on ka see, et kui me nimetame mõnda luuletust tulevikuta luuleks seetõttu, et ta on liiga omas ajas kinni, siis meil pole õigus, sellepärast, et igasugused tekstid, mis haaravad oma aega kaasa, räägivad meile tulevikus sellest möödunud ajast kõige rohkem.
Ajatus ei ole luules minu arust iseväärtus omaette. Aga "Sotsia" raames otsime, jah, neid juhtmeid ja liine ja teekondi, mida pidi võiks Eesti kirjandus lähitulevikus ja ka pikemas perspektiivis edasi suunduda.
