Loone Ots on oma 18-aastase tütre ja tema sõpruskonna pealt märganud, et inglise keele ees taanduvad juba paljud emakeelsed sõnad ja noored räägivad inglise-eesti segu, mis õnneks põhineb veel siiski eesti keele grammatikal. „Kui ma küsin oma tütrelt, kuidas see sõna maakeeli on, peab ta tükk aega mõtlema,” kirjeldab Ots.

Lapsi mõjutavad suuresti sotsiaalvõrgustikud. „Noor on suure osa ööpäevast keelekeskkonnas, kus kujundlik, õigekeelne väljendus pole üldse tähtis ega hinnatud, püüeldud ega taotletud,” tõdeb Järvela, kelle sõnul pole harv juhus, kui gümnasist alustab lauset väikese tähega.

„Laps vaatab silte, pilte ja käib Twitteris, kus säuts läheb käe alt nii ruttu ära, et seal pole loogikatki. Veel vähem hakkab keegi säutsu jaoks keelt korrigeerima,” kirjeldab Loone Ots.
Noortel on kadunud motivatsioon lugeda pikki tekste, tähemärkide arv peab olema võimalikult väike. „Nagu puljongikuubik. Saame ju sooja puljongit juues kõhu täis, aga maitsvaid porgandeid, kartuleid, kaalikaid selles pole,” tõdeb Ots.

Mis ja kus sobib?

Kõige märgatavam muutus on see, et noored ei taju stiiliregistrite vahet, mis on argikeel ja mis on hea eneseväljendus. „Argisuhtluses on kõnekäänud taandunud nelja tähega sõnadeks, mille sisu on lihalik ja väga vähe vaimne ning mida öeldakse võõrkeeles, et see nii räige ei tunduks,” selgitab Loone Ots.

Kui 10–15 aasta eest oli tüdrukute sõnavaras märksa vähem roppusi kui poiste omas, siis nüüd pole enam mingit vahet. Piltilus tüdruk võib tõsiseid räigusi öelda, ise seda tajumata.

Vähikäiku on teinud ka keele kujundlikkus, mis tuleneb vähesest ilukirjanduse lugemusest. „Vanasõnad ja kõnekäänud, mis põlvkond varem olid iseenesestmõistetavalt arusaadavad, neid lapsed enam ei tea,” ütleb Järvela. Näiteks toob ta 8. klassi õpilased, kes ei teadnud, mis on sõlg. Lapsed arvavad, et ütlus „mees kõndis, sepik seljas” tähendab, et mehel oli palju leiba kaasas. 3. klassi laps ei mõista väljendit „verejooks lakkas”, sest ta ei tea sõna „lakkas” tähendust.
Alates 5. eluaastast hakkab laps mõistma metafoorset keelekasutust ja peaks aru saama, et „valvemeeskond oli kõva pähkel” ei tähenda, et tegu on pähklitega ja „sepik seljas” ei tähenda, et leib on seljas.

Nõrgaks lüliks selles õppeprotsessis on tööga hõivatud vanemad, kes delegeerivad oma kasvatusülesanded televiisorile ja arvutimängudele. „Kumbki neist ei paku aga kujundlikku sõnavara,” tõdeb Järvela.
Õppimise tulemusena peaks lapsed hakkama oma teadmisi seostama, ent ka selles vallas on toimunud taandareng. „Nad on võimelised jupi kaupa asju selgeks õppima, ent oskust kaks sahtlit kõrvuti lahti teha on järjest vähem. On vaid kaks valikut: tunnen või ei tunne seda sõna. Ja kui ei tunne, siis on käed kohe püsti ega oskagi enam edasi minna, sünteesivõime puudub,” kirjeldab Piret Järvela. Ta usub, et põhjuseks on see, et teadmiste kontroll on sageli kirjalik ja enamasti test, mis ei soodusta loogilist mõtlemist.

Ent mis motiveeriks noort püüdlema parema ja rikkama keele poole? Järvela kogemus näitab, et enne kirjandit hakkab gümnasist sellele mõtlema. Hiljem, ülikoolis, nõuab ka kirjalike tööde tasemel teostamine head keeletundmist.

Järvela usub, et tööturul hakkab emakeeleoskus järjest suuremat rolli mängima, sest üldine hariduse tase on suhteliselt kõrge, võõrkeelte oskus samuti. Kui töökeeleks on eesti keel ja tuleb koosolekuid pidada, erinevaid kirju koostada, siis on just keel enesekehtestamise vahendiks.

„See on meie eneseväärikuse küsimus,” arvab Ots.
„Kas tahame olla standard-eurooplased või meie ise?” toetab Järvela.

Mida saab teha vanem?

Mõlemad keelehuvilised näevad riigil suurt rolli keele kasutuse parandamisel, ent ka iga lapsevanem saab palju ära teha.
Loone Ots soovitab lapsega koos olla ja temaga rääkida, mitte arvata, et kinoskäik ongi lapsega veedetud kvaliteetaeg. „Jalutamine on kaduv oskus. Samuti lihtsalt rääkimine: elust, ilmast, inimestest. Räägitakse vaid asjalikel teemadel, loomulikku vestlust pole. Näiteks kui laps käib klassiga teatris, antakse kaasa rohkelt taskuraha, et ta puhvetisse jõuaks, aga vanemad ei küsi hiljem, millest etendus jutustas,” teab Järvela.

Milline on hea raamat?

Raamatute lugemine on samuti oluline, ent seda õiget ja head kirjandust on muu kireva seast võhikul raske üles leida.
Loone Ots tegi Rahva Raamatus eksperimendi, mille käigus ta uuris, milliseid raamatuid ostetakse. „Laps viib vanema kohe suure riiuli juurde, kus on printsessid ja multifilmide tegelased, ja isa ostab valitud raamatu ära,” kirjeldab ta olukorda.

Järvela ostis ka oma noorimale lapsele võõrkeelest tõlgitud raamatuid, et riiulisse midagi uut ja huvitavat saada, ent lükkas need lõpuks kõrvale. „Need raamatud on väga vähe väärtuslikud. Koolieeliku vanem, kellel pole eelteadmisi ja kes võtab ilusa pildi või reklaami põhjal raamatu, võib saada korrastamata, vaese ja tarbetult keerulise keelega raamatu, mis tema lapsest mööda libiseb,” leiab ta ja soovitab pigem Eesti lastekirjanduse klassikat ja uudisloomingut ning häid tõlkeid.
Laste keele mitmekülgsust aitab arendada vanem ja keerukama keelega raamat, mida ette lugedes võiks laps kogu aeg küsimusi esitada. „Lugu küll katkeb pidevalt ja dramaatikat on vähem, aga laps omandab metsikult lahedaid uusi sõnu,” teab Loone Ots omast käest.

Et eesti keele rääkijaid on väga vähe, võib probleemi süvenedes ühel hetkel juba tegutsemiseks hilja olla. Hirmutamine keele kadumisega pole lahendus, pigem tuleks asjatundjate meelest soodustada armastust keele vastu.

„Emakeelepäev ei tohiks olla nagu naistepäev, et üks kord aastas saad lilli ja ülejäänud aja orjad. See peaks olema meeles kogu aeg,” arvab Loone Ots. „Näiteks üks keeletegu päevas,” pakub Piret Järvela.



KEELEKASUTUS

Huvitavaid mõtteid

- Raamatupoodides võiks olla eraldi avariiul Eesti parimate raamatutega, et lapsevanemal oleks lihtsam neid üles leida. Näiteks võiks sinna paigutada lastekaitse liidu „Hea raamatu” märgi saanud raamatud. 

- Prügikoristamise kõrval võiks korraldada ka prügivaba eesti keele kampaania.

Koolitelevisioon oleks arvestatav meedium, mis võiks olla järelvaadatav ja sisaldada linke huvitavatele aadressidele.
Interaktiivsed arvutimängud väikelastele hea eesti keele tundmise kohta, mida võiksid koostada noored.

- Koolijärgsed eesti keele ringid.

- Tunnustada lapsi hea keelekasutuse eest.