Suvi 2013. Tõnu Kõiv istub Eesti Ekspressi toimetuses murtud mehena. Ta ei saa töötu toetust. Ta ei ole viimased pool aastat kusagil töötanud, kuigi mõni ettevõtjast sõber võinuks ta heast südamest tööle vormistada.

„Minu sisemine uhkus on see, et ma ei ole käinud kellegi tuttava käest küsimas, et anna mulle tööd, et ots-otsaga välja tulla!“

Kõiv on võtnud end arvele kõigis tööpakkumiste portaalides. Ei unista tippjuhi kohast. „Täna ma hea meelega teeks mingit tööd, kus ma ei peaks olema nii-öelda esimene viiul. Ma arvan, et saan inimestega hästi hakkama. Ma ise hindan, et suudan kohaneda kiiresti ka valdkondades, millega kokku puutunud ei ole. Ma olen ammu endale aru andnud, et mul ei ole poliitikasse tagasiteed.“
Mees valmistub hoopis enda pankrotiks. „Mind on niikuinii mättasse löödud.“

Kõiv on kokku löönud, et tal on võlgu 450 000 euro ringis.

Kõiv tunnistab, et on mõelnud isegi enesetapule. „Kuna olen ristitud inimene, siis ma kätt endale külge ei pane. Sest igast kümnest eestlasest üks, kes on üritanud selles mastaabis või veel suuremalt äri teha ja see on tuksi läinud, on lõpetanud tavaliselt kas masendusest surmaga või siis kasutanud oma jahirelva, mida mul ei ole. Mina seda ei tee, elan pigem häbis.“

« Avalehele 88 Kommentaari