Võrreldes muu Euroopaga on osalise koormusega töötamine Eestis madalalt tasustatud ja väärtustatud. Vananeva rahvastiku ja langeva sündimusega riigile on aga tähtis, et rohkem töötataks ja makse makstaks. Väiksem teenistus ja lühem tööhõive annab omakorda väiksema pensioni. Naiste-meeste palgaerinevus põhjustab naiste vaesumise pensionieas. Eestis on seadusi küll täiustatud, et soovõrdsust parandada, kuid meeste ja naiste palgaerinevus meil viimaste aastatega vähenenud pole.

Lapse saamine mõjutab karjääri

Tegu on ikkagi kutsearengut negatiivselt mõjutava karjäärikatkestusega. Lapsepuhkuselt naasmine nõuab aega, et end varasemale tasemele üles töötada. Konkurents on tihe ja pingutada tuleks palju, aga pisi­põnnid ootavad ema töölt koju. See tähendab rahaliselt vähem tasuvamaid karjäärivõimalusi.

Naiste osakaal tippspetsialistide ja juhtide seas on madal. Paindlik töökorraldus on ametikoha valikul sageli rahast tähtsam. Paraku küsivad naised ise vähem palka, sel moel enda tööpanust alavääristades. Tööjõuturul on inimene, olenemata soost, kaup, mille eest tuleb õiglast hinda maksta. Eks see on märk ühiskonna arengutasemest, kui võrdväärse töö eest saavad naised meestest madalamat tasu. Sarnaseid oskusi, kvalifikatsiooni ja kogemust nõudvate tööde palgaskaala kipub olema madalam, kui sama tööd teevad peamiselt naised.

Suur palgavahe

Sotsioloogide hinnangud meeste ja naiste palgaerinevuste põhjuste kohta jagunevad kahte leeri. Eesti ühiskond ei ole seda probleemi teadvustanud. Sageli põhjendatakse palgaerinevusi sellega, et mehed teevad rohkem tööd ja peavad peret üleval. Tegelikkuses teevad naised palju rohkem tööd ja paraku on palju perekondi, kus naine toob koju suurema sissetuleku. Lisaks on meil suur hulk üksikemasid. Eestis on meestel üsna lihtne pere­kohustustest eemale jalutada.

Kostub demagoogiat, et naised peavadki vähem palka saama, sest nad on rohkem perekondlike kohustustega seotud või ise suure vastutusega ametikohtadest vähem huvitatud. Sageli kuuleb muidugi ka väidet, et tegelikult see nii ei ole ja meil palga­vahe probleem puudub. 

Astmelised ja sooliselt neutraalsed kutse­alade klassifikatsioonid ning palgaskaalad aitavad palgavahe probleemi siluda, aga naised töötavad sageli madalama kvalifikatsiooniga töölistena, millega kaasnevad madalamad tasumäärad. Kahjuks on ka traditsioonidel ja stereotüüpidel haridustee ja tööhõive valikute tegemisel oma roll. Niikaua kui probleemi ei teadvustata, ei muutu midagi.

„Meeste palk ületab naiste oma kõigil tegevusaladel. N-ö naiste tegevusaladel (v.a finantsvahenduses) töötavad mehed saavad tunduvalt madalamat palka kui traditsioonilistes meeste töödes; n-ö meeste tegevusaladel töötavad naised aga eriti suuremat töötasu ei teeni,” kirjutab Marin Randoja statistikaameti kogumikus soolistest palgaerinevustest.

Kõige suuremad soolised erinevused esinevad Randoja hinnangul finantsvahenduse tegevusalal, kus naiste palk hõlmab meeste omast vaid 53 protsenti. Kuigi finantsvahenduses töötab rohkem naisi kui mehi, ei ole seal nii madalad palgad kui teistel naiste tegevusaladel. Siiski on meeste töötasu vertikaalse segregatsiooni tõttu ligi kaks korda suurem. Naised jäävad finantsvahenduses tavatöötaja rolli, samal ajal töötavad mehed näiteks tippjuhina.

Keskmisest suurem sooline palgaerinevus on veel kaubanduses ja kinnisvara­sektoris. Ameti järgi varieeruvad soolised palgaerinevused vähem kui tegevusalade kaupa. Tasu erineb rohkem nendes ametites, kus töötavad enamjaolt mehed. Naiste palga suhe meeste palka on keskmisest suurem nendel ametialadel, kus domineerivad naised. Tippspetsialistide hulgast võiks eredama näitena välja tuua programmeerijad, kelle puhul palgavahe on 40 protsenti. 

Palgaerinevuste põhjused

Meeste ja naiste palgalõhel on mitmeid põhjendusi. Esiteks töötavad naised ja mehed eri sektorites ning need, kus naised töötavad, on madalamalt tasustatud ja väärtustatud. Näiteks on mehi enam ehituse, veonduse, laonduse ja side valdkonnas, kus on keskmisest kõrgemad palgad; naised aga on ülekaalus sellistes sektorites nagu tervishoid, sotsiaaltöö, haridus ja teenindus, kus on ka üldisest madalamad palgad. Mehi edutatakse kiiremini ja kõrgemale ning seetõttu neid ka tasustatakse paremini.

Eestis moodustavad naisterahvad natuke üle kolmandiku kõikidest juhtidest. Objektiivsetest kriteeriumidest, nagu seg­regatsioon, ning töötaja, hariduse, staaži vms erinevustest tulenevat palgavahet loetakse põhjendatuks. Seda osa, mida ei ole võimalik mainitud näitajate abil selgitada, nimetatakse põhjendamatuks palgavaheks ja sellest suure osa võib moodustada diskrimineerimine ehk sama või võrdväärse töö eest ühest soost töötajale väiksema palga maksmine võrreldes teisest soost töötajaga. Põhjendamata palgavahe suurusele aitavad Eestis muu hulgas kaasa nii individuaalsed palgaläbirääkimised kui ka palkade avalikustamise piirangud.

Olukorra tasakaalustamiseks

Peaks alustama haridussüsteemist ja kutse­nõustamisest, selgitab soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv. „Kui praegu on üks soolise palgalõhe põhjus see, et naised koonduvad teatud elualadele, kus töötamine on tihti madalalt tasustatud, siis selle vältimiseks tuleb juba lapseeast alates soodustada haridusalaseid ja eriala valikuid, mis ei lähtu ega ole kammitsetud isiku soost. Kaduma peaksid iganenud seisukohad, et tüdrukud ja naised kõlbavad vaid teatud erialasid õppima ning töid tegema või et vastutusrikastele, hästi tasustatud ja prestiižsetele ametikohtadele ei ole naistel meeste kõrvale asja.

Teiseks peaksid naised, nagu ka mehed, tõstma oma õigusteadlikkust. Tuleb oma õigusi tunda ja osata nende eest seista. Näiteks on soolise võrdõiguslikkuse seaduse alusel igaühel õigus nõuda tööandjalt kirjalikku seletust, kui ta kahtleb, et talle makstakse vastassugupoole esindaja tööga sama või võrdväärse töö eest madalamat tasu. Kusjuures tasu tähendab ka igasuguseid mitterahalisi soodustusi ja hüvesid. Töötajal on õigus nõuda tööandjalt palga arvutamise kohta selgitust. Samuti on seadusest tulenevalt õigus nõuda tööandjalt regulaarselt teavet meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta organisatsioonis.

Nii edutamise kui ka tasustamisega seotud põhjuste puhul on tähtsateks märksõnadeks avatus ja läbipaistvus. Palga­süsteemi läbipaistvusele aitavad kaasa ameti­kohtade hindamine ja selge eristamine, mil määral mõjutavad palka sellised nõuded nagu kvalifikatsioon, tööülesanded ja vastutus, ning mil määral individuaalsed mõjurid, nagu tulemuslikkus, staaž ja kogemused.

Loomulikult ei ole kiiresti elluviidav ka see, et traditsiooniliselt naiste töödeks peetud kutsealasid hakataks kõrgemalt väärtustama. Võib-olla peaksime endilt küsima, kas teiste õpetamise ja abivajajate eest hoolitsemise eest saadav palk on väike sellepärast, et töö on lihtne, või sellepärast, et seda teevad põhiliselt naised.

Kindlasti peaksid naised oskama ise ennast rohkem väärtustada. Eestis ei ole probleem see, et haritud naisspetsialiste on vähe. Vastupidi. Seega kutseala valimisel, karjääri planeerimisel ja palgaläbirääkimistel tuleb olla enesekindel, teada oma väärtust ning nõuda sellekohast respekti ka teistelt. Kui ühe sugupoole esindajate tööd väärtustatakse madalamalt kui teise oma, on see omamoodi ka austuse puudumise küsimus. Peame seisma oma õiguste ja tütarde tulevikuväljavaadete eest ega saa aktsepteerida meeste ja naiste kvaliteedi vahet, justkui naine oleks vähem väärtuslikum.

Miks on Eestis naiste ja meeste palga­vahe nii suur? 

Lihtne seletus on muidugi see, et Eesti tööturg on äärmiselt segregeerunud. On väga selgelt välja joonistunud ametid, mida peavad pea­aegu ainult naised. Paraku käib sellega kaasas üldistus, et need on enamasti madalalt tasustatud valdkonnad, kuigi kõrgete kvalifikatsiooninõuetega. Olgu see siis lasteaiakasvataja, õpetaja või meditsiiniõe ametikoht. Neid on arvuliselt palju ja nende palk jääb reeglina kaugelt alla keskmise palga, lisandub ka madal pensioni aasta­indeks.

Kuid erineva metoodika järgi arvutatud  veerandi kuni kolmandiku võrra madalam palk samaväärse töö eest tuleneb juba selgelt kultuurilistest põhjustest. Põhjendused kõlavad liiga tragikoomiliselt, et neid siinkohal korrata.

Aga lahendused? Muidugi teema pidev ja igakülgne lahkamine avalikkuse ees, teavitamine, tõhus nõustamine ja abi õiguste kaitsmisel. Väga selge ja ühemõtteline stereotüüpide murdmine nii laste, noorte kui ka täiskasvanud inimeste silmis. Ühesõnaga kõik see, mis aitab muuta hoiakuid ja rumalaid stereotüüpe, millest saavadki selle puu viljad alguse. Olgu selleks siis halastamatu õppekavade rehitsemine meediakuvanditest kuni positiivsete eeskujude rõhutamiseni.

Sageli oleme need, mida näeme, mitte need, kes olla tahame. Üks asi on põhimõtetest rääkida, teine nendest kinni pidada. Ma isegi mängiks mõttega seada teatud ametikohtadele sisse ajutised kvoodid. Usun, et see tekitaks piisavalt allergilise diskussiooni, mille käigus tuleks ehk käibele muidki tõhusaid vahendeid.

Sest paraku ei ole Eesti põhimõtteliselt mingit kvalitatiivset arengut selles valdkonnas saavutanud. Pigem on täheldada tagasilangust ja see ehk näitab ka seda, et Eesti poliitilise mainstream’i jaoks on tegu formaalse kohustusega, mitte sügavalt tunnetatud vajadusega kutsuda esile reaalseid positiivseid nihkeid.

Evelin Sepp, riigikogu liige