Aktsiooni mõte oli reageerida värskelt Reformierakonnaga liitunud erukindral Johannes Kerdi väljaöeldule, et ajateenistusest kõrvale jäänud meestega ei peaks eesti naised abielluma.

Ekspressi üleskutsega liitusid "Aktuaalse kaamera" uudisteankur Priit Kuusk, näitleja Andrus Vaarik, kirjanik Karl-Martin Sinijärv, raadiosaatejuht Raul Saaremets, filmitegija Rain Tolk ja poliitikavaatleja Ahto Lobjakas. Ajateenijaks riietatuna selgitasid mehed avameelselt, miks nad pole Nõukogude Liidu või Eesti riigi ees sõjaväekohustust täitnud.

"1990ndate alguses olid mitmes mõttes tormilised aastad. Sain 18, komistasin ülikooli ja mõtlesin ainult tüdrukutest. Eesti sõjaväkke minek ei tulnud tol hetkel kõne allagi. See ei tähenda, et ma poleks kodumaa patrioot, lihtsalt minu jaoks oli rong läinud," selgitas Kuusk.

"Sellele vaatamata olen elus hästi hakkama saanud, mul on täiesti funktsioneeriv pere ja kolm last. Poisid lähevad kindlasti aega teenima, kui selleks võimalus avaneb. 2006. aastal astusin Putini poliitika tõttu kaitseliitu."

Täna küsis aga president Ilves retooriliselt: "Mida tunnevad sellise foto peale 74 994 Eesti kodanikku, kes KV teenistuse kohustust täitnud nagu seadused ette näevad?"

Kui Ahto Lobjakas püüdis presidendi säutsu oma konto jälgijatele jagada, selgus üllatuslikult, et president on ta ära blokeerinud.


Ekspressi üleskutsele olid tegelikult valmis mõttes alla kirjutama veel mitmed avaliku elu tegelased, kes pole ajateenistust läbinud, aga erinevatel põhjustel jäid nad sellelt pildilt siiski välja. Näiteks kinnitas üks tuntud ja auhindadega pärjatud kultuurivaldkonna edendaja, kelle nime jätame tema enda huvides nimetamata, et ta oleks igal juhul valmis osalema, kuid kardab avalikku hukkamõistu ja jääb pere säästmiseks seekord kõrvale.

Küll aga lubas ta avaldada kirja, kus põhjendab lühidalt oma seisukohti riigikaitsest, patriotismist ja kodanikukohuse täitmisest:

„Kaitseväes ma käinud ei ole. Minu aastakäigu poisid vabastati kaitseväe kohustusest ja määrati reservi. Mingid reformid ja seadusemuudatused, mis sel ajal käimas olid päästsid mind sellest kohustusest. Ja selle üle on mul hea meel. Ei tahtnud ma tookord kaitseväkke minna ja ei tahaks ka praegu. Põhjusi on mitmeid ja ma ei hakka neid siin praegu loetlema. Hoolimata sellest, et ma ei ole 8 kuud koos teiste noormeestega "mehistunud" ei pea ma ennast vähem meheks ega vähem eestlaseks. Kui keegi arvab teistmoodi, siis olgu. Ma kuulan ära ja imestan. Justnimelt imestan. Sest muudmoodi selliste steitmentide peale reageerida ei ole võimalik.
See ei ole julgeolekurisk, kui noormehed ei taha kaitseväkke minna.
Julgeolekurisk on üleüldine aju pehmenemine meie inimeste ja eriti poliitikute hulgas. Julgeolekurisk on rumalad inimesed! Ja rumalaid inimesi tundub olevat otsustajate hulgas üha rohkem.
Mul on kaitsetahe olemas, aga see kukub kolinal, kui ma pean igapäevaselt lugema uudiseid sellest, et meie valitsejad nimetavad kedagi sisserändaja pojaks, et tüdrukuid hoiatatakse kaitseväes mitte käinud noormeeste eest, et keegi on suvaline Tartu kaabakas, et keegi tassib kilekotiga erakonda raha ja siis valetab avalikult, et tema ei tea midagi, jne. jne. See loetelu on juba praegu piinlik. Ei taha seda jätkata. Kui ma selle loetelu peale mõtlen, siis kas ma nende inimeste eest läheksin sõtta? Sest nad on ju ka eestlased, eestimaalased, nad ju ka elavad siin. Ma ei tea. Sellised teod ja selline silmipimestav rumalus on julgeolekurisk.
Aga pildile ma tulla ei taha. Olin pildil teie väljaandes umbes aasta tagasi. Seda ilkumist ja näpuga näitamist ei taha uuesti kogeda. Liiga värske mälestus on eelmisest korrast. Läheb natuke rohkem aega mööda, siis tulen uuesti pildile. Neid asju millele reageerida Eestis jagub. Ka tulevikus. Kahjuks.
Loodan, et saate asja ikka tehtud. Mõte on ju hea ja õige.“