ÄRAKADUNUD SPIOON: Ronald Seth hüppas Eesti kohal langevarjuga alla pimedal oktoobriööl 1942. Pool aastat ei teadnud Briti luure tema saatusest midagi. iStockphoto

Algus eelmises lehes
Aprilli lõpul 1943 tegid kaks Saksa lennukit hädamaan-dumise Šveitsis. Lennukeist leiti hulk dokumente, millest Briti luurel õnnestus hankida koopiad. Oma jahmatuseks avastasid nad nende seast väljavõtte Briti agendi ülekuulamisest vangilaagris veebruaris 1943.

“Detailid agendi kohta – 32aastane – inglise keele õpetaja Inglise kolledžis Tallinnas…” Enam polnud kahtlust, Ronald Seth oli langenud sakslaste kätte. Ja mis kõige hullem, ta oli neile üksikasjalikult kirjeldanud oma väljaõpet ja eesmärke Eestis, niisamuti oli sakslaste käes kogu ta varustus.

Britid said ka teada, kuidas nende agent tabati. “Pärast maandumist Kunda lahest umbes 50 km läänes peitis ta end viis päeva metsas. Ta püüdis osta paati, et sõita Rootsi, kuid tal soovitati alistuda. Eesti Omakaitse arreteeris ta.”

Mais 1943 operatsioon “Kobakäpp” peatati. Sethi Eestisse saatnud Erioperatsioonide Täitevkeskus (SOE) vaikis juhtunu maha. Isegi Sethi abikaasale ei teatatud, et ta mees võib elus olla.

Üllatus Pariisist

Rohkem kui aasta polnud Sethist enam midagi kuulda. 28. augusti õhtul 1944 aga koputati kommodoor Jonesi numbritoa uksele Grand Hotel’is Pariisis. Ukse taga seisis noor mees, kes rääkis inglise keelt aktsendiga ja teatas, et tal on üle anda midagi väga tähtsat. Prantslane ulatas Jonesile paksu ümbriku. Kui too selle avas, leidis ta Briti agendi Ronald Sethi mitmekümne lehekülje pikkuse ettekande.

Raport toimetati kiiresti Londonisse. Kadunud agent oli endiselt elus! Raport algas Sethi tegevusega Eestis ja sisaldas lausa uskumatuid vägitegusid. Nii näiteks kirjeldas Seth, kuidas ta lasi õhku kolm vaenlase lennukit. “Kõlas kolmas plahvatus /…/. Lennuk lebas mõne jardi kaugusel stardirajal täielikult purunenuna ja selle lähedal lamas piloodi peata keha.” Seejärel õhkis Seth rannakaitsepatarei. Ja seegi kirjeldus on väga värvikas –“Inimkehade tükid olid laiali maa-alal raadiusega 50 jardi.”

Pärast vangilangemist 5. novembril 1942 viidi Seth Tallinna Keskvanglasse, kongi nr 13. Seth jagas seda venelasest noormehega, keda ootas järgmisel hommikul ees mahalaskmine. Temalt sai Seth teada suure saladuse. “Venemaal on Euroopa suurvõimuks saada takistanud vaid üks asi – sadamate puudumine Atlandil,” rääkis venelane. Ta ennustas, et sellepärast saab Norra sõja järel Venemaa omaks, seda plaanivat põrandaalune organisatsioon.

Sethi kuulati tema raporti andmeil üle Aia tänaval ja ka Toompeal, kus teda pimestava valgusega piinati. Ülekuulamistel rääkis Seth nii mõndagi tõtt oma ettevalmistuse kohta, vassis aga nimedega ja varjas seda, et oli vabatahtlik.

19. detsembril öeldi Sethile, et ta puuakse üles. Ta protestis ja nõudis enda kui ohvitseri mahalaskmist. Sellest keelduti. Poomine toimus Balti jaama ees. “See ei tee palju haiget,” lohutas timukas. Kummalisel kombel kiilus luuk kinni ja poomine jäi katki. Seth ärkas oma kongis. Ta kuulis hiljem, et Eesti patrioodid olid öösel võlla ära “nikerdanud”.

Seth suutis sakslasi veenda, et elusana on ta Saksamaale kasulikum kui surnuna, ning ta saadeti Riiga. 14. jaanuaril 1943 aga pandi Seth Riias rongi peale ja sõit läks Saksamaale Oberurselis asuvasse ohvitseride vangilaagrisse. Seal kuulasid lennuväe luureohvitserid teda mitu päeva üle ning ta anti seejärel üle Frankfurdi Gestapole. Järgnesid pikad ja kohati segased kirjeldused tema kassi-hiiremängudest küll Gestapo, küll Saksa luurega. Rääkimata keerulistest suhetest Briti ohvitseridest kaasvangidega.

Igatahes novembris otsustasid sakslased saata Sethi Pariisi, et seal tema tervist kosutada, anda väljaõpe ja saata agendina Inglismaale. Pariisis majutati Seth prantslastest Saksa agentide-kaasajooksikute juurde, kus ta veetis aega neist ühe, Lucienne Beucherie’ga tiiba ripsutades.

Suve hakul 1944 hakkas Sethi ettevalmistamisega tegelema luure ja Gestapo esindaja Pariisis krahv Christoph Dönhoff. Sethi sõnul ütles krahv talle, et sõja järel peavad Inglismaa ja Saksamaa saama liitlasteks, et võidelda pead tõstva kommunismi vastu. Oma roll selles pidi olema ka Sethil, kellega sakslastel olid suured plaanid.

“Ma tänan jumalat ühe asja eest – ma suudan ikka veel naerda,” lõpetas Seth Pariisis 7. augustil 1944 oma raporti.

Esimesed kahtlused

Sethi raport tekitas küsimusi ja ka kahtlusi. Miks ei üritanud Seth, kes raporti järgi otsustades oli Pariisis sageli peaaegu järelevalveta, põgeneda? Vastuluure MI5 töötaja D. I. Wilson küsis otse: kui Sethil oli vabadus kirjutada nii pikk raport, siis miks ta ei kasutanud seda vabadust põgenemiseks?

Mis puutub raporti sisusse, siis esmamulje järgi “on täielik alus eeldada, et sündmuste kirjeldus vastab põhijoontes tõele”. Küll aga näis uskumatuna, kuidas Seth, kes 12 päeva jooksul pärast maandumist elas vaid viskist ja morfiinitablettidest, suutis toime panna mitu uljast sabotaažiakti. Samas uskus Briti luure, et Seth kavaldas sakslased üle ja tõepoolest ainult lubas nende heaks töötada – et vältida enda hukkamist.

Septembri algul 1944 saabus Sethilt uus kiri. Ronald teatas, et on ohvitseride laagris Limburgis kapten John de Witti nime all. Ja et tal on käsil midagi nii tähtsat, et ta ei kasutanud korduvaid võimalusi põgenemiseks. Kirja lõpul teatas Seth uhkusega, et enne vangi andmist Eestis õhkis ta kolm Saksa lennukit ja rannakaitsesuurtüki koos 13 sõduriga, Pariisi metroos lasi maha kaks sakslast ning hankis Saksa agentide salajase raadiokoodi.

SOE muutus üha nõutumaks. Mis asi see küll olla võiks, mille väärtus on vabadusest veel suurem? Miks saatis Seth vangilaagrist kirju oma naisele ja armukesele valenime all? Kas ta on koputaja? Detsembris 1944 pidi SOE tunnistama, et “suur osa sellest, mida Seth ütleb, on väljamõeldis”.

Kadunud agent ilmub välja

13. aprillil 1945 saabus Bernist Briti välisministeeriumile telegramm, et Berni on saabunud kaks Saksa vangilaagrist põgenenud Inglise ohvitseri. Neist üks oli leitnant Seth, kelle kohta telegrammis seisis, et tegemist on de Wittina esineva SOE agendiga.

Londonist tuli kiire vastus: Sethi ei tule küsitleda Bernis, vaid ta tuleb toimetada ülekuulamiseks Inglismaale. Ühtlasi mainiti, et “meil on küllaldane põhjus uskuda, et ta pole päris usaldusväärne”.

Seth aga pani lõhkema järjekordse pommi. Ta polevat mingi põgenenud vang, vaid hoopis Saksa agent 22D, kel täita salaülesanne! “Neljapäeval, 15. märtsil 1945 lõunatasin koos Reich’i riigi- ja välissuhete sekretäri Gustav Steengrachtiga. Temalt ma sain erivolituse isiklikult Briti peaministrile /…/.”

Sethi volitati Winston Churchillile pakkuma rahu ja andma üle Saksa ettepanekud: “Euroopa ja Suurbritannia vajavad tervet Saksamaad. Venemaa kavatseb Euroopa löödud ja lootusetu Saksamaa kaudu kommunismile allutada. Saksamaa ei saa kunagi olema demokraatlik. Stalin teab seda ja rajab Seidlitzi komitee kaudu militaarse kommunistliku Saksamaa. Ainuke jõud, mis on suuteline sellele vastu seisma, on SS Himmleri juhtimise all /…/”

Sethi väitel juhtis ettepanekud teinud väikest siseringi SS Reichsführer Heinrich Himmler, kes isiklikult saatis ta 2. aprillil missioonile. Kohtumise juures olid veel ka Saksa välisluure ülem Walter Schellenberg, Steengracht ja dr Theodor Paeffgen välisluurest.

Järgmisel päeval sõitis Seth Jan de Vriesi nime all Münchenisse SSi peakorterisse, kus talle anti viimased juhised “põgenemiseks” Berni. 12. aprillil asuski Seth teele, läbides Liechtensteini ja ületades seejärel Šveitsi piiri.

Briti salaluure SIS esindaja Bernis, kellele Seth seda kõike jutustas, teatas: “Ta tundub olevat terve mõistusega ja vastab küsimustele vabalt.” 18. aprillil lahkus Seth Bernist ja sõitis rongiga Pariisi. Kolm päeva hiljem oli ta juba Londonis.

Mis juhtus Sethiga tegelikult?

Sethi müstilisi seiklusi hakkas uurima MI5 kapten E. Milton. Juba mai keskel 1945 veendus ta, et Sethi raport kubiseb väljamõeldistest. “Ta ei pannud toime sabotaažiakte. Ta ei hankinud mingit infot venelaste kavatsuste kohta ja selle loo ajend on tema suurushullus ja venevastased tunded. Sakslased ei kohelnud Sethi julmalt, kuna ta rääkis neile kõik, mida nad küsisid. Teda ei mõistetud surma. Ta nõustus töötama sakslaste heaks. Ta toimetati Pariisi, kus ta ei lasknud maha ühtki sakslast ega varastanud neilt koode.”

Küll sai Sethist Abwehri ja SD agent, kes saadeti koputajana ohvitseride laagrisse Oflag 79. Seal kogus ta sakslasi huvitavat infot ja teenis ära gestapolase Dönhoffi usalduse. Sellest sai omakorda alguse Sethi missioon Inglismaale. Või oli seegi väljamõeldis?

“Ma ei suuda otsustada, kas Seth tüssas sakslasi sellisel määral, et nad olid täis tahtmist usaldada talle nii tähtis missioon, või on see veel üks Sethi suurushulluse sünnitis /…/.”

Milton soovitas hankida Sethi kohta dokumente ja infot Oflag 79, SD ja Saksa välisministeeriumi töötajailt. Alles seejärel on võimalik kindlaks teha, mis mänge Seth koos sakslastega ikka mängis. Mõni päev hiljem lisas ta: “Ma eeldan, et Seth mõtles selle missiooni välja.”.

Igal juhul 1945. aasta suvel leidis Briti luure, et “Seth on äärmiselt valelik”. Ebatõenäolisimaks ja kõige vähem kontrollitavaks peeti Sethi loo Eesti osa ning selle selgitamiseks kavatseti küsitleda isegi endist Saksa julgeolekupolitsei ülemat Eestis Martin Sandbergerit. Ja mis eriti kummaline, Itaalias liitlaste kätte vangi langenud Dönhoff väitis, et ta pole Sethist kunagi midagi kuulnud.

Lõplikku selgust Sethi loos ei saadud, samas midagi reeturlikku tema tegevuses ka ei leitud. Oma seiklustest kirjutas Seth sõja järel mälestused, kus tõde seguneb muinasjutuga ning mis eesti lugejaile on tuntud “Langevarjurina Eestis” nime all. Sethi nime all avaldas ta veel muidki spiooniraamatuid. Tuntum oli Seth aga kui seksinõustaja dr Robert Chartham, kes avaldas raamatuid ja vastas ajakirjas Forum umbes 4000 lugejakirjale aastas.

Ronald Seth suri 73aastasena veebruaris 1985.

AGENT 22D: Ronald Seth novembris 1944 Saksa luure pildistatuna. (National Archives)
---