SS-Obersturmbannführer Herbert Kappler, kellest oli nüüd saanud Rooma Gestapo ülem, lasi kohe vabastada oma tippagendi Regina Coeli vanglast. Kõik itaallaste koostatud juurdlusmaterjalid Kurtna kohta toimetati Gestapo hoonesse Via Tassol. On teada, et toimikud saadeti edasi Berliini, kus need aga haihtusid. Kolonelleitnant Manfredi Talamo, kes vastutas Kurtna juurdluse eest, vahistati ja lasti Kappleri korraldusel märtsis 1944 maha. Teadmine Kurtna tegemistest tõi endaga kaasa surma, sest agenti ootasid ees uued ülesanded. Mitte keegi ei tohtinud seda ohtu seada. Ega vist seadnudki, sest Kurtnast itaallased täit selgust ei saanudki. Kelle agent ta ikkagi oli, kas venelaste või sakslaste, või hoopis mõlemat?

Flirt Gestapo sekretäriga

Kurtna ise mängis süütu kannataja rolli ega võtnud peaaegu midagi omaks. Midagi siiski Kurtna Itaalia luurele rääkis, sest toimikute sattumine sakslaste kätte tegi teda murelikuks. Saatuse tahtel tutvus ta aga veel septembris Kappleri sekretäri preili Schwarzeriga, kes, nagu selgus, tundis salamahti sümpaatiat kommunistide vastu. Seda, aga ka oma sarmi ära kasutades veenis ta Schwarzerit kõrvaldama toimikust mõned kompromiteerivad dokumendid. Mida neiu ka tegi.

Kappleri endaga oli Kurtna kohtumine pärast vabanemist väga konkreetne. Gestapo šeff ei teinud mingit saladust, et tal oli käsk saata Kurtna koos naisega Saksamaale. Aga tal õnnestus see muuta. Küll aga pidi Kurtna alla kirjutama dokumendile, milles kinnitas, et ei võta ette midagi, mis võiks kahjustada Reich’i huve. “Kui te oma sõna murrate, lastakse teid kohtuta maha,” hoiatas Kappler.

Muidugi ei pääsenud Kurtna allkirja andmisega, ta pidi jätkama tööd Kappleri heaks. Infot oli väga vaja, sest sakslaste arvates pidas paavst salajast sidet liitlasvägedega Lõuna-Itaalias. Nii hakkas Kurtna taas käima Gestapos regulaarselt aru andmas Vatikanis toimuva kohta.

Saatuse teed on vahel imelikud. Detsembris 1943 helistas preili Schwarzer Kurtnale, öeldes, et Roomas on üks mees, kellest tal võiks töös abi olla. “Tema nimi on Georg Elling ja ta otsib kedagi, kel oleks sidemeid Vatikanis ja kes oskaks ladina, itaalia ja saksa keelt,” ütles Schwarzer. Neiu lisas, et Elling on SS-obersturmbannführer ja aastatel 1941–42 oli ta Eestis. Kurtna taipas kohe, et Elling on seesama mees, kes oli 1941. aastal andnud korralduse hukata tema vend Nikolas.

Saanud Schwarzerilt Ellingi telefoninumbri, helistas Kurtna talle ja jaanuaris kohtusid nad hotellis Majestoso. Kurtna hilisemate ütluste järgi öelnud Elling talle, et on juba kümmekond aastat uurinud Saksamaa ja Vatikani vahelisi suhteid. Ja tal oleks vaja kedagi, kes resümeeriks talle itaaliakeelseid raamatuid. Nii olevatki Kurtna veebruarist maini 1944 teinud Ellingile 6000 liiri eest tõlketööd. Oma vennast ta Ellingiga juttu ei teinud.

Kummaline selle loo juures on aga see, et Elling tegelikult valdas itaalia keelt ega vajanud tõlki. Ja Kurtna kahtlemata aimas, mida Elling Rooma tegema tuli. Juba enne Ellingi tulekut ütles Schwarzer talle, et Berliinist saabub üks tähtis mees silma peal hoidma SD tegevusel Roomas. Hiljem aga informeeris Schwarzer Kurtnat regulaarselt, kellele ja millest Elling Berliini ette kannab. Mõlemad mehed teadsid seega üksteise kohta nii mõndagi ja vaevalt nad oma esimeselgi kohtumisel teadustööst kõnelesid.

Sakslaste agendina Roomas

Ellingi, kunagise katoliiklase Rooma saatmise idee tuli välisluure ülemalt, oberführer Walter Schellenbergilt, kelle sõnul “Vatikani jooksevad kokku vaenuliku luureorganisatsiooni niidid, mida saaks vaid koolitatud luuraja abil jälgimise alla võtta”. Ellingit peeti selleks sobivaimaks.

Elling, kel aga Vatikanist suurt aimu polnud, nägi Kurtnas seetõttu tähtsaimat agenti ja otsustas ta Kapplerilt üle lüüa. Ta nimetas Kapplerit käpardiks ja soovitas Kurtnal temast võimalikult kaugele hoida. Elling rääkis, et natsid on katoliku kirikuga halvasti käitudes suhted Vatikaniga ära rikkunud, kuid tema üritab veel midagi päästa.

Juba 1944. aasta alguses oli Berliinis selge, et Rooma langemine lääneliitlaste kätte on vaid aja küsimus. Elling sai ­Schellenbergilt uue ülesande, luua Roomas luurevõrk, mis hakkaks tegutsema sakslaste lahkudes ja mida kontrolliks siis Elling. Elling ise jääks diplomaadina Saksa saatkonda Vatikani kaitsvate müüride taga. Mis eriti huvitav, Ellingi üks Rooma tuleku põhjusi olnud Kurtna väitel ka maad kuulata rahuläbirääkimiste võimalikkusest lääneliitlastega, kasutades vahendajana paavsti. Niisiis täitis Elling Schellenbergi salajast eriülesannet.

Ellingil õnnestus kokku panna sakslastest ja itaallastest vaimulikest grupp, mille võtmeisikuks oli aga eestlane varjunimega Ullrich – Aleksander Kurtna. Kes siis muu, oli ju Kurtna juba Kappleri väärtuslikem agent ja ega Elling kedagi paremat leidnud. Kurtna ise hoidis kaht rauda tules, jagades infot nii Kappleri kui ka Ellingiga. Muuseas, ka Kappler soovis luua Roomas oma luurevõrgu, kus oli koht ka Kurtnal.

Ilusad plaanid aga kukkusid kokku. Saksa saadik, kes ei soovinud oma saatkonnas näha obersturmbannführerit, jättis ta lihtsalt diplomaatide nimistust välja. Ja Vatikani müüride kaitseta jäänud Elling langes liitlaste saabudes 5. juunil nende kätte vangi. Tema võrgustik oli ­hukule määratud juba mitu päeva ­varem. 1. juunil oli preili Schwarzer teatanud Kurtnale, et Berliinist saabus Ellingile koodiraamat. Kurtna palus neiul sellest koopia teha, niisamuti ka Kappleri saladokumentidest. Nii sai Kurtna nii koodiraamatu kui ka mitme Saksa luurevõrgu agentide ja radistide nimed, kokku rohkem kui paarkümmend nime.

Kõik need dokumendid andis Kurtna hoiule oma sõbra, Vatikani Vene eksperdi monsignore Mario Brini hoolde. Ta palus need esimesel võimalusel anda Nõukogude võimuesindajate kätte Roomas, mida Brini ka tegi. Kurtna ei olnud rumal, ta soovis kogu Saksa luureagentuuri paljastamisega näidata oma endistele peremeestele, et on ikka ja endiselt Nõukogude luuraja.

Rooma-Moskva-Siber

Kurtna vahistati Roomas koos oma abikaasa Almaga Itaalia sõjaväeluure poolt 5. juunil 1944. Nüüd aga kahtlustatuna selles, et ta oli sakslaste agent. Taas toimetati ta Regina Coeli vanglasse, kus teda hakkasid üle kuulama briti ja ameerika vastuluuretöötajad. Nende vastas istus noormees, kelle kohta ülekuulajad panid kirja, et ta on “erudeeritud õpetlane ja üliintelligentne”. Vaid 29aastane noormees oskas siis vene, ukraina, poola, saksa, itaalia ja ladina keelt ning mõistis prantsuse, inglise, tänapäeva kreeka ja soome keelt.

Arreteerimisel oli Kurtna ägedalt protestinud, et ta on Nõukogude kodanik. Briti luure M.I. 5. augustist 1944 pärit ettekande järgi “informeeriti Vene saatkonda ja välja ilmus keegi Mitskevitch, kes esines Kurtna õigusnõunikuna. Mitskevitch viidi vanglasse Kurtnaga kohtuma ja räägitakse, et ta vene keeles hoiatas Kurtnat, et too ei lobiseks liitlastele liiga palju. Viimane sellest hoolimata andis üle mõned Saksa SD võrgustiku kohta käivad dokumendid.” Tegemist oli sama infoga, mille Kurtna oli Brini vahendusel toimetanud Vene saatkonnale.

Kurtna seotusest Vene luurega ei teadnud lääneliitlased veel midagi. Küll olid nad veendunud, et Kurtna värvati sakslaste poolt ja ta kuulus Roomas tegutsenud SD spionaaživõrku. Augusti keskel aga selgus, et asi on keerulisem. “Äsja on teada saadud, et Kurtna, kes on eestlane, oli tegelikult Itaaliasse saadetud venelaste poolt luuremissioonile.”

Info saadi venelastelt endilt, nende esindajalt kindral Sudokovilt. “Tutvunud faktiga, et Kurtna oli liitlaste poolt Roomas vahistatud tema sidemete tõttu Saksa luurega, väljendas kindral Sudokovi Vene missioon Itaalias valmisolekut, et liitlaste vastuluure jätkaks tema käsitlemist eesmärgil välja pigistada kõiki tema seoseid ja kontakte Saksa luurega puudutav info.”

Ühtlasi palusid venelased ülekuulamise lõppedes Kurtna neile loovutada. “Sellega oldi nõus. On mõistetav, et kindral Sudokov teeb ettepaneku korraldada Kurtna kiire saatmine Venemaale.”

Otsus Kurtna välja anda langetati 21. augustil. Tema naisele Almale anti võimalus valida, kas minna oma mehega kaasa või jääda Rooma. Alma otsustas minna. 9. septembril nad antigi Roomas venelastele üle. Vene kindraliga aga otsustati kontakte Kurtna asjus jätkata ka paar nädalat pärast väljaandmist. Oktoobri algul teadsid liitlased, et Kurtna ühes oma abikaasaga toimetati Moskvasse, kus nad ootavad kohut.

Kurtna ja temaga seotud luurevõrguga tegeles ka tuntuim Vene spioon Kim Philby, toona Briti salaluures SIS osakonnajuht, kellele tehti oktoobri keskel 1944 sellest ettekanne. Talle edastati ka ülekuulamisprotokoll. “Ma arvan, et pole midagi tähtsat, mida te näinud ei oleks ja loomulikult kannan ma hoolt, et teieni jõuavad kõik muud Kurtna paberid,” teavitas alluv Philbyt.

Veel 1945. aastal kogus Briti salaluure andmeid Kurtna kohta. Kurtna ise istus samal ajal Siberis, Norilskis, kuhu ta oli Moskvast saadetud. 1954. aastal Kurtna vabanes ja naasis Eestisse. Temast sai suurepärane tõlkija.

Oma luureseiklusi ta sõprade ees ei varjanud, kuigi ega ta detailidesse ka ei laskunud. Siberisse sattumise kohta rääkis Kurtna kirjanik Ain Kaalepile, et ei olnud venelastele antud lubadusi täitnud.

Olles mitme isanda teener, pettis ta tegelikult neid kõiki. Võib arvata, et ta omamoodi nautis seda suurt kombinatsioonide mängu. “Rooma vastupanuliikumine püsis minu konjaki peal, aga konjak ise oli pärit saksa peastaabi keldrist,” meenutas Kurtna kord kirjanik Mati Undile. Tõepoolest, see oli mäng, mille nimel tasus eluga riskida.