Huvitav, et just sel aastal on eriti teravalt vaieldud, kas sport on ikka kultuur või siiski mitte. Miks sporti haibitakse, miks heldelt toetatakse?

Tänavu pole ju olnud spordisektoris nii hiilgav aasta, et varjutaks näiteks filmimeeste ja -naiste tublidust.

Jah, hiilgav pole spordiaasta olnud võrreldes mullusega, kui Eesti võttis Torino taliolümpialt kolm kulda ning mil sõna otseses mõttes tuli kaaluda, kas Heiki Nabi maadluse MMi kuld on parem kui Andrei Inežini kuldmedal jahilaskmise MMilt.

Aga lõppevast aastast. Näiteks spordiajakirjanike koostatud parimate atleetide edetabelist.
Parim mees Gerd Kanter, parim naine Irina Embrich.

Kanter paugutas alates kevadest üle 70meetriseid heiteid nii lõdvalt, et see tundus mingil hetkel rutiin, millel uudisväärtust justkui polekski. Ekspressile ütles ta hooaja stardieelses intervjuus, et võidab Leedu hiiglase Virgilijus Alekna ning võtab maailmameistritiitli. Kui väge jätkub, oleks kirsiks hooajatordile rohkem kui 20 aastat püsinud maailmarekordi purustamine.

Alekna sai võidetud, tiitel sai võetud. Nojah, maailmarekord jäi tegemata, aga viriseda oleks siiski patt.

Vaikne ja kleenuke vehklemispiiga Irina Embrich võitis sügisel Peterburis MMi pronksi ja suve alguses EMi pronksi. Silmapaistev stabiilsus konkurentsitihedal alal, kus väikseimgi eksimus maksab kallilt kätte.

Meeste teine, judomees Marti Padar on sportlane, kellelt aastaid on palju loodetud ja oodatud. Vahel on jäänud mulje, et tegu ongi nn vähemtähtsate võistluste kuningaga, kes mittetiitlivõistlustel heidab kuulsamaid rivaale nagu jahukotte, ent tähtsamal võistlusel jätab parima soorituse tegemata. Tänavu võttis ta Euroopa meistrivõistlustel pronksmedali.

"Hiilgavas stiilis," hõiskas spordipress. Kirkam medal jäi mehel saamata, nagu ta ütleb, omaenese rumala vea tõttu. Naiste teiseks platseerus ajakirjanike silmis tennisist Kaia Kanepi.

Ekspress kirjutas suvel, et andeka tüdruku käekäik on olnud heitlik. Säravate turniiride järel on tulnud sekka ootamatuid ärakukkumisi. Hooaja eel oli tütarlapsel ambitsioonikas kava jõuda aasta lõpuks maailma 30 parima sekka. Nii siiski ei läinud. Vahetunud on treenerid, otsingud jätkuvad. Praegu on tal reitingutabelis 75. koht (17. detsembri seisuga). Parim oli 40. koht juuli lõpus.

Võidusõitja Marko Asmer võitis tänavu ülekaalukalt Briti vormel-3 sarja. Mis on muidugi väga tubli. Aga ­hoopis rohkem kõneainet ja ajaleheartikleid pakkus aasta lõpp, kui selgus, et visa tööga on noormees saanud jala n-ö kiirusekummardajate paradiisi ukse vahele. Suure tõenäosusega saab Markost BMW vormel-1 tiimi testisõitja. See on juba väga kõva sõna.

Grete Treier, armsad sõbrad, on sitke jalgrattur, kelle ettevõtmisi hindasid siinsed ajakirjanikud parimate sportlaste edetabelis kolmanda koha vääriliseks.

Just hiljuti tuli uudis, et tagantjärele anti talle suvisel suurtuuril Giro d'Italia kaheksanda etapi võit. Senine võ itja diskvalifitseeriti dopingu tarvitamise pärast.

Muidugi oleks olnud võimas võistluste ajal, käed püsti, suurtuuri etapivõitjana üle finišijoone veereda. Aga võit on võit. Kokkuvõttes tuli ju maailma kõige tähtsama naiste velotuuri kaheksas koht.

Ka kaks on meeskond, tuleb tõdeda, kui vaadata Eesti parimate meeskondade esikolmikut.
Jüri Jaanson / Tõnu Endrekson said maailmameistrivõistlustel pronksi. Kusjuures ekstra medal tuleks välja mõelda eraldi 42aastasele Jaansonile. Sportliku pikaealisuse eest.

Vollemehed Rivo Vesik / Kristjan Kais tegid teoks selle, millest aasta tagasi vaikselt unistasid.

Eriti tänavu tõestasid nad end kui raudkindlalt maailma eliiti kuuluvat paari ning tänu neile kahele on Eesti võrkpall Pekingi olümpial esindatud. Kas julges keegi seda lootust veel paar aastat tagasi välja öelda?

Rallipaar Urmo Aava / Kuldar Sikk võitsid Juunior WRC sarjas hõbemedali. Sellega on usutavasti kõik öeldud.

Seega jah, andkem au filmitegijatele ning mööngem, et ka spordis polnud tänavu väga viga.