Kaua need mõnud tegelikult kestavad, ei oska keegi selge sõnaga öelda. Hirmunud töötajatel on veel koosolek olemata ning kõik unistavad vähemalt koondamisraha saamisest. Ka baasi direktor ei tea projektist lähemalt midagi, sest asju ajavad spordiseltsi juhid. Tegelikult pole ka linna ning muinsuskaitsega kõik paberid veel korras, ning lõplik projektki on alles valmimisel.

Räämas spordibaas

Eesti Spordiselts Kalevi spordibaas on peale Dünamo ujula ümberehitamist kaubamajaks linna ainus suurem treeningkeskus ning samuti arvukate spordiveteranide meelispaik. Hinnad on odavad, rajad võrreldes teistega poole pikemad, saun soe. Tõelise retroasutusena vaatavad sind valvelauas altkulmu kurjad tädid, riietehoius pole metallist lockerid, vaid hoopis beežid vineerkapid, pesuruumi saamiseks peab silkama paljalt pool korrust kõrgemale. Basseinis on tihti pool ujulat treeningu päralt ning siis on amatööridele jäetud paar rada või on need üldse tõstetud vanni pikisuunaga risti. Enamik ruume pole kakskümmend aastat remonti näinud, pole viisakat lastebasseini ning harrastussportlast häirivad suplejad. Seega pole mingi ime, et spordiselts püüab koos Jaan Manitskiga ebarentaablit asutust atraktiivsemaks muuta.

Arhitekt Karin Hallas-Murula mõtiskles juba 1994. aasta Hommikulehes, et basseinid võiks ehk taas termideks muuta. Irooniliselt kirjutas Arhitektuurimuuseumi direktor järgmist: “Nõukogude ujulad, nagu enamik 20. sajandi basseine, ehitati eelkõige rekordite püstitamiseks ja ujumisoskuse viimiseks massidesse. Sellistes akvaariumilaadsetes siseujulates domineeris jäägitult basssein. Ei mingeid rohkeid kõrvalruume millegi kõrvalisega tegelemiseks. Basseingi oli ratsionaalselt ribadeks jaotatud, treeningutunnid täpselt paigas. (---)

Miks pole Kalevi siseujulas veel ühtki kassinäitust toimunud ? Ei ole kuulda olnud ka Kalevi lihaküpsetuspäevadest, rõivamessidest, ülelinnalisest mudamaadlusest. Miks pole ükski kunstnik basseinis oma personaalnäitust korraldanud, ükski teater etendust mänginud? Või kuidas oleks karpkalade suurmüügiga (kohapealse püügiga)? Üldse võiks bassein olla koht, kuhu tullakse seltskondlikult suhtlema või kogu päevaks perega – vesijalgrattaga sõitma, mõnusalt pikutades einestama, linastes toogades basseiniäärel jalutama ja intellektuaalsetel teemadel vestlema. Taamal nurgas väike vesiloomaaed: konnad, kiilid, vesirottide müügilett, lestade laenutus...” 

Lõbusat toetus pakub ka spordiseltsi kodulehekülg, kust võib lugeda, et Kalev on küll Eesti vanim spordiorganisatsioon, kuid hingelt on kalevlased jätkuvalt nooruslikud ning kaasaegsed, unustamata samas meie aateid ning patriootilist eluhoiakut kodumaa suhtes.

Kaasaegne veekeskus

1957. aastal projekteeritud ning 1965. aastal valminud siseujula arhitektideks on Uno Tölpus, Peeter Tarvas ning Olga Kontšajeva.  Hoone fassaad on lahendatud sümmeetriliselt, tolle aja kohta moodsalt õhulist klaasseina piirabad abiruumidega tiibehitised. See, et ümarvormi asemel võib näha teravkaart, on usutavasti sovetiaegne ehitustehniline nõtrus, kuid mõned autorid on siin rääkinud ka vanalinna-motiivi sissetoomisest.

Jaan Manitski sõnul tahetakse asutus muuta kaasaegseks veekeskuseks, mida plaanitakse avada juba aasta lõpus. Muinsuskaitsega on saavutatud kokkulepe, et ujula Aia tänava poolset välisilmet ei muudeta. Ka kinnitab Manitski, et Tallinnas ainulaadsed 50-meetri pikkused rajad jäävad alles. Täiustatud kompleksi kavandavad Eesti vast üks nimekamaid arhitekte Emil Urbel ning paar aastat tagasi koos Maria Pukkiga furoori tekitanud Vabaduse monumendi konkursi võitnud Ivar Lubjak.

Lisaks suurele basseinile, mis edaspidi jaotatakse väljaarvatud võistlushooajaks veealuse teisaldatava tõkke abil kaheks, lisanduvad eraldi supelkohad väikelastele, mullivannid, treeningsaalid, iluteenused, spordiarstikeskus. Lisapinda võidetakse ühe tribüüni lammutamisega. Veel plaanib Manitski juba järgmisel kevadel avada 170-kohalise hotelli, mille tarbeks ehitatakse täielikult ümber basseini taha jäävasse tehniline korpus. Juurdeehitise kõrgus ei tohi olla väga kõrge ning ületada ujula fassaadi praegust kõrgust.

Välibasseini loomise kava, mille üle on ajalehtedes viimasel ajal ohtralt spekuleeritud, on esiti kahtlane, kuna ujulaga külgnev park Kalevile ei kuulu, vaid riigile.

Praegu on arhitektid oma projekti lõpetamas ning spordiselts Kalev ühes Manitskiga sellele kooskõlastusi linnavalitsuses ning muinsuskaitseametis kogumas. Spordiseltsi juhatuse peasekretäri Rein-Vello Ojavere sõnul loodavad nad juba nädalal saada asjad jutti ning valida ka neljast pakkumisest teinud ettevõttest sobivaim ehitusfirma.