Staflik ja Spagetka: Vabadussammast lõhub vares!

Tšehhi ehitusfirma Sans Souci osanikud ja eksperdid, eestlastele multifilmide kaudu vanadeks tuttavateks saanud koerad, must Spagetka ning valge Staflik süüdistavad kõigis viltuminekutes oma vana vaenlast varest.

“Meie tegime korralikku tööd,” märgib Spagetka asjalikult samba najal jalga tõstes. “Sammas oleks võinud kogu aeg välja näha ilusam kui pühademuna. Aga vares ei jätnud meid juba tööd alustades rahule. Tema nokkis lahti ka õhutusvahed paneelide liitekohtades, et niiskus sisse pääseks ja valgustuse elektrisüsteemi ära rikuks.” 

Staflik on kolleegiga nõus: “See on üks ebatavaliselt vastik vares. Just tema mäkerdas kolm samba paneeli roosaks, nii et need tuli välja vahetada.”

Ehitusäriga hakkasid must ja valge koer tegutsema pärast Tšehhoslovakkia lagunemist 1993. aastal ja kohaliku filmimajanduse kokkukukkumist lääne konkurentsi tõttu. Lastele mõeldud multifilme hakkasid kohalikud telekanalid odavalt sisse ostma, loomapornos Staflik ja Spagetka aga osaleda ei tahtnud, kuigi neid mitu korda meelitati. 

Õnneks olid mõlemad filmides omandanud mitmeid harilikele penidele tundmatuid oskusi, millest pikapeale kasu oli.

“Ühes filmis ehitasime maja,” meenutab Staflik. “Nii et teatud kogemused olid meil Sans Soucid asutades olemas. Pealegi on maja tunduvalt raskem ehitada kui sammast, sest viimase sees ei pea ju keegi elama.” Firma nimi mõeldi välja kahe peale, kusjuures Staflik mõtles “Souci” ja Spagetka “Sans”.

Spagetka tunnistab, et juba maja ehitamisel püüdis vares neile kaikaid kodaraisse loopida ja ehitust kahjustada, põlgamata ka otsest füüsilist rünnakut. Siiski õnnestus koertel tookord kuri lind segumasinasse toppida. Kui ta pärast põhjalikku pöörlemist üleni segust nõretavana minema komberdas, oli tükk aega rahu majas ning maja sai filmi lõpuks edukalt katuse alla.

“Vares oli nii solvunud, et tahtis isegi lepingut katkestada,” mäletab Staflik. “Ei teagi, kuidas stuudio temaga järgmiste seeriate tegemiseks kokkuleppele jõudis.”

Enne firma loomist 1998. aastal nägid koerad raskeid päevi. Kaks aastat pidid nad koguni töötama Poola torumeestena Szczudliku ja Bagietka nime all. “Sõitsime pool Euroopat läbi,” meenutab Staflik. “Spagetkal oli muidugi lihtsam, tema pikk ja kitsas kehakuju võimaldab hästi toru sees liikuda ja ühendusi keevitada. Samuti ei saanud ta eriti mustaks, sest on juba naturaalselt must. Minul kulus aga pool palka seebi peale.”   

Koerte sõnul on Sans Souci piiratud osalusega aktsiaselts, mille aktsiatest 24,5% kuulub nii Staflikule kui Spagetkale, kontrollpakk ehk 51% aga röövel Rumcajsile. 

“Rumcajs ütles kohe, et me eestlastega lepingut sõlmides ei võtaks mingisuguseid kohustusi hilisema remondi ja korrashoiu osas, aga me ei kuulanud teda,” kahetseb Staflik.

“Kahjuks valmis Tallinna Vabadussammas uue tehnoloogia järgi ja segumasinat ei kasutatud,” jätkab Spagetka. “Nii oli varesel vaba voli ringi lennata ja pahandust teha. Mitu korda laskis ta sambale ka läraka. See põhjustas meile lisatööd.”

Stafliku sõnul peavad eestlased lihtsalt kätest kinni hoidma ja palvetama, et vares lõpuks mõistuse pähe võtaks ja samba rikkumise lõpetaks. “Meie lennata ei oska ja teda takistada ei saa. Vareste laskmine on jahimeeste, mitte ehitajate töö. Meie võime ainult mahalastud linnu hambus ära tuua.”

Eesti Jahimeeste Seltsi esindaja Valter Ubakivi keeldub varese laskmisest kategooriliselt. “Kes see hull on, et Savisaare residentsi juures püssi hakkab laskma! Eks katsu pärast kohtus tõestada, et tahtsid hoopis varest tabada!” 

Enne lepingu lõpetamist kasseerisid must ja valge koer kaitseministeeriumilt samba ehituse ja remondi eest muinasjutulise summa: 3,5 miljonit krooni per koon.

Spagetka ei näe selles midagi imelikku. “Koerale koera palk!” haugatab ta rahulolevalt.