MIDA TEHA EESTLASTEGA? Katke Andrei Ždanovi märkmetest: “Eestlased Siberisse.”. Repro

"Estontsev v Sibir".

Eestlased Siberisse.

Me ei tea selle kurja mõtte kirjapaneku täpset aega ega asjaolusid. Kuid me teame, kes selle idee kallal oma pead vaevas ja kui tõsiselt ta seda tegi. Lause on korduvalt üle kirjutatud.

Tegemist on väljavõttega Andrei Ždanovi märkmetest, mida ta tegi 1940. aasta suvel Eestis. See on esimesi viiteid küüditamisele, milleni jäi vähem kui aasta.

Koopia haruldasest ajaloolisest dokumendist ilmus mullu Rahvusarhiivi ajakirjas Tuna. Kuna selle trükiarv on praegu kõigest 800 eksemplari, jäi avastus laiema tähelepanuta.

Üllatus rohelises ümbrikus

Ebatavalise leiu avalikustas 76aastane ajaloodoktor Erich Kaup. 1990ndate algul käis ta korduvalt Moskvas Venemaa riikliku sotsiaalpoliitilise ajaloo arhiivis. Nõukogude aja uurijate jaoks on tegemist ehtsa kullakaevandusega.

Kunagi tunti seda marksismi-leninismi instituudina, mis juhtis 160 filiaali üle NSV Liidu. Eesti parteiajaloo instituudi endise direktorina oli Kaubil Moskvas häid tutvusi. Tänu neile sai ta kätte asju, millest tavaline teadlane võis vaid unistada.

Ühel kenal päeval toodi Kaubi ette suur roheline ümbrik, kus oli 118 lahtist taskumärkmiku lehte. Käsitsi kirjutatud venekeelsed märkmed olid napid, koosnedes kohati üksikutest nimedest ja sõnadest. Õnnetuseks puudusid paberitel kuupäevad.

Kaup tellis huvitavamatest lehtedest koopiad, et neid hiljem kodus lahti mõistatada. Aastad möödusid, Kaup tegeles mitmete teemadega, kirjutades uurimusi Nõukogude sõjavangilaagritest ja Soome Talvesõjast.

Ikka ja jälle pöördus ta Ždanovi mustandite juurde tagasi. Ta luges 1940. aasta ajalehti ja otsis seoseid märkmetes esinevate nimedega. Ajapikku sai mõnegi kritselduse tähendus selgeks.

"Ega ta päris rumal mees ei olnud. Äärmiselt püüdlik," iseloomustab Kaup märkmete autorit. Ždanov oli Jossif Stalini jaoks mees nagu multivitamiin: Leningradi parteijuht, poliitbüroo liige, sõjamerelaevastiku peanõukogu liige.

1939. aastast oli Ždanovi spetsialiteet Nõukogude Liidu territooriumi laiendamine. Tema juhtimisel liideti Poola läänealad Ukraina ja Valgevenega. Ždanovi käsi oli mängus ka Talvesõja vallapäästmises.

Ždanov saabub soomusvagunis

Eestisse saabus Ždanov 19. juunil 1940. Turvameetmed tema saabumisel oli erakordsed. Vedurijuht Evald Smitti mälestuste järgi naelutati raudteel Narvast Tallinna kõik liiprid kinni. Ees liikus kaubarong, mis vedas paekivi. Sellele järgnes neljast vagunist erirong. Ždanov ise sõitis soomusvagunis.

Samal päeval kell 13 võttis Ždanovi vastu president Konstantin Päts.

"Päts küsis, millised on minu soovid," kirjutab Ždanov oma märkmetes. Soove oli terve rodu. Stalini esindajana lükkas ta tagasi Pätsi pakutud uue valitsuse koosseisu ja surus läbi oma kandidaadid.

Nõukogude saatkonnas juhtis Ždanov 21. juuni meeleavalduse läbiviimist. Ta koostas ka Johannes Varese valitsuse tegevuskava, mis ilmus ajakirjanduses "Vabariigi Valitsuse deklaratsioonina".

Kuigi Ždanovil oli kasutada sada tuhat punaarmeelast, talitas ta Eestis ettevaatlikult. Ta hoidus nii kolhooside loomisest kui ka ametist lahkunud Jüri Uluotsa valitsuse ministrite arreteerimisest. Võimu ülevõtmisel lükkas ta esiplaanile mittekommuniste, kes olid Pätsiga vanast ajast rahulolematud. Ka kaalutud küüditamine lükkus edasi. Ilmselt püüdis Nõukogude Liit vältida maailma liiga teravat tähelepanu.

Ždanov tegeles peaaegu kõigega. Ta juhtis pankade natsionaliseerimist ning soovitas müüa suhkrut ja petrooli ainult lubade alusel. Kõige tipuks kirjutas ta oma käega paberil ette, kuidas peab välja nägema Eesti Riigivolikogu palve ühinemiseks NSV Liiduga.

Ždanov töötas ja elas Pikal tänaval Nõukogude saatkonnas. Sellest ajast pärineb kuulus foto, kus ta tervitab saatkonna rõdult meeleavaldajaid. "Muidu tegutses ta Eestis peaaegu põrandaalusena," ütleb Kaup. "Aga Stalini ülesandega sai ta hakkama."

Tunas nägi trükivalgust vaid väike osa Ždanovi märkmetest. "Nende esitamine on väga raske," kahetseb Tuna peatoimetaja Ott Raun. Ilmunud piskut peab ta "väga väärtuslikuks". Ka ajaloolane Kaido Jaanson kiidab kolleegi leidu: "See on suur asi!"

Siinkohal võiks Urmas Paeti juhitav välisministeerium kuulutada välja riigihanke Ždanovi märkmete kommenteeritud väljaande kirjastamiseks. Kuna Moskvas räägitakse ikka veel Eesti vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liitu, mõjuks Stalini parema käe märkmete avaldamine elegantse vastusena.

Erich Kaup: ajaloolane juhuse tahtel

* Kui noor Erich Kaup esimest korda kooli läks, näitas õpetaja talle põdra pilti. Poiss ei osanud midagi öelda. "Minu vene keele oskus piirdus sõnadega "papa", "mama" ja "karandaš"."

* Leningradi oblastis asuv kool oli mõistagi venekeelne kool. Kaup aga elas eesti külas, kus venelasi polnud.

* Eestisse tuli Kaupi pere Saksa okupatsiooni ajal. Pärast sõda üritas ta kaks korda astuda kunstiinstituuti ja kukkus läbi. Kuna noor mees ei tahtnud sattuda armeesse, õppis ta vene keele õpetajaks. Ja kuna ta ei tahtnud hiljem kooli tööle minna, läks ta parteiajaloo instituuti tõlkijaks.

* Ükskord ütles ülemus: "Sa kirjuta see lugu ise ära." Nii saigi tõlkijast ajaloolane, punaste ideede Eestisse jõudmise uurija.

* Kaup on kolmandat aastat pensionil. Praegu kirjutab ta uurimust, kuidas Nõukogude lennuvägi käis Eestis asuvatest baasidest Talvesõja ajal Soomet pommitamas.

* Tänavu talvel kippus töö soiku jääma. "Pool päeva kulus kütmisele," naerab Kaup, kes kolis mõne aasta eest Kakumäele. Suvila jätkuvate ümberehitustööde kõrval ootab teisel korrusel lugemist mitu kastitäit Moskva arhiividokumentide koopiaid.