Aivar Juhanson

Kell 9.51 hüppab avatud kaelusega särki kandev ameeriklane Kolme Õe hotelli eest taksosse ja kihutab Vanalinnastuudio suunas. Peep Aaviksoo, Vahur Kraft ja paarkümmend ülejäänud hõbekirjas kutse saanut on juba kohal ja ootavad pikisilmi. Hiljem, pärast loengut ja kerget buffet´d, maksab igaüks neist vastavalt südametunnistusele ja kõhutundele 2500-10 000 krooni. Ja millest too energiline, säravalt enesekindel mees siis räägib? Edust, juhtimisest, vastutusest, iseendast. Tõttöelda ta väga täpselt veel ei tea.

Ühendriikide ajalehed on tituleerinud Steve Jürvetsoni “riskikapitalismi wunderkind'iks”. Riskikapitalism tähendab investeeringuid alustavatesse ja suure potentsiaaliga ettevõtetesse – enamasti ostetakse alla poole, et tegijail entusiasmi jätkuks – ja “imelaps” viitab asjaolule, et Jürvetsoni on tema töös saatnud hämmastav õnn. Kuni internetimulli lõhkemiseni tunti teda kui ärihaid, kellel pole untsu läinud ükski start-up. Nüüd, 37aastasena ja kolme miljardit dollarit pööritava firma Draper Fisher Jurvetson täieõigusliku osanikuna teab megamiljonär, et teatud tagasilöögid on vältimatud. Ent Kolme Õe ajaloolise laemaalinguga Inglisaalis särab ta nägu ikkagi otsekui California päike. “Varem või hiljem lõpetab iga kompanii tegevuse,” deklareerib Jürvetson, “isegi Microsoft. Kui osad kompaniid ei ebaõnnestuks, ei saaks me riske võtta. Aga kui meie investeeringuid saadab edu, siis on see see-eest silmatorkav (spectacular).”

Jürvetsoni teadatuntum hitt on olnud hotmail – veebipõhine tasuta e-mail, mille leiutaja Sabeer Bhatia käis 1996. aastal oma pentsiku ideega tulutult enam kui 20 investori jutul. Toona 28aastane Jürvetson aga haistis kullasoont ja paigutas projekti 300 000 dollarit. Kaks aastat hiljem müüdi Hotmail Microsoftile maha – aktsiate väärtuse kiiret kasvu arvestades hinnanguliselt 1,2 miljardi eest. Suuri õnnestumisi on olnud ka hiljem, kuid reakodaniku jaoks on need aina hämaram alkeemia. Kui paljud meist on kuulnud üliedukast kana.com'ist? Ja mida kujutab endast internetitelefon Skype, mille nõukogu neil päevil Tallinnas nõu peab? Üks mu tuttavaist vastab, et antud riistapuu võimaldab “laualambi abil odavalt Pekingisse helistada”. Close enough.

Nii nagu paljud väga rikkad on Jürvetson kokkuhoidlik. Tallinnas peatus ta küll linnakese parimas hotellis ning kauges Californias, varjuliste alleedega õnnistatud Menlo Parkis, sõidab ta ringi Jaguariga, kuid see ei takista megamiljonäril ostmast riideid Macyst vaid allahindluste aegu ning saabunud postilt tembeldamata marke uueks kasutamiseks lahti aurutamast (psühhiaatrist abikaasa Karla peab antud kommet “naljakaks”). Oma varanduse suurusest Jürvetson aga rääkida ei taha. Esiteks oleks see labane (tacky) ning teiseks on kõik pidevalt investeeritud.

Jürvetsoni suurim armastus antud hetkel on nanotehnoloogia. Entusiastlikult võrdleb ta seda paljulubavat valdkonda “California kullapalavikuga”. Inimene, kes teab nanotehnoloogiast vaid seda, et seal ühenduvad väga pisikesed asjad ja väga suur raha, vajab selgitusi, ja internetiguru Linnar Viik on valmis neid pakkuma. “Nanotehnoloogia võimaldab panna kaks või kolm molekuli omavahel nii toimima, et tekkib mingi uus jõud, uus mõte,” jutustab ta. “See on nagu puulehe kasvamine, kus uus mateeria tekkib samuti näiliselt mitte millestki.”

Kahju küll, kuid paraku koban ma endiselt pimeduses. 

Inimese kohta, kes töötab isiklikult läbi 50-60 äriplaani nädalas, leiab Jürvetson hämmastavalt palju aega meelelahutuseks. Talle meeldib rattaga mägedes sõita, lendavat taldrikut loopida ning oma laste seltsis keskmise võimsusega rakette taevasse lasta (üks langevarjuga maanduvatest rakettidest vedeleb siiamaani majanaabri puuvõras, pihib Jürvetson), kuid kui rääkida megamiljonäri tõelisest kirest, siis tundub see praegu olevat populaarses kes-on-kelle-sõber orkut.com'is oma tutvusringkonna kasvatamine. Teisipäevaõhtuse seisuga omas Jürvetson internetiavaruses tervelt 1118 sõpra, kellest enamiku moodustasid heledajuukselised Eesti tütarlapsed: Kristelid, Anud, Kaired ja Marellid. Pole põhjust kahelda, et Jürvetsoni seovad lõviosaga noist näitsikutest pikaajalised sidemed, kuid on ka üksikuid erandeid. “Loomulikult ma ei tunne teda,” seletab suvaliselt valitud neiu Jürvetsoni profiilist. “Ta saatis messi, et tere tulemast orkutisse, ja ma saatsin vastu, et thanks, Steve, ja siis ta sättis mind oma sõbraks ja mina akseptisin, ja päris ma üldse adusin ära, et see on see sama kutt.” Aga ega tütarlaps ei kurda, sest orkutis on investeerimisguru tutvuskonda kuulumine siiski kõrgema kategooria tunnus. “Üldiselt mulle tundub see härra jummala sümpaatne; see naiste kogumine ei tundu tema puhul nagu miski nõmka eputamine, vaid selline täitsa muhe,” tähendab ta. “Imelik, et ta Brasiilia naisi ei võta - või võtab? Ma pole ta profiili vaadanud eriti.”

Võimalik, et arenenud sõpradeleidmissoov tuleneb lihtsalt patriotismist. Lõppkokkuvõttes on riskikapitalisti ema Tia (Tiia) ja isa Tony (Tõnu) siiski väliseestlased ning iga tõelise konservatiivi südame paneb kiiremini põksuma mõte, et nii eduka ärimehe vanavanaonu oli ei keegi muu kui Konstantin Päts. Tõsi, Jürvetson ise oskab eesti keeles vaid kümneni lugeda ja “terviseks” öelda (vanemad jätsid eesti keele oma “salakeeleks”, tunnistab isa Tõnu), kuid see ei takista kuidagi huvi, mida staarkapitalist meretaguse isamaa vastu tunneb. Fantaasia Eesti kodakondsuse taotlemisest – läbi vanemate oleks see võimalik – äratab Jürvetsonis vähemalt hetkeks ehtameerikaliku innu ning talle meenub vähetuntud üksikasi: Stanfordi ülikoolis õppides valis ta oma meiliaadressiks e.estonia@stanford.edu. See olevat aidanud luua kontakte eestlastest kaasõpilastega.

Tänapäeval on Jürvetson ise see, kellega kontakti otsitakse. Ta saab äriettepanekuid poodides ja autoparandustöökodades ning mõned kuud tagasi oli tema postkastis läbilugemist ootamas 3000 e-kirja. Kahtlemata tuleb innovatiivseid plaane juurde ka Eestis. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse direktor Andrus Viirg vihjab, et Draper Fisher Jurvetsonil olevat lisaks Egeenile ja Skype'ile juba kaalumisel paar konkreetset Eestiga seotud investeeringut (nimesid Viirg ei ütle). Sahistatakse, et Jürvetsoni rahaplaneedi orbiidil olevat tiirlemas nähtud Microlinki eksesimeest Allan Martinsoni, kuid kinnitust küsides võib lausa füüsiliselt aduda, kuidas Martinson teisel pool telefonitoru merikarbina kapseldub ja ookeanisügavustesse vajuda soovib. Ei, ta ei taha oma saladusest rääkida.

* Stanfordi ülikooli lõpetas Jürvetson magistrikraadiga ärijuhtimise alal. Sai kraadi ka elektrotehnikas, lõpetades kooli lubatust kaks korda kiiremini ehk 2,5 aastaga. Kiire tempo saavutamiseks trikitas ta ära ainepunkte kokkulugeva arvuti, määrates loengute väärtuseks ettenähtust väiksema arvu punkte. 

* Lisaks interneti- ja nanotehnoloogilistele äridele on Jürvetson investeerinud ka ebatraditsioonilisemalt. Näiteks on ta paigutamas raha James ja Maureen Castle Tusty täispikka dokumentaalfilmi "Singing Revolution", mis jutustab pöördelistest sündmustest 1988. aastal.