Puhkepäeval, 20. augustil potsatas Ajakirjade Kirjastuse e-postkastidesse juhatuse esimehe Ain Lausmaa ootamatu teade: “Ajakirja Stiil toimetust asub senise peatoimetaja Anu Merila asemel juhtima Kristi Pärn-Valdoja. Esimene Kristi toimetatud Stiili number ilmub oktoobris.”

Lausmaa hääl telefonis on ettevaatlik nagu forell konksu läheduses: “Rahulolematus Stiiliga?! Pigem on küsimus ju selles, kuidas asja paremini teha.”

Viis aastat teismelistele tüdrukutele sihitud ajakirja Stiina peatoimetanud Kristi Pärn ütleb, et uus pakkumine on tunnustus ja tuli ka õigel ajal, sest varem või hiljem oleks tema vanusevahe Stiina teismelise lugejaga liiga suureks kasvanud.

Stiili ülevõtmisest ja uuendustest rääkides lööb ta aga pilgu maha, lausub, et see on hell teema. “Stiil oli liigselt ühes nišis, kitsalt jõukale, enesekesksele daamile,” poetab ta siiski.

Naisteajakirju sirvivatelt daamidelt võib koguda jõulisemaid Stiili-hindeid: “Külm, elukauge, kallite asjade keskne, liialt peen.”

“Stiili sihtrühm on pigem ettekujutuslik kui reaalne, sellist lugejat tegelikult pole olemas, naised ei räägi neil teemadel, millest Stiil kirjutab,” põrutab Päevalehe laupäevalehe toimetaja Tiina Kruus. Tema oli see, kes Pärna omal ajal Stiinasse kutsus.

Siiski leidub ilu hindajaid, kellele Merila Stiil meeldis: “Väärikas, moeteadlik, glamuurne. Kui need jooned kaovad, kas rahvapärasel Stiilil on erilist mõtet? Siis võib ta liita robustse Annega.”

“Oletan, et Stiili näitajad pole sellised, mis ülemustele meeldiksid ja Stiil on lugejaid kaotanud,” pakub Kruus. “Kristil on Stiili toimetajana päris head eeldused.”

Anu Merila telefon ei vasta ja meilidele ei tule vastust. Tema ametipärija istub aga veel Stiina toimetuses ja ulatab kolme sõrme jämeduse paki lapsekäega adresseeritud ümbrikke, selle päeva lugejakirjad. “Teismelised on nagu pensionärid, kohe helistavad ja kirjutavad.”

Stiina trükiarv ületab Stiili oma päris tuntavalt.

Kristi Pärn soovis lapsest saati ajakirjanikuks saada. 1985 läks ta Tallinna 20. keskkooli ajakirjandusklassi, kus kaks korda nädalas käisid kõrvalt ajakirjandusmajast tunde andmas korüfeed. Valve Raudnask näiteks rääkis, et sulerüütel peab aus olema ega tohi midagi välja mõelda.

Külalislektorite vahendusel hakkasid pressis ilmuma ka Kristi lood. Intervjuu näitleja Rita Rätsepaga ilmus Noorte Hääles. Saadud honorari, 15 rubla eest ostis Kristi Sauna tänava Kunstiaidast nahast kõrvarõngad, riputas need endale külge ega läinud mitte matemaatikatundi, vaid Moskva kohvikusse. Nosis seal Moskva saiakest, rüüpas kohvi ja sirvis värsket Loomingu Raamatukogu (“See tundus nii vaimne, nii deep – nii deep!”).

Tänaseks on Kristi Pärn kohvi sinna paika jätnud ja joob Maakri tänava kohvikus igal hommikul tervislikku rohelist teed. Paar aastat tagasi sai ta kaalujälgijana väga edukalt hästi saledaks.

Alates viimasest vana-aasta õhtust kirjutab vastne Stiili juht oma perekonnanime Pärn-Valdoja. See oli 1992, kui Kulutaja reklaamidirektor Gabriel Valdoja ja sama lehe ajakirjanik Pärn sattusid koos Nehatu kiirsöögikoha poole astuma. “Äkki läheks hoopis Olümpiasse?” tegi Gabriel ettepaneku. See tähendas hamburgeri asemel salatit,  järgmisel õhtul pikemat jalutuskäiku Pirita rannas, nädala pärast alanud kooselu ja tänaseks juba üheteistkümneaastast Oskarit ja seitsmeaastast Liisabeti.

“Pooltoonid mulle ei meeldi. Kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni!” võib Kristi Pärna temperament ja energia poole lause pealt välja lüüa.

Kui Pärn ja tema hea sõbranna, BDG Filmi turundusdirektor Aigi Vahing koos seltskonda satuvad, küsivad teadjad kohe: “Kas te täna ka laua peal tantsite?”

Nii on tõesti korra sündinud – pärast esimest Stiina ja BDG ühispidu, afterparty'l Noku klubis. Muusikaviis, mille saatel daamid laua peal keerlesid, oli Doorsi Light My Fire.

Vahing kiidab sõbrannat: “Väga naiselik, loov, teeb kõike kirglikult ja südamega, lahendab probleeme vasaku käega, nagu öeldakse. Kirev kui sügisene vahtrapuu.”

Tema temperament võib olla pärit isapoolselt vanaemalt Jelenalt, kes oli ukrainlanna, aga see kainem pool ehk emapoolselt vanaemalt Charlottelt, kes oli Vasknarvast, kange ja ajas oma joru.

Kui peaks tegema kannapöörde, võiks minna hotellindusse, arutleb Pärn-Valdoja. Noor daam on väga nõudlik hotellikülastaja. Kui Viini Hotel De France'i vastuvõtulauas oli teda mittepiisava lahkusega koheldud, korraldas ta oma sõnul seesuguse skandaali, et mänedžer majutas ta sviiti: “Personal seisis kahes rivis ja lehvitas mulle!”

Veel räägib ta, et raha kulutamine pole talle probleem. “Mis ma teeksin miljonitega? Hoobilt kõik ribadeks! Jätaksin Eesti, ostaksin väikese restorani Toskaanas, jooksin rõdul istudes šampanjat!”

Mis ikkagi Stiilist saab? “Kirjutavate inimeste ring võiks olla laiem, seal võiks olla midagi soojemat,” on Kristi Pärna jutt hoobilt mõtlik ja tagasihoidlik.

Kristi Pärna esimene tipphetk

Pärast keskkooli sai Pärn kohe ETV kultuurisaadetesse tööle. Tiitrivahetajaks, fotodekleepijaks, lubade valvelauda viijaks.

Siis selgus, et Peter Brooki lavastus tuleb Leningradi. Pärn sai toimetuse juhtidelt Helle Tiisvälilt ja Norma Jõekaldalt loa sündmust kajastada. Filmikarp kaenlas, sõitis ta Neevalinna, kaameramees oli sealtpoolt. Redaktoršitša is Estonii viidi kokku näidendis mänginud Erland Josephsoniga, keda Pärn tundis Bergmanni filmidest.

Kaamera juba töötas, tüdruku käed värisesid, ei saanud sõnagi suust.

“Kas see on sul esimene kord?” küsis Josephson. Palus siis neid kahekesi jätta, lohutas tüdrukut, rääkis oma elust, August Mälgust ja Eri Klasist, ainukestest eestlastest, keda ta teadis, ja pärast nad tegid intervjuu ka ära ning see läkski eetrisse.