Strasbourgis töötavad Ida tipud ja Lääne luuserid
Kui teilt küsitakse, mis asi on Euroopa Nõukogu ja te ei oska sellele vastust anda, siis tunnistage oma teadmatust vähimagi piinlikkustundeta. Saksamaa eelmine kantsler Helmut Kohl süüdistas ka oma järglast Gerhard Schröderit 1998.aastal samasuguses võhikluses, väites, et Schröderil lähevad sassi mõisted Euroopa Nõukogu (EN) ja Euroopa Ülemkogu (EÜ).
Pole ime, sest esimese institutsiooni ametlikuks tähistuseks on inglise keeles Council of Europe, teisel European Council. Hoolimata sarnastest nimedest on need aga täiesti erinevad nähtused.
EN on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, milles osaleb tänasel päeval 44 riiki. Seda võib teatud mööndustega nimetada väikeseks ÜRO-ks, kus tegeldakse pigem moraali ja eetika valdkonda kuuluvate asjadega nagu inimõiguste kaitse, Euroopa kultuur ja identiteet, vähemusrahvuste olukord, demokraatlike algatuste esitamine. EN-i asukohaks on Strasbourg.
EÜ seevastu on Euroopa Liidu viieteistkümne liikmesriigi valitsusjuhtide ja riigipeade ning Euroopa Komisjoni presidendi korraline kohtumine. Seal arutatakse EL-i elu puudutavaid küsimusi ning määratakse edasised suunad. See on karm reaalpoliitika. See on Brüssel.
Üks sümboolika, kuid kaks ühendust
Kuigi üks on siga ja teine on kägu, võib nendel elukatel leida mõndagi sarnast: EN-i kõrgem organ on Ministrite Komitee (Committee of Ministers), sellal kui Euroopa Liidu kõrgemaks organiks on Ministrite Nõukogu (Council of Ministers). Kõik euroliidu 15 liikmesriiki on ka Euroopa Nõukogu liikmeteks (neid on kokku 44).
Tagatipuks on ka lipp ja hümn mõlemal organisatsioonil mingil arusaamatul põhjusel ühised.
Mis on Strasbourgis resideeriva EN-i mõte ja otstarve? Jõhkralt öeldes on tegemist golfiklubiga, mille liikmelisus näitab teatud klassi. Kui riikidel oleks visiitkaardid, kuhu märgitakse nende organisatsiooniline kuuluvus, siis "Council of Europe" on kindlasti ihaldatud märge sellistele riikidele nagu Armeenia, Gruusia, Aserbaidaan, Türgi ja Venemaa. Võlusõnaks on siin "Euroopa", sest kes ei tahaks kuuluda klubisse, mille nimes esineb selline suurepärane toponüüm?
Lohutusauhind euroliidust unistajatele
Euroopa Nõukogu isaks on kunagine Prantsusmaa president Francois Mitterand, kes esines 1992.aastal üleskutsega võtta EN-i vastu rida Kesk- ja Ida-Euroopa postkommunistlikke riike.
Aasta hiljem toimus esimene suur laienemine, mille käigus sai klubi liikmelisuse ka Eesti.
Kui öelda, et EN on (oli) teatud mõttes lohutusauhind nendele riikidele, kes unistasid EL-i (ja ka NATO) peatsest liikmekaardist, aga olid ometigi sunnitud unistuse täitumist aastaid ootama, siis on see väide tõele kaunis ligidal.
Osalemine selles klubis ei anna küll reaalset võimu ja väge, kuid see tagab hea enesetunde. Ka Lääne-Euroopa riigid, kes olid jõudnud organisatsiooni pika ajaloo kestel EN-i mõttekuses kahtlema hakata, said uut indu asja jätkamiseks.
Üle-euroopaline jututuba
EN-il on oma parlament, mida nimetatakse Parlamentaarseks Assambleeks (kokku saame lühendi ENPA).
ENPA on üle-euroopaline jututuba. Selles käib koos 301 liiget, kes rekruteeritakse liiikmesriikide parlamentidest. Parlamentäärid arutavad kõikvõimalikke asju, omamata samas nimetamisväärset võimalust teha maailm paremaks ja õnnelikumaks.
ENPA otstarbeks on anda vähemalt mingigi tribüün teatud probleemide ühiseks arutamiseks ning nendele osundamiseks.
ENPA on vastu võtnud hulga väga vajalikke konventsioone (näiteks inimõiguste kaitse kohta), millest kinnipidamine jääb siiski osalevate riikide südametunnituse asjaks.
ENPA-s osalemine ei takista Türgil hävitamast kurde, Venemaad ei takista see sõdimast Tšetšeenias, Armeeniat ei takista see tegemast hirmutegusid aserite kallal ning vastupidi. Kuid tänu ENPA-le saab sellest kõigest Strasbourg´is rääkida ja see on kindlasti parem kui vaikida.
Asjalikke inimesi on raske leida
ENPA suurimaks probleemiks on avalikkuse vähene tähelepanu. See on küll suhteline, sest kui ENPA saatis oma komisjoni Tšetšeeniasse eesotsas lord Judd´iga, tõusis see Venemaal väga suureks teemaks.
ENPA manitsus võidelda rassimi ja antisemiitlusega Saksa LV-s põhjustas saksa pressis ja valituses midagi skandaalilaadset.
Kuid need on vaid üksikud näited ning ei muuda olemuslikult väidet, et Euroopas teavad vähesed, kes või mis on ENPA.
Seda kibedat tõde oli sunnitud tunnistama ka ENPA president Lord Russell-Johnston, kui ta esines mullu juunis Briti parlamendi ees. Lord teatas seal, et oli selleks hetkeks külastanud 41-te ENPA liikmesriiki ning avastanud seal tohutu võhikluse (vast ignorance) organisatsiooni suhtes, mida ta juhib.
Saadikute küsimustele vastates tõi lord välja ka mõned võimalikud põhjused, miks see nii on. Näiteks kahetses ta seda, et EN-i on raske saada häid asjalikke inimesi (there is considerable difficulty in getting people of quality to come). Lord tegi siin selget vahet Lääne ja Ida-Euroopa riikide suhtumises.
Ida saadab Strasbourgi oma tipud, lääs luuserid
Lääs saadab ENPA-sse teise ja kolmandajärgulisi tegelasi, kellel puuduvad võimed rahvuslikus poliitikas läbi lüüa. Lord tõi drastilise näitena fakti, et isegi tema eelkäijad, see tähendab ENPA eelmised presidendid sakslanna Leni Fischer ja hispaanlane Miguel Martinez on oma kodumaal poliitikutena täiesti tundmatud suurused. Fischer ei suutnud saada mandaati isegi Saksa Bundestagi.
Lordi edasised sõnad, kui ta räägib ENPA lihtliikmetest, on aga peaaegu skandaalsed: ENPA presidendi tähelepanekul varjavad ENPA liikmed oma kodumaal kiivalt seotust selle organisatsiooniga, tegemata sellest avalikkuse ees piuksugi (Many of them go to the Council of Europe but then keep it a deadly secret that they have actually been there; they do not make any kind of song and dance about it).
Mis puutub Ida-Euroopa ühiskondasid ja poliitikuid, siis lordi hinnangul saadavad nemad ENPA-sse oma parimaid inimesi. Ta nimetab siin näitena Rumeenia peaministrit ja Eesti rahandusministrit (konkreetsed nimed siiski ei kõla), tuues fenomeni seletuseks postkommunistlike ühiskondade suure vajaduse rahvusvahelise suhtlemise kogemuse omandamiseks.
Osaleda tasub siiski
Otsides vastust küsimusele, mis ikkagi põhjustab ENPA madala reitingu Lääne poliitikute silmis, peab kõigepealt otsima vastust küsimusele, millist reaalset võimu ENPA omab? Vastuseks on: ei mingit.
Kui küsida, miks on ajakirjanduse huvi ENPA tööde ja tegemiste vastu nii madal (skandaalsed juhtumid välja arvatud), siis on vastus sama: sest sellest organisatsioonist ei olene suurt midagi.
Kui küsida, milliste oluliste Lääne-Euroopa poliitikute või ametnikega kohtuvad meie poliitikud ENPA seinte vahel, siis kõlab vastuseks: nad kohtuvad seal Euroopa Liidu luuserpoliitikutega.
Kui küsida, kas meie kodumaised poliitikud omandavad ENPA-s tegutsedes kaalukat välispoliitilist kogemust, kõlab vastuseks: ei omanda.
Ja kui lõpuks: küsida, kas on meil üldse mõtet oma niigi ülekoormatud hallollust selle organisatsiooni koosolekutele saata, kõlab vastus: kindlasti on! Sest nagu juba öeldud, ENPA on parem kui mitte midagi.
