28.02.2007, 00:00
Streigiplaanid Tartu ülikoolis
Sel ajal, kui Tartu ülikoolis on keskmine professori palk statistiliselt ligi 30 000 krooni, haub suur hulk õppejõude madala töötasu pärast streigiplaani.
Ülikoolis töötab kümmekond
tipp-professorit, kes teenivad iga kuu 45 000 – 55 000 krooni. Keskmine
professori kuupalk, mille sisse arvestatakse ka külalisprofessorite
eurorahast makstavad tasud, on 29 000 krooni.
Need on suurepärased palgad, aga: “Et üldse saada professoriks, see nõuab niivõrd suurt eneseületust ja pühendumist elu parimatel aastatel. Minul pole kannatust perega vireleda, et neljakümneselt hakata normaalset palka saama,” ütleb Priit Pullerits, kes töötas üle 15 aasta ajakirjandusosakonnas õppejõuna ja tõmbab nüüd oma panust ülikoolis koomale.
Humanitaaraladel on tuntud tegelastest lahkunud ka Berk Vaher. Tudengitele Vaher meeldis, tema loengud olid popid, ka osakond oleks tahtnud teda kinni hoida. “Muidugi, palka võiks alati rohkem saada, kuid ma tõmbasin end pigem sellepärast koomale, et ülikool ise on muutunud konveieriks,” ütleb Vaher.
Kaheteistkümne õppejõuga saksa filoloogiast on läinud neli inimest Brüsselisse tõlgiks ja nad ei kavatse tagasi tulla.
Pulleritsu-suguse lektori keskmine brutopalk oli mullu alla 10 000 krooni, kusjuures lektorilt oodatakse lisaks loengutele ka teadustööd. Assistendi alampalk oli senini 7600 krooni.
“Tundub, et ülikoolis jagatakse raha põhimõttel – kellele raha, kellele au. Meie oleme seda “au” piisavalt tunda saanud, edaspidi tahaksime raha ka! Nii et, kallid kaaslased ametiühingust ja ka kõik teised – hakkame tegutsema,” kirjutab germaani-romaani filoloogia osakonna koordinaator Milvi Kaber ülikooli ametiühingu foorumis.
Kaberi üleskutsed päästsid valla hoogsa arutelu. “...Anna palun teada, kuidas saab TÜ ametiühingusse astuda – ma tunnen, et tahaksin ajaloos läbiproovitud ja arenenud lääneriikides senini toimival viisil barrikaadidele asuda. Ilma naljata. Sest enam ei jaksa seda TÜ-sisest erialade ebavõrdsust taluda, riigipoolsest mõnitamisest rääkimata,” teatas Veronika Kalmus, meediauuringute dotsent.
“Kus on see meie teaduspõhine Eesti, millest peaminister Andrus Ansip räägib? Ainult poliitikute kõnedes on haridus tähtis. Tegelikkuses on meie haridussüsteem hullumaja! Hullumaja! Hullumaja!” ütleb Pullerits.
“Asi pole ikka nii hull,” arvab ülikooli finantsdirektor Taimo Saan.
Ka ametiühingu juht Aleksander Jakobson on palganurina üle hämmeldunud, sest 1. märtsil tõusevad ülikoolis miinimumpalgad ligikaudu kümnendiku võrra.
Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude ühenduse juht Toivo Roosimaa streiki ei usu: “Lapsed ei lähe ühe nädala kooli – seda ei pandaks tähelegi.”
Haridusministeerium möönab, et kõrghariduse rahavajadus on palju suurem kui see, mis riik annab. Samas teatab ministeerium: “Usume, et seni kuni Tartu Ülikooli rektor saab kõrgemat palka kui Vabariigi President ja peaminister, on ülikoolil endal võimalik ressursse seesmiselt ümber paigutada.”
Ülikooli osakonnad on isemajandavad ja 1. märtsi alampalgatõusuga ei kaasne mingit riigipoolsete ressursside suurenemist, mis sunnib osakondi kas töötajaid koondama või veelgi rohkem tudengeid vastu võtma. Säärase “kosmeetika” puhul jääb kannatajaks õppetöö. Kes õpib, see õpib, kes ei õpi, toob pearaha. Sellise arengu jätkudes& amp; nbsp;saab ülikooli diplom diskrediteeritud, hoiatavad õppejõud.
“Meie osakond on suures osas kommerts. Avalikõiguslikku on vähe järel. Osakonna käive on ligi üheksa miljonit krooni ja sellest 1,4 miljonit tuleb riigilt koolitustellimuseks,” ütleb Halliki Harro-Loit, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja.
Need on suurepärased palgad, aga: “Et üldse saada professoriks, see nõuab niivõrd suurt eneseületust ja pühendumist elu parimatel aastatel. Minul pole kannatust perega vireleda, et neljakümneselt hakata normaalset palka saama,” ütleb Priit Pullerits, kes töötas üle 15 aasta ajakirjandusosakonnas õppejõuna ja tõmbab nüüd oma panust ülikoolis koomale.
Humanitaaraladel on tuntud tegelastest lahkunud ka Berk Vaher. Tudengitele Vaher meeldis, tema loengud olid popid, ka osakond oleks tahtnud teda kinni hoida. “Muidugi, palka võiks alati rohkem saada, kuid ma tõmbasin end pigem sellepärast koomale, et ülikool ise on muutunud konveieriks,” ütleb Vaher.
Kaheteistkümne õppejõuga saksa filoloogiast on läinud neli inimest Brüsselisse tõlgiks ja nad ei kavatse tagasi tulla.
Pulleritsu-suguse lektori keskmine brutopalk oli mullu alla 10 000 krooni, kusjuures lektorilt oodatakse lisaks loengutele ka teadustööd. Assistendi alampalk oli senini 7600 krooni.
“Tundub, et ülikoolis jagatakse raha põhimõttel – kellele raha, kellele au. Meie oleme seda “au” piisavalt tunda saanud, edaspidi tahaksime raha ka! Nii et, kallid kaaslased ametiühingust ja ka kõik teised – hakkame tegutsema,” kirjutab germaani-romaani filoloogia osakonna koordinaator Milvi Kaber ülikooli ametiühingu foorumis.
Kaberi üleskutsed päästsid valla hoogsa arutelu. “...Anna palun teada, kuidas saab TÜ ametiühingusse astuda – ma tunnen, et tahaksin ajaloos läbiproovitud ja arenenud lääneriikides senini toimival viisil barrikaadidele asuda. Ilma naljata. Sest enam ei jaksa seda TÜ-sisest erialade ebavõrdsust taluda, riigipoolsest mõnitamisest rääkimata,” teatas Veronika Kalmus, meediauuringute dotsent.
“Kus on see meie teaduspõhine Eesti, millest peaminister Andrus Ansip räägib? Ainult poliitikute kõnedes on haridus tähtis. Tegelikkuses on meie haridussüsteem hullumaja! Hullumaja! Hullumaja!” ütleb Pullerits.
“Asi pole ikka nii hull,” arvab ülikooli finantsdirektor Taimo Saan.
Ka ametiühingu juht Aleksander Jakobson on palganurina üle hämmeldunud, sest 1. märtsil tõusevad ülikoolis miinimumpalgad ligikaudu kümnendiku võrra.
Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude ühenduse juht Toivo Roosimaa streiki ei usu: “Lapsed ei lähe ühe nädala kooli – seda ei pandaks tähelegi.”
Haridusministeerium möönab, et kõrghariduse rahavajadus on palju suurem kui see, mis riik annab. Samas teatab ministeerium: “Usume, et seni kuni Tartu Ülikooli rektor saab kõrgemat palka kui Vabariigi President ja peaminister, on ülikoolil endal võimalik ressursse seesmiselt ümber paigutada.”
Ülikooli osakonnad on isemajandavad ja 1. märtsi alampalgatõusuga ei kaasne mingit riigipoolsete ressursside suurenemist, mis sunnib osakondi kas töötajaid koondama või veelgi rohkem tudengeid vastu võtma. Säärase “kosmeetika” puhul jääb kannatajaks õppetöö. Kes õpib, see õpib, kes ei õpi, toob pearaha. Sellise arengu jätkudes& amp; nbsp;saab ülikooli diplom diskrediteeritud, hoiatavad õppejõud.
“Meie osakond on suures osas kommerts. Avalikõiguslikku on vähe järel. Osakonna käive on ligi üheksa miljonit krooni ja sellest 1,4 miljonit tuleb riigilt koolitustellimuseks,” ütleb Halliki Harro-Loit, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja.
Keskmine professori palk 2006 Tartu Ülikoolis | |
(kroonides) | |
Õigusteaduskond | 39 751 |
Majandusteaduskond | 35410 |
Füüsika-keemiateaduskond | 31890 |
Bioloogia-geograafiateaduskond | 30827 |
Arstiteaduskond | 28898 |
Sotsiaalteaduskond | 27646 |
Usuteaduskond | 24759 |
Matemaatika-informaatikateaduskond | 23697 |
Filosoofiateaduskond | 23598 |
Kehakultuuriteaduskond | 21957 |
Haridusteaduskond | |
Keskmine | 28855 |
Mehed | 29856 |
Naised | 26629 |
Allikas: Tartu Ülikool |