Kalev Külaase

Kui eestlane tahab rahu, sõidab ta maale vanaema juurde. Kui ta otsib adrenaliini, läheb baari tüli norima. Kui ta aga ihkab glamuuri, pakib kohvrid ja sõidab Hollywoodi. Tundub uskumatu, kuid Sitsiiliast umbes 80 km põhja pool asuv eestlaste poolt veel suhteliselt avastamata väike Stromboli saar suudab pakkuda värvikaid elamusi nii seiklejale, tšillijale kui ka trendiinimesele.

Ööpäevaringne saluut

Laevalt maha astudes ning Stromboli peatänavale suundudes ründavad sind igast küljest pildid ja postkaardid tuld sülgavast mäetipust. Etnalt tulijale ütleb vasak ajupoolkera kohe, et see on vaid reklaaminipp müümaks kergeusklikele 25 euro eest villis jalad, tunnikese mädamuna haisu ja õhtul hea une. Kuid igaüks, kes viitsib mööda kivist mäeveeru tippu ronida, saab sellelt ligi viietunniselt matkalt tõepoolest vulkaani poolt kingituseks postkaardivaated plahvatustest, suurepärased panoraampildid saarest pealtpoolt pilvi ning pooletunnise laskumise mööda mäekülge, sumbates kuuvalgel põlvini tuhas. Villis jalgadest õnnestus mul pääseda, tunnikese mädamuna haisu asemel oli kaks tundi haisu ning õhtune magus uni oli garanteeritud. Lisaks võid hea õnne korral saada ekskursioonijuhiks kunagise Itaalia suusahundi De Zolti kaksikvenna. Algajale vulkaanihuvilisele matk missugune.

Vulkaan ongi kahtlemata Stromboli suurim vaatamisväärsus. Minu võõrustaja saarel, Christian, rääkis, et see ligikaudu 40 000 aastat tagasi tekkinud ja juba sajandeid iga 10–15 minuti tagant kuuma laavat pritsiv mäetipp on maailmas ainulaadne. Need üksikud Stromboliga sarnaselt purskavad tulemäed, mis maailmas veel lisaks eksisteerivad, on teadlased üksmeelselt nimetanud stromboli tüüpi vulkaanideks. Kusjuures sõna “vulkaan” on tekkinud Strombolist vaid mõnikümmend kilomeetrit lõunas asuva Vulcano saare järgi, mille kurikuulus tulesülgaja samuti kunagi aktiivne oli.

Christian jutustas veel, et vahel harva saab see üldiselt väga turistisõbralik mäetipp ka kurjaks ning paneb mõne tugevama käraka, nagu juhtus näiteks 1930. aastal ning mille tagajärjel enamik saare 5000 elanikust Austraaliasse Melbourne’i emigreerus. Viimase suurema paugu järel pärast 2002. aasta jõule, kui ühel mäetipus telkinud backpacker’il juuksed ära põlesid ning ümbritsevaid saari tabas tsunamilaine, ei lasta matkasellidel enam mäe otsas telkida ega isegi mitte iseseisvalt tippu vallutada. Tegelikult leidsid kohalikud matkakorraldajad ilmselt lihtsalt hea põhjuse koorimaks igalt vulkaaniavastajalt 25 eurot oma taskusse.

Autode asemel seebikarbid

Teine asi, mis saarel kohe silma hakkab, õigemini küll silma ei hakka, on autod. Stromboli saarel ei ole ühtegi eestlase mõistes autot ja ilmselt ei tule ka, sest küla tänavad jääksid kohati kitsaks isegi ühele väiksele FIATile, Landcruiserist või Hummerist rääkimata. Ainukesed neljarattalised saarel on taksodena kasutatavad elektrimootoril töötavad golfikärud ja needki mahuvad sõitma vaid mööda paari suuremat peatänavat. See eest vuravad aga lumivalgete majade, magavate koerte, šoppavate inimeste ja põrisevate rollerite vahel kolmerattalised rolleri ja veoauto ristamisel tekkinud kabiini, lenksu ja kastiga wannabe-truck’id “APEd”, mis paiknevad tehnilises evolutsioonireas tänapäeva autodest umbes sama kaugel kui ahvid inimestest ning mille ühekohalisse kabiini ja väiksesse kasti osavamad saareelanikud pool suguvõsa, pudulojused ja kolme aasta toidumoona ära mahutavad.

Autode ja linnakära puudumine muudab Stromboli puhkamise ja niisama tšillimise paradiisiks. Rannad on siin süsimustad ning majad lumivalged ja värviliste uste-akendega. Kunagi värvisid kaluripered oma maja uksed siniseks, põllumehed aga roheliseks. ­Tänapäeval on uste-akende värvigamma märgatavalt suurenenud, kuid püsielanikke on alles jäänud ainult 400. Aktiivne elu käib Strombolil peamiselt vaid suveperioodil, mis kestab kohalike õnneks küll märtsist novembrini. Siis meelitab saar kohale hulgaliselt rännumehi, aga ka ajutisi püsielanikke Itaalia eri paigust. Näiteks leedulanna Olga ja Stromboli juurtega Christian, kelle juures saarel elasin, on suvitanud saarel viimased kümme aastat. Tööasju ajavad nad sel ajal interneti vahendusel ning lisaks rendivad turistidele kahte tuba oma tüüpilises vahemerestiilis majas. Puhkus missugune. Sügisel, talvel ja kevadel elavad nad aga hoopis Põhja-Itaalias. Saareelule lisab väärtust seegi, et kümne aasta jooksul pole nende kodust kaduma läinud ühtki vääriseset, hoolimata sellest, et keegi ei lukusta uksi ega väravaid, läptop ning mobiiltelefonid seisavad ööpäev ringi veranda laual ning nende kolmeaastane tütar Anna üritas mulle üliväga kinkida ema rahakotist ­võetud 50eurost. Kuritegevust siin ei ­eksisteeri, kõik tunnevad kõiki ja külapoodi sisenemiseks tuleb reeglina ületada lävepakul päikesepistet raviv ­poeomaniku suur hundikoer ning kohalikele käte-jalgadega oma ostusoov selgeks teha.

Talv – diskod ja tööpuudus

Kui vulkaani otsas käidud, kõht rannas tulipunaseks praetud ning postkaardid saadetud, ei ole veel mõtet saarelt jalga lasta. Võid hoopis teha päevase reisi ümberkaudsetele saartele või rentida süsta ja avastada sellega muidu kättesaamatut saare rannikut ning Sciara del Fueco’t ehk tuleteed, mida mööda suuremate pursete korral laava merre voolab. Süstal päevitades ning lainetel loksudes mäe aktiivsemat poolt imetledes näeb aeg-ajalt allaveerevaid kive, mis sulpsatusega merre maanduvad. Sciara del Fueco öiseks külastamiseks on aga kohalikel spetsiaalsed paadiretked. Ja kui kõigest sellest saare elust villand saab, võid alati põgeneda päevaks Sitsiiliasse, mille üks kaunimaid linnu, Taormina, on Stromolist vaid nelja-viie tunni kaugusel. Loomulikult tuleb kõigi nende lõbustuste eest päris korralikult raha välja käia, sest enamik sitsiiliast ja selle ümbrusest elatub vaid turismist. “Talvel käime me diskol… ja mõned tublimad sõidavad ka Londonisse tööd otsima,” purssis kohalik noor Mimo oma tüüpilise itaalia maffiamehe aktsiendiga, kui küsisin, mida inimesed Lõuna-Itaalias talvel teevad. Seega ei saa sellele piirkonnale agarat turistideröövimist ka väga pahaks panna. See on neile lihtsalt viis, kuidas ellu jääda.

Naomiga poest vorsti ostma

Tõelise üllatuse pakub Stromboli aga augustis, kui sellest väikesest vahemere majakast saab mõneks nädalaks Itaalia moe- ja ärieliidi eksklusiivne pidutsemiskoht. Siis randuvad saare ümber tohutu suured luksuskaatrid ning kõik hinnad tõstetakse vähemalt kahekordseks. Näiteks tuba, mida Olga rendib juunis 30 euroga kahele, võib augustis vabalt maksta 100 eurot. Hinda võib küsida praktiliselt nii palju, kui ise tahad, sest augustis on saarel majutuskohtadest puudus ning need, kes tahavad jääda ööbima, peavad ka maksma. Muidugi on võimalus veeta öö ka rannas kaljukoopas, nagu tegi minu sakslasest sõber Felix, aga sinna vist supermodelli enda juurde ööseks ei vea.

Supermodelle on sel perioodil aga saarel palju,  Olga olla isegi külapoes Naomi Campelliga koos vorstijärjekorras seisnud. Saarel armastanud puhata ka kadunud Gianni Versace oma jüngritega ning loomulikult võib uhkemate hotellide väikestest eraldatud randadest leida suure hulga topless päevitavaid väiksemaid staarikesi ja kaunitare, kes oma läikima löödud ihuga maailma lihaturu valitsejatele silma püüavad jääda.

Ahjaa… ja kaks maja edasi kollasest kirikust, mille ees üksik pruuni baretiga vanamees oma kahe koeraga iga päev istub, on see kurikuulus maja, kus Ingrid Bergman 1950. aastal “Stromboli” filmivõtete ajal elas ning režissöör Roberto Rossellinist rasedaks jäi. Heihoo.