Rääkida lätlastest erapooletult on raske. Võib-olla on see miskitpidi Carl Robert Jakobsoni karuteene, kelle ärkamisaegsete tekstide letofoobne hõng on tunginud meie rahvusliku DNA spiraalidesse. Meie vaimuinimesed võitlevad selle pärandiga, üllitades Lätit ja lätlasi rõhutatult kiitvaid artikleid: Vabadusesammas on neil selline nagu vaja, haldusreformi on lätlased (erinevalt meist) teostanud, Riia lennujaam on sihikindlalt Baltimaade õhuväravaks muudetud… Ent muidugi leiab lätlaste juurest ka hoiatavaid näiteid, nagu kaitsevõime täielik allakäik pärast palgasõjaväele üleminekut või siis majandusbuumi-aegne priiskamine, mille raskeid tagajärgi lõunanaabrid praegu tunda saavad. Nii rängalt, et valimisliidu Par Labu Latviju (Parema Läti Eest) programmis esineb ­lausa termin “finantsokupatsioon”. Okupatsioonijõuks pole sedapuhku ristirüütlid või punaväed, vaid rahvusvaheline valuutafond IMF, kellega võideldes tahavad mõned poliitikud 2. oktoobril toimuvatel valimistel saada rahva poolehoidu.

Eesti-Läti maavõistluse raames jõuame vältimatult alustekstide ehk rahvuseeposteni. Vaimuinimeste hulgas tekitas omal ajal kahinat läti kirjandusteadlase ja semiootiku Sergej Kruksi essee (eestindatuna 2005. aasta Vikerkaares), kus võrreldakse eestlaste Kalevipoega ja lätlaste Lāčplēsist ehk Karjutapjat. Kruksi sümpaatia kuulub täielikult Kalevipojale, kes ei saavuta midagi niisama, vaid väsimatu ning mõtestatud tegutsemisega. Lätlaste kangelane on seevastu ühiskondlike kohustuste suhtes ükskõikne, hoolides vaid oma ­sotsiaalse staatuse säilitamisest. Läti sangar on jumalate tahtel sündinud kangelane, Eesti vägimees pidi kiviviskamise võistluse ning muude jõu- ja ilunumbritega selleks saama. Kruks väidab, et läti rahvuskangelane ei sobi ühiskondlikuks eeskujuks, ­Lāčplēsise isikuomadused näitavat puudujääke läti rahvuse mentaalsuses.

Koduseid analooge kasutades on Kruks lõunanaabrite “punaprofessor”. Kevadel andis Kruks uudisteagentuur BNSile intervjuu, kus väitis, et Läti ei saa kesta vabaõhumuuseumina, mille ainus eesmärk on rahvariiete ja traditsioonide säilitamine. Ilmselt tuleb seda mõista kui üleskutset loobuda rahvusriigiks olemisest. Läti riigi ametkond, kes on meie keeleinspektsiooni vaste, andis teadlase üles julgeolekupolitseile ning Kruks pidigi lätlaste “kaposse” vestlusele minema. Ta ei ole esimene haritlane, kellega eriteenistus on pidanud ajakirjanduses ilmunud materjalide põhjal tegelema. Sama saatus tabas Ventspilsi kolledži õppejõudu, kes hoiatas ajalehes avaldatud ümarlauavestluses, et inimesed ei peaks usaldama Läti pankasid ega ka latti. Dmitrijs Smirnovs pidi selliste mõtete levitamise eest lausa kaks päeva Läti “kapo” müüride vahel aru andma.

Laupäeval valitakse Lätis uus parlament ehk Saeima. Erakondi ja valimisliitusid, kes sinna pürgivad, on tervelt kolmteist. Mõned neist on luige, haugi ja vähi liidud, mis klopsiti kokku vaid selleks, et ärakulunud ja auklikuks tulistatud poliitikud saaks veel ühe võimaluse jääda võimule. Otsides analooge, meenub kodumaine KMÜ.

Eesti lugejat erutab ilmselt rohkem küsimus, kas ja kuidas trügivad Lätis võimule sealsed venelased. Lõunapiiri tagant tulevad ärevad uudised, mis võrreldavad kunagise Landeswehri kahurikõminaga – nimelt sai Riia linnapeaks eelmise aasta kohalike valimiste tulemusel etniline venelane Nil Ušakov. Sama mees on 2. ­oktoobri parlamendivalimistele esitatud juba peaministrikandidaadina.

34aastane Ušakov on ­lõimumise ime (Eesti-Läti maavõistluse raames olgu öeldud, et 19aastane eestivenelane Sergei Metlev on kraad kangem nähtus, antagu talle vaid aega). Ušakov on õppinud majandust Läti ja Taani ülikoolides, räägib emakeele kõrval vabalt läti ja inglise keelt, võib ette näidata kaheksa-aastase hiilgava karjääri nii vene- kui lätikeelses meedias. 2005. aastal hakkas ta juhtima erakondade liitu nimega “Koosmeele keskus” (Saskaņas Centrs / Tsentr Soglasija), mille ambitsioon on esindada Läti kõikide elanike huve rahvusest hoolimata. Ušakovi fenomeniks on positiivne eeskuju. Ta näitab alternatiivi lätivenelaste senisele “ärimudelile” – olla kvaasifašistliku diktatuuri all ägav ohver. Tema kehastab päikesepoissi, kes lippab läbi Läti ühiskonna nagu nuga läbi või.

Muidugi ei suuda Ušakov ammutada jõudu võrdselt nii vene kui läti juurtest. Enamik “Koosmeele keskuse” parlamendifraktsiooni liikmeid on siiski venekeelsed inimesed. Ušakovil olla ka liiga head suhted Vene saatkonnaga. Ja üldse… Ušakovil on mõistagi venekeelsed konkurendid parteist nimega ZaPTŠEL. Abreviatuuri lugedes kõlab see nagu “mesilaste eest”, aga tegelikult tähendab “Za prava tšeloveka v edinoi Latvii” ehk “Inimõiguste eest ühtses Lätis”.

Nemad ajavad sedalaadi rida nagu meil Dimitri Klenski. “Mesilaste” partei sümboolikagi on üles ehitatud Georgi lindi motiivile.

Intriig seisneb selles, et Ušakovi erakond saab Läti venekeelses ajakirjanduses “mesilastega” (kelle ärimudeliks on “ägav ohver”) võrreldes rohkem tähelepanu ja aega. Erandiga – nimelt on lätlastel olemas avalik-õiguslikud venekeelsed meediakanalid ja seal suhtutakse mõlemasse vene parteisse ühesuguse erapooletusega. Ent n-ö pärisvene meedias, sealhulgas Moskvast dirigeeritavas meedias, ollakse Ušakovi poole kaldu. Pannes valemisse Moskva karvase käe, võib jõuda järeldusele, et Moskva panustab Nil Ušakovi taolisele fenomenile.

***
Läti rahvuslastele tekitab see peavalu. Lāčplēsis on küll karutapja, ent samas on tal endal karukõrvad peas. Aga see loom on teadagi millise rahvuse sümbol.