Nähtus nimega Wikileaks on taas kõigil keelel ja meelel. Vähemasti rahvusvahelise elu ning meediavabaduse üle mõtisklejatel. Ühed püüavad äsjase lekituse tähtsust vähendada, teised ei hoia värve kokku (à la “diplomaatilise maailma kaksiktornide ründamine”). Milline on toimuva tähendus? Paneme mõned tähelepanekud ritta ja pärast seda võib igaüks ise otsustada.

Esiteks on Wikileaksi ohvriks langenud diplomaatiline ­puutumatus. Mitte tavapärases mõttes, aga ülekantult. Saatkondade töötajad kohtuvad asukohamaal tegutsedes mitmesuguste kohalike tegelaste ja poliitikutega. Nad saavad neilt taust­infot. Vestlused on usalduslikud, õhkkonnas “kallis mr või mrs Smith, kõik, mis me nüüd siin räägime, jääb rangelt meie vahele, sellest ei pääse sõnakestki ajakirjandusse”. Wikileaks on nüüd tõestanud, et pääseb küll. Hüvasti, usalduslikud jutuajamised.

Mis on selles halba? Diplomaatide üks ülesandeid on ­informeerida oma valitsusi asukohamaal toimuvast. Kogu materjali ei saa võtta ainult kohalikust meediast, sest teatud otsused langetatakse nii kõrgel tasemel või nii sügaval kabinettide vaikuses, et sellest ei jõua ajakirjandusse midagi. Või jõuab moonutatult. Eriti nendes maades, kus on võimul autokraatsed poliitikud ning sõnavabadus on alla surutud.

Teiseks ei saa USA liitlased ega partnerid (eriti need autokraatse värvinguga) praegu aru, kuidas on võimalik, et Washington ei suuda Wikileaksi asutajat ning käilakuju Julian Assange’i vaikima panna. Moskvas, Islamabadis, Kairos, Ankaras, võib-olla isegi Tel Avivis imestatakse, jõhkralt öeldes – miks on see mees ikka veel elus?

Ameeriklased ei saa kätte ­Osama bin Ladenit... hüva, arusaadav, see mees redutab kusagil Pakistani hõimuterritooriumidel ja naudib seal külalislahkuse seadusest tulenevat kaitstust. Ent Assange?! Meest püütakse “rajalt maha võtta” kahe rootslanna abil, kes olid temaga seksuaalses vahekorras ning jõudsid mõni aeg pärast seda järeldusele, et olid vastu tahtmist. Mistõttu on vägistamise kahtlusega Assange kuulutatud nüüd rahvusvaheliselt tagaotsitavaks ning kohustatud ilmuma Rootsi juurdlusorganite ette. Naeruväärne.

Kolmandaks, ja see teeb lühiajalises perspektiivis võib-olla kõige ärevamaks, löögi alla võivad sattuda liiga otsese ütlemisega silma paistnud riigijuhid.

Võtame Aserbaidžaani presidendi Ilam Alijevi, kellega vestles selle aasta veebruaris usalduslikult Ühendriikide asevälisminister Bill Burns, ning selle vestluse memo on nüüd tänu Wikileaksi tegevusele Briti ajalehe Guardiani koduküljel lugeda. Alijev ütles Burnsile, et tema arvates võivad Venemaa liidrite, see on president Dmitri Medvedjevi ja peaminister Vladimir Putini omavahelised suhted olla head, aga nende aparaadid ehk meeskonnad rivaalitsevad. Ta lisab aserite ütluse “kaks pead ei mahu keema ühte patta”.

Alijev ütleb, et samal ajal kui Medvedjev püüab kaasa aidata Mägi-Karabahhi probleemi lahendamisele, ajab Putin mingit arusaamatuks jäävat omaenda rida selles küsimuses. Iraani kohta ütleb Alijev, et tal on plaanis luua pärsiakeelne TV-kanal, mis hakkaks tööle Iraani suunas. Ta ei saa aru, miks eelistati praegu ametis olevat Ahmadinejadi eelmisele presidendile Moussavile, visates nalja, et võib-olla oli liiga ohtlik panna Iraani kaheks kõrgemaks juhiks etnilisi asereid.

Türgi kohta ütleb Alijev, et seal aetakse naiivset välispoliitikat, ja ta ei varjanud oma vastumeelsust peaminister Erdogani valitsuse suhtes.

Alijev on öelnud selliseid sõnu kolme väga olulise naaberriigi juhtkonna kohta. Kuidas ta saab nüüd pingevabalt nendega suhelda? Mida võib Wikileaksi paljastus kaasa tuua selle regiooni jõujoonte arengus? Ärme alahinda ohtu. Ja inimlikult – Alijevi nahas ei tahaks praegu olla, oi kuidas ei tahaks.

Me ei tea, millised pommid võivad Wikileaksis veel olla. Probleem pole niivõrd selles, et lekivad Ühendriikide diplomaatide hinnangud asukohariikide kohta. Lekivad maailma poliitiliste liidrite tegelikud mõtted. Kas selle tagajärjeks võib olla väga suur jama? Üldse ei saa välistada.

Wikileaksi tegevusest (hetkeseisuga) on kasu vaid Iisraelil, kes on aastaid nõudnud Iraani tuumaprogrammi peatamist kas või ­äärmuslike vahenditega. Maailma ajakirjanduses on mõnda aega teatud regulaarsusega ilmunud sahinad, et kohe-kohe algab sõjaline rünnak Iraani tuumaobjektide pihta.

Seni püüti Iisraeli kihutustöö kohta väita kahte asja: a) tegemist on blufiga, mille eesmärk on Teherani ärahirmutamine, b) Iraani naaberriigid pole häiritud niivõrd Iraani tegevusest kui hoopis Iisraeli omast (loe: rõhub Palestiina araablasi).

Wikileaksi materjalid tugevdavad Iisraeli positsiooni tunduvalt, sest selgub, et kõik Iraani lähemad ja kaugemad naabrid on Teherani tuumapüüdlustest peaaegu et paanikas ning valmis probleemi kas või sõjaga lahendama. Kas Iisrael võikski nüüd anda löögi? Nüüd, kui Wikileaks on teinud meediatöö tema eest ära? Miks ka mitte. Hetk on soodus.

Eesti publikut huvitab muidugi kõige enam see, mida sisaldavad need 610 diplomaatilist depešši, mis on saadetud peakorterisse Ühendriikide Tallinna saatkonnast. Siin on meil esmakordne juhtum, kui Eesti poliitikud peavad kõigekõrgemat tänama meie väiksuse ja ebaolulisuse eest.

Wikileaks teeb koostööd viie suure meediakontserniga: ameeriklaste New York Times, sakslaste Der Spiegel, brittide The Guardian, prantslaste Le Monde, hispaanlaste El Pais. Nemad seal sõeluvad kõigepealt välja depešid, mis käivad nende enda maade kohta, või siis käsitlevad suuri rahvusvahelisi pingekoldeid.

Tallinnast tulnud posti vastu tuntaks huvi siis, kui see info on seotud maailma suuremate kriiskolletega. Nii nagu Riiast ja Vilniusest saadetud post on nüüd avaldatud seoses Gruusia sõja ning Guantanamo vanglaga.

Kui meil oleks raha ja võimalust meisse puutuvat infot osta, siis kas me seda teeks? Kas me tahaks teada, mida teatasid Ameerika diplomaadid Washingtonile järgmistest olulistest asjadest (igaüks võib lisada siia nimekirja, mis tal meelde tuleb): 1) Herman Simmi sidemed Eesti poliitikute ja ametnikega, 2) avalik ärevus selle üle, et NATO-l puudub Baltikumi kaitsmise plaan, 3) Eesti sõjaväeluure ja Eesti kaitseministeeriumi ümber puhkenud skandaal, 4) pronksiöö, 5) aidsiga võitlemine Kirde-Eestis (või siis mittevõitlemine), 6) meie soov saata oma sõdurid Iraaki 2008.aasta lõpus ka siis, kui Iraagi parlament seda ei soovinud, 7) Ida-Euroopa ühiskondlike tegelaste avalik kiri Obama administratsioonile, 8) ­Toomas Hendrik Ilvese sise- ja välisriiklikud tegemised.

See ei pruugi olla kõige mõnusam lugemine. Rahuldugem sellega, mida filtreerivad meile NY Times, Guar­dian või Spiegel.

Mõnikord on hea olla väike.