Staaresinejad: Mati Heidmets, Ott Pärna, Rein Kilk, Hardo Pajula. (fotod Annika Haas, Rauno Volmar / Epl, Vallo Kruuser, Toomas Volmer / Epl, Sven Arbet / Maaleht)

See kujutluspilt heiastus mulle, kui mu postkasti potsatas järjekordne kutse konverentsile. Seekord õnneks mitte esinema, vaid kuulama.

Kas olete tähele pannud, kuidas meil järsku on õide puhkenud arutlev demokraatia? Tallinna, Viljandi ja Viimsi visioonikonverentsid. (“Rookigu lumi ära,” porises üks ärimees sel puhul.) Arengukonverentsid, haridusfoorumid, Unibanki ja Swedbanki majandushommikud, kärajad, inimvara foorumid… Me koguni ekspordime oma koosolekuteäri: Hando Sinisalu korraldab täna üritusi Zagrebis, Urmas Kõiv proovis kätt Hiinas… Kui mehi kokku ei saa, tehakse internetikonverents, nagu septembris IT-alal toimus.

Talvisel ajal pakuvad need kutsed mõnusat urgu, kuhu päevakeseks sooja tõmbuda, ning murelike esinejate lüümikuid ja pauerpointe. Lisaks pakutakse paljudel konverentsidel ka lõunasööki!

Hubaseks, aga ka veidraks muutub Eesti arutlev demokraatia seetõttu, et esinejad on meil tihti ühed ja samad. Kes kord kutse saanud ja rahva elevile ajanud, see jääbki kutseid saama. Indrek Neivelt piiras oma esinemised koguni ühe korraga poolaastas. Avastasin, et kodune visionääride seltskond koosneb meil suuresti eks-ministritest – Erik Terk, Raivo Vare, Peeter Kreitzberg, Marju Lauristin, Jüri Raidla, Heido Vitsur. Kuulajate poolel näen tihti Olari Taali ning Signe Kivi. Endiste ministrite hoiak on sõltumatu, nad ei pea midagi välja vabandama nagu valitsusliikmed, kes samuti tihti esinevad. Endiste ministrite nõu on kuldaväärt, nad teavad, mida on riigis võimalik muuta kohe pärast valimisi, kus aga tuleb kasutada kavalust mõne riikliku programmi koostamise käigus.

Lisaks leiab igalt konverentsilt mõne staaresineja, kes tavaliselt räägib peast ja suudab välja meelitada paar aplausi terase mõtte eest. Sellised on Hardo Pajula, Rein Kilk, Ott Pärna ja Indrek Neivelt. Omaette tase on alati värske pauerpointiga ja uute katastroofiliste graafikutega Mati Heidmets, eksrektor. Tema graafikud räägivad inimvarast (Eesti jookseb tühjaks), subjektiivsest õnnetundest (Eesti kooliõpilastel väga niru), hariduse ebaühtlusest (noored mehed vajuvad koolipingist “vasakule ära”). Vapustav, kainestav teave. Lahkud saalist nagu “Tõe ja õiguse” etenduselt.

Foorumitel ja kärajatel võib käia ka arvuti vahendusel. Omaette maasikas on noorema põlvkonna TED-konverents. Iroonia seisneb selles, et TED on suur rahvusvaheline ärifirma, mis päris TEDi pileti eest kasseerib oma 6000 dollarit ja kus esinemine teeb rikkaks. Väiksemates maades aga tegelevad hakkajad noored selle ürituse promoga täiesti tasuta.

Muidugi saab koosolekutel alati ka nalja. Igavene küsija rahva hulgast, kunagine presidendikandidaat Ülo Siinmaa küsib alati midagi ülimalt üldist ja nõuab tingimata, et kõik laval olevad esinejad talle vastaksid. Tuntud professor aga võtab tihti targalt sõna ja juhib tähelepanu sellele, et diskussioonis osalejad on taas kord unustanud põhimõisted defineerimata.

Rootsi saatkond kutsus oktoobris esinema Singapuris elava visionääri Frederik Häréni. Ilmselt suursaadik Palmstiernale ootamatult kukkus külaline aga Rootsit tõrvama, väites, et erinevalt arengumaast Eestist ja Singapurist on Rootsi juba “äraarenenud” ja viimased uuendused Ericssoni ja heaoluühiskonna alal tehti mõnikümmend aastat tagasi.

Swedbanki aastakonverentsil aga pidas kõne jumal ise, panga juhataja Michael Wolf. Mees, kel on Eestis kindlasti rohkem mõju kui presidendil. Kuigi küsida oleks noorelt laines juukse ja elegantselt viisaka maneeriga mehelt palju, kas või seda, kuhu Hansapanga kaubamärk jäi või miks lihtsa inimese kodulaen tarbimislaenuks keeratakse, ei tulnud kolmesaja vimmas seljaga Swedi kliendi suust ühtegi küsimust. Wolf pakkus siis kümme eurot sellele, kes esimesena küsib… ja Rein Kilk, konverentside alatine tulesäde, lõi särama.

Tallinna visioonikonverentsil võttis jupi aega videoesineja Satish Kumari Indiast, kes kordas oma luulelist teesi, et maal toodetakse toitu, linnas aga poeesiat. Lauluväljakul punaste vaipadega peetud üritus oli näide sellest, kui lahjaks jääb ikka ja jälle ülessoojendatav supp.

Ma ei taha olla irooniline. Iga konverentsipäeva kohta koguneb mõte või paar. Arengufoorum nõudis “välisinvesteeringute tsaari” ametissevõtmist. Inimarengu foorum tõdes, et kui haldusreformi ei tehta, siis ei tõuse ka koolide tase, jne.

Paraku on kogu seda hotellides ja koolide aulates toimuvat istmikunühkimist liiga palju. Konverentsid on kujunenud Eesti eliidi enesekinnituse kohaks. Palju on dubleerimist. 19. novembril esinesin UNICEFi üritusel “Ajakirjandus ja väärtused”. Kuid saalist pidid mõned lektorid lahkuma, sest samal ajal toimus samas linnas teinegi väärtustele pühendatud konverents. Lõhki tahavad rebida!

Mis peamine, kogu sel visioneerimisel pole väljundit. Me kõik, kes me oleme suht vaba graafikuga inimesed, kinnitame suuremas jaos iseendile, kuivõrd ettevaatavad ja vastutustundlikud me oleme. Ja kuivõrd mures me oleme sellistel imporditud teemadel nagu inimkaubandus ning naistevastane koduvägivald. Jah, ühiskond on kreenis; jah, ehk hakkab meie ühiskond isegi sulguma, nagu “Eesti inimarengu aruanne” tõdes. Kuid valitsus ega erakonnad neid jutte ja tegevusplaane ju ei kuula! Kõik see sõnaus toimub erakondade tegevusega paralleelselt. Detsembril planeeris peaminister Ansip oma esinemise Riigikogus Eesti ettevõtluse teemal üheaegselt samal päeval riigi raha eest toimuva suure Arengufoorumiga! Kas pole pillamine, kas pole kurtide dialoog?

Teen ettepaneku kokku kutsuda Kõigi Konverentside Ema ja paluda erakondadel enne valimisi öelda, mida nad Eesti eliidi viimase aasta konverentside lõppdokumentidest ka täitmiseks võtavad.