Indrek Tarand Foto: Andres Putting

26. jaanuaril teatas Lõuna-Sudaan, millest saab õige pea maailma noorim riik, et on pandud alus iseseisva riigi õhujõududele. Kaasani tehasest ostetud Mi-17 tüüpi transpordikoptereid. See uudis leidis äramärkimist nii New York Times'i kui Frankfurter Allgemeine poolt. Eestis mitte. Ka 9. jaanuaril alanud ja nädal kestnud referendumist iseseisvuse osas oli meie ajakirjanduses juttu põgusalt. Erandiks ehk veidi põhjalikum käsitlus Hardo Aasmäelt Kuku Raadios. Ometigi on ju tegemist põneva protsessiga, mis väga paljuski sarnaneb meie iseseisvuse taastamisega. Ja uuriv ajakirjandus oleks pidanud teadma, et koha peal oli referendumi õiguspärasust vaatlemas ka Eesti kodanik, kellelt otseinfot saanuks ...

Sudaani koloniaalajaloost ja iseseisvumisest 1956. aastal ei hakka ma siinkohal kirjutama, mainigem vaid, et ränga ja aastaid kestnud kodusõja lõppakordina alla kirjutatud vaherahu 2005. aastal sedastas Lõuna-Sudaani piirkonnale õiguse läbi viia referendum iseseisvumise asjus ning Khartoumi valitsejad lisasid tingimuse, et osavõtt peab olema vähemalt 60% elanikkonnast. See number ületati juba vaat et esimestel hääletuspäevadel ning lõpptulemusena käis iseseisvuse poolt hääletamas lausa 99 %. Nõukogude minevikukogemuse põhjal ajaks selline number naermagi, ent meenutagem, et meie erinevaid valimisi ja referendumeid, mis kõik iseseisvuse taastamisele suunatud olid, iseloomustas ka kõrgendatud aktiivsus. Kättemaksuks kutsus president, marssal Omer Al-Bashir kõikidest saatkondadest koju Lõuna-Sudaani päritolu diplomaadid. Nii et ka uue välisteenistuse loomine seisab ees.

Maailma juhtivad riigid on Sudaani kaheks riigiks jaotamisse suhtunud ettevaatlikult, kuid pärast 2005. aastat võeti aktiivsem roll. USA meelitab Khartoumi võimukandjaid koguni lubadusega, et kui asjad kulgevad rahulikult, võetaks Sudaan maha "terrorismi toetavate riikide" nimekirjast. Abi, mis Lõuna-Sudaanile antakse on mitmekülgne ja muljetavaldavates summades. Maailmapank on assigneerinud viimase 5 aastaga 524 miljonit dollarit. Aga 6 riigist koosnev Joint Donor Team lubab juba teist aastat 600 miljonit USD aastas kulutada. Selle rühma moodustasid Holland, Ühendatud Kuningriigid, Rootsi, ja Norra ning hiljem ühinesid ka Taani ning Kanada. Abiksolevate kodanikuühenduste rahvusvaheliseks kõneisikuks on kujunenud ei keegi vähem kui George Clooney. Ainult sinimustvalget lippu ei näe Juba nimelise pealinna tänavatel ning president Salva Kiir ei leia nii ka põhjust eestlaste kõnetamiseks .

Samas kuluks eestlaste kogemus iseseisva riigi, mille piir on läbirääkimiste objektiks, ju vägagi ära. Kõige olulisemaks rahuliku arengu tagamisel peetakse sõlmitavat naftakokkulepet. Nimelt tuleb Sudaanist turule 500 tuhat barrelit naftat päevas, millest 90% paikneb Lõuna territooriumil. Lõuna- Sudaanil ent puudub väljapääs merele ja ainus naftajuhe viib Põhja kaudu Port Sudaani. Eeldatakse, et selline vastastikune sõltuvus võimaldab praegu kehtivat vormelit, mille kohaselt tulu jagatakse pooleks, veel 25 aasta peale pikendada. Pikemalt pole ehk vajagi, sest nafta saab sellise tootmismahu puhul otsa 25-30 aastaga. Huvipakkuvaks detailiks siinkohal, et nafta kontsessiooni on omanud seal ka Rootsi firma Lundin Oil, mille nõukogu liikmeks oli omal ajal ka praegune välisminister Carl Bildt.

Eesti arenguabi senine volüüm pole laita, ehkki oma kohustusi rahvusvaheliselt me veel ei täida. Ka pole põhjust häbeneda senitehtud projekte, mille raames on kogemust saanud nii riigipoolsed korraldajad kui ka vahetud teostajad. Kui vaadelda seni sooritatut, torkabki silma, et Afganistani suunatut kõrvale jättes, keskendume kitsalt postsovjetlikule ruumile. Mida põhjendatakse enamasti väitega, et meil on eriomadus mõista just sellest ruumist väljumiseks vajalikke toiminguid ning ka kultuurikontekst on tuttavam. Mitteametlikult lausutakse ka, et rohkemaks pole meil lihtsalt jõudu ja muidugi raha.

Tegelikult on vaja vaid veidike kindlameelsust.  Lugegem läbi Joint Donor Team'i asutav dokument "Memorandum of Understanding", ning liitugem sellega. Siis hakkabki tegevus. Kodanikuühendused on valmis, usutavasti ka ettevõtjad, olgu teedeehitajad või võrguühenduste loojad. Eriti pidagem silmas, et Soome suunalt lausus hiljuti regiooni külastanud välisminister Stubbi eriesindaja Pekka Haavisto järgmist: "Soomel on palju anda Lõuna-Sudaani toetamiseks nii ametlikke kanaleid kaudu kui ka kodanikkonna organisatsioonide abil. Võimalusi tekkib meie jaoks nii õigusriigi loomisel kui ka korruptsioonivastases võitluses."  Seega, Soome on liikvel sellesama grupi suunas. Mudel sarnaneb kui kaks tilka vett sellele, mida David Cameron hiljutisel Londoni kohtumisel kasutas - efektiivsed ja väga sarnase traditsiooniga Põhja-Euroopa riigid toimivad üheskoos. Eesti diplomaadi saatmine Sambia Soome saatkonda stažeerima on õige samm, kuid liiga lühike. Diplomaat peab olema in medias res,  mitte kusagil nurga taga. Esimene asi oleks siiski välisministri visiit, millest kõik hargnema hakata saaks.

Muidugi pole kõik pilvitu. Lõuna-Sudaani dinkade ja teiste rahvuste liidrid on kasvanud 20 aastases sõjas ja võimalik, et mõtlevad sisimas ka tsiviilriiki armee meetoditega juhtida. Rootsi Sudaani spetsialist Stig Nilsson väidabki, et Rootsi abi toob tegelikult kaasa hoopis Lõuna militariseerimise, sest juhtkond saab rahumeeles petrodollareid kasvõi alguses nimetatud helikopterite jaoks kulutada. Kuna valitsushoonete ehitamise ja veevärgi eest maksavad ju rootslased. Ent just nende ohtude ennetamiseks arenguabi pingutused ja projektid ongi. Nii et Urmas Paet peaks minema Juba linna visiidile, ja seda juba õige peatselt.  Sest väikeriigi ministri visiit enne, kui iseseisvus päriselt saavutatakse, omab ikka suuremat kaalu, kui pärastpoole lihtsalt diplomaatilise tunnustamise nootide vahetuseks sooritatu. Minister peaks Lõuna-Sudaani külastama ka sel põhjusel, et siis ei saa nii paljud väita, et ta ei tunne välispoliitika vastu mingit huvi. Võimalikule valimistejärgsele välisministrile kehtib minu poolt sama soovitus.

P.S. Soovijad võivad siit lingilt leida ja kuulata ka spetsiaalselt konkursi korras valminud laulu, millest eeldatavasti saab selle riigi hümn - "Lõuna-Sudaan, Oyee!". Peaaegu nagu Tätte ja Matvere:)