Eesti eelis ja uhkus on, et oleme hoidnud oma kulud enamasti tulude piires.

Ent seis on habras, sest parlamendi koosistumisest veelgi ohtlikum on tema valimine. Riigi kaela sokutatakse üksteise võidu kohustusi, mida see ei jõua kanda, millel pole mõtet või mis on üksikisiku omad.

Lihtsaim ja apoliitilisim küsimus valimislubaduste puhul peaks olema hind. Et lubadused ei tooks kaasa rahanduslikku katastroofi ja uued tahtmised kuidagi raamides püsiks, on loodud terve rahandusministeerium. Ministeeriumi rutiinne töö on poliitikate hinda välja arvutada ja otsustajatele teada anda. Kui otsustajad seda ikka teada tahavad.

Vaid rahandusministri erakond teab poliitikate hindu alati, kas või vastu tahtmist. Ja on igati loogiline, et end riigi rahanduse kaudu tõestanud partei ei saa minna valimistele suurte kululubadustega ning peab aina korrutama, et uusi asju saab teha kokkuhoiu kaudu ja eelarvevõimaluste paranemisel.

Ei saanud olla üllatus, et teise koha kululubaduste väiksuses sai teine koalitsioonipartner. Küll aga oli üllatav süüdistus ametliku arvutaja kallutatuses.

Ka parteide jutt rahandusministeeriumi ekspertide ebapädevusest oli ootamatu – nii asemele pakutud numbriline suva kui võrdne käsitlus iga-aastastele sundkuludele ja investeeringutele, mis nagunii suuresti juba strateegiates aega ootavad ning mille katteks on euroraha.

Nii nagu on pärast Venemaalt raha küsimise skandaali raske ette kujutada Kapot kureerivat keskerakondlasest siseministrit, tekitab kõhedust mõte sellisest seltskonnast pärit eelarvestajaid juhtivast rahandusministrist.

Valimislubaduste hinda tuleb võtta kui lubaduste hinda – avalikkusele esitatud programmide ja nende avalike kommentaaride oma. Lubadused pole täppisteadus, ent hinnastamisel tehakse täpset tööd. Nende põhjal valija valib ning poliitik läheb koalitsiooniläbirääkimistele.

Hinna kõrval on ka palju poliitilisi kaalutlusi – sõnnikuhunnik põllul võib olla väga odav, toas aga kole kallis. Valed kulud teevad kahju, aga ei vabasta õigete tegemisest. Nii pole küsimus õhukeses või paksus riigis, vaid tarkades valikutes.

Ühelt poolt peavad riigilt abi saama kõik – riik ongi eelkõige selleks, et teha koos neid asju, mida üksi teha on ebatõhus. Selliste teenuste nimekiri on aga piiratud. Kui näiteks politsei või sõjavägi peavad saama kogu ülalpidamise ühiskassast, siis märksa individuaalsema tarbimisega haridus või tervishoid põhiliselt, ent mitte lõputult. Nii on britid hinnanud, et kaks kolmandikku kõrgharidusest kui hüvest on individuaalne ja saab osaks õppijale, ning vaid kolmandik on ühiskondlik. Täielik ühisrahastus teeb kergesti laisaks, vaeseks ja kahjustab kvaliteeti.

Meest, kes valimiste puhul propageerib teleklipis tasuta kõrgharidust, uskusin ma rohkem viis aastat tagasi. Siis nõudis ta tasuta kõrghariduse kui silmakirjaliku ja ebaõiglase lõpetamist. Kui meil on 70 000 tudengit, ei saa “tasuta” kõrgharidus olla suur ja võitev idee.

Rahatoetuste osas jaguneb rahvas loomupäraselt kaheks – toetajateks ja toetuse vajajateks, parteide jaoks aga vaid valijateks, kellele läheneda rahapakiga. Näiteks kodanikupalgaga. Ühtlaselt laiali jagamise ainus efekt on protsessis tekkiv kulu ja eralduv soojus, siin pole vahet kas “kodanikupalga” allikas on maks või kallim põlevkivi ja elekter.

Isegi ühtlased peretoetused pole kuigi praktilised, küll aga kallid. Enamasti saavad neid ju tööl käivad pered ehk toetajad ise. Võtta neilt raha ja anda tagasi võrdselt ei lähtu eriti vajadusest, kui parteide häältevajadus välja arvata. Selle asemel on lastega perede spetsiifiline vajadus töö ning teenused, mis võimaldavad tööl käia ning lapsi arendada: lastehoid, haridus, tervishoid, kooliväline tegevus.

Rahaliste toetuste idee ei saa olla mitmekordistamine, vaid parem fokuseerimine toimetulekuraskustele ning objektiivsele põhjusele mitte töötada. Objektiivne põhjus on ka väikelapsega kodus olemine või vanadus.

Need summad on väga suured ning eelarvearuteludel nurisetakse selle pärast alati. Järsku kuuleme, et emade ja pensionide jaoks kokku on raha hoopis üle. Kui see vaid tõsi oleks, kuid juriidilist võimalust eelistada emasid isadele pole ikka.

Ka ei ole sotsiaalset põhjust eelistada “neljanda pensionisamba” omanikke lastetutele, sest viimaste olukord on enamasti nii emotsionaalselt kui majanduslikult raskem. Riikliku pensioni sisu on riigi vastutus oma vanade eest, ei muud.

Enne kui valija oma hääle annab, on ta juba ise mitu korda ära valitud: kui maksumaksja, toetuse saaja, koduomanik, võlgnik, tarbija, tudeng, lapsevanem, perekond, tööinimene, pensionär. Parteid ei sisenda valijale mitte paremat ühiskonnakorraldust, vaid kuuluvust ülemtõugu, mille eest valijat ootab isiklik võit. Mulle isiklikult lubatakse peale kodanikupalga laste tasuta kõrgharidust ja õppetoetusi õppeedukusest sõltumata, maksusoodustusega kodulaenu, maamaksuvabastust, maksualandusi, investeeringuid minusse seni vanadele ja haigetele kuluva arvelt. Mu ema ootab 13. ja 14. pension ning mitmekordsed lastetoetused jäävad ootama lapselapsi.

Kust tuleb selleks kõigeks aga raha – kas mittekodanikelt, töötutelt, lastetutelt ja üksikutelt? Et seal seda ei paista, võib sellise ühiskonna toimevõimet kontrollida peegli ees – igaüks tõstku raha ühest taskust teise ja surugu oma kätt – tänuks lapsevanem, kodanik, töötaja olemise eest. Kui rikkust juurde ei tekkinud, tuleb järeldusi teha, sest laenuleib ei kesta kaua.