Kross ise on öelnud, et Vene luure katse teda „jalust koristada“ olevat hambutu, ent piisavalt pikantne on siiski asjaolu, et Savins on Krossi ammune tuttav, kellega ta perekonniti läbi käis ning kellega tal on olnud ühiseid ärihuvisid. See „juhuslik seos“ mereröövlite ninamehega ei ole Krossi poolt täpsemat selgitamist leidnud, ent on siiski küsitav, kas Krossi taustaga mehel saab juhuslikke sidemeid olla.

Mis Krossisse kui ärimehesse, siis raha teeb ta mastaapselt ja pehmelt väljendudes ebatraditsioonilistes kohtades. Priske kasumi teenis Kross Gruusia sõja ajal, tema firma Trustcorp suurendas 2007. aastal käivet üle 70% ning kasumit ligikaudu 56%. Iraagis nõunikuna tegutsemise ajast ei ole ajakirjanduses võrreldavaid ärilisi näitajaid ilmunud. Keila külje alla rajas Kross koos oma tänaseks lahutatud abikaasa Terje Krossi ja ravimiärimees Margus Linnamäega rikkuritest vanainimeste tarvis Villa Benita.

Oma ja riigi rahakoti lahushoidmine ei ole Krossile olnud enesestmõistetav. 1999. aastal tasus ta riigikantselei koordinatsioonidirektorina valitsuse krediitkaardiga isiklike ostude eest ligi 5000 krooni ulatuses ning jätkas seda 2000. aastal kuni vahelejäämiseni, millele järgnes kaardi kasutamise rangema korra kehtestamine. Ka remontis Kross riigi rahaga oma suvilat Keila-Joal ja sõitis ringi riigikantselei üle poole miljoni krooni maksnud maasturiga.

Ja Antonio Angottit mäletate? Seda itaallasest pätti, kes tahtis Eesti Raudteed endale saada ja keda maksupettuste pärast rahvusvaheliselt taga otsiti? Selle sulleri aitas Eestisse lugupeetavate eesti kirjanike Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg Eerik-Niiles luurekoordinaatorina tegutsemise päevil. Kross helistas riigikantseleist piirivalvesse ja käskis üle piiri lasta kriminaalkurjategija, kes esines valenime all ja kasutas valedokumente.

Omaaegses raudtee-erastamisfarsis mängis oma rolli ka üks teine kuumavereline itaallane, Giovanni Sposato, kes pakkus Angotti „esindatavale“ Rail Estoniale erastamiseks raha. Kas ja kui palju Kross oleks Angotti-Sposato afääri õnnestumise korral isiklikku kasu saanud, jäägu vandenõuteoreetikute rehkendada. Ennast suurinvestorina esitlenud Sposatoga, kelle käte ümber rauad 2002. aastal kokku klõpsatasid, seostub hilisemast ajast pikantseid seiku seltskonnakroonikatele huvi pakkuvate naissuhete ja lahtise käe tõttu.

Ka Krossi enese suhted naistega on kollasele pressile alati kõneainet pakkunud. Lahutus Terje Krossist toimus suhteliselt tsiviliseeritult ning seltskonnaajakirjanduse huvi Krossi uue väidetava partneri, kuumaverelise lõunamaalanna vastu jäi rahuldamata. Peale Janek Klaisi (kelle nime ette lisatakse tavaliselt sõnake „maffiasidemetega“) kunagise sõbratari Terje Taali (Krossi) on Kross abielus olnud ameeriklanna Cynthia Babskiga, kellega ta korteri pärast kohut käis.. Kohtus muide on Kross käinud isegi oma venna Märteniga, samuti kinnisvara pärast.

Kui netikommentaarorid nüüd ironiseerivad, et tulevase siseministri relvaks on ilmselt pumppüss, tõendab see, et inimestel siiski päris haugi mälu ei ole. Edgar Savisaart vastselt venemeelseks kaabakaks nimetanud Kross oli nimelt juures siis, kui peaminister Mart Laar Võrumaal Nursipalus Savisaare pildi pihta tulistas ning asja avalikuks tulles valitsusjuhi kohast loobuma pidi. Seoses Arctic Sea juhtumiga – mille ühe seletusversiooni kohaselt olevat Kross täitnud Iisraeli luure tellimust – tuletatakse Krossi nime netiavarustes taas meelde ka seoses Laari omaaegse kurioosse relvaostuga Iisraelist.

Kui kunagine luurejuht peaks tõesti siseministriks saama, siis tunneb ta ennast äsja siseministeeriumi kantsleriks saanud Tarmo Türksoni – endise teabeameti juhi – seltskonnas kindlasti koduselt. Peale ühise luuretausta seob neid ka kuulumine Eesti Üliõpilaste Seltsi, ilma milleta ei oleks meie vaba Eesti riik selline, nagu ta on. Ent kunagine luure-, politsei- ja miilitsataust on praegu üldse in. Keskerakonnas on seda ammu mõistetud (Klandorf, Laanet, Seppik), ja kuigi Pihlil läks poliitikas väheke kehvasti, võiksid paremerakonnad kiiremas korras mobiliseerida Jaan Tootsi, Veiko Kulla, Aivar Otsalti ja Urmas Sõõrumaa kogemused. Koit Pikarost rääkimata.

*Lugu ilmus esmakordselt 10.jaanuar 2011