Südamega mänedžer

Korvpalliklubi Tartu Ülikool/Rock mänedžeri Meelis Pastaku (37) “süü” seisneb selles, et tänavu on Rocki rivistuses mängumehi, kellest varem ei julgetud unistadagi. Sel nädalavahetusel toimub Balti Korvpalliliiga finaalturniir – spordiüritus, mille sarnast pole Tartus aastaid nähtud.

Õigupoolest sai isand Pastak ehk “Mell” Ekspressi persooniloo kangelaseks valitud juba oktoobris.

Tartu Rock oli just teinud Leedu tippklubil Vilniuse Lietuvos Rytasel selja prügiseks ning jäädvustanud end uuema aja korvpallilukku. Esimest korda üle aastate oli Eesti klubi alistanud ühe Leedu korvpalli kahest hiiust. Teine on teadupärast Kaunase Žalgiris, kellega Rock sel reedel kokku läheb.

Niisiis oli plaan kirjutada, kuidas suure spordi mõttes pisilinnas nimega Tartu on paljuski tänu Pastaku tööle loodud silmapaistvate mängijatega korralik, Eesti mõttes lausa unelmate tiim – rida säravaid Eesti koondise mehi, teenekas ning mitte odav ameeriklane pluss kaks kahtlemata suure tulevikuga grusiini.

Kuidas Rytases mänginud kuulus austraallane Matt Nielsen, kelle aastapalk on peaaegu sama suur kui Rocki meeskonna eelarve, toona pärast haledat lüüasaamist ütleski: ­Rocki võit polnud üllatus, sest meeskond on nõnda hästi komplekteeritud.

Tolsamal nädalal, kui lugu Pastakust valmis sai, tabas Rocki jube mõõn. Piinlik kaotus koduliigas, kohe sinna otsa häving eurosarja avaringis “ülikõvas” korvpalliriigis Austrias. Mõõn kestis ligi kaks kuud ja päädis auväärt peatreeneri Üllar Kerde vahetamisega noore ja vihase Indrek Visnapuu vastu. Ühesõnaga, täielik vabalangemine.

Pastakust ja Tartu korvpallist tervikuna n-ö tunnustava loo tegemine tundunuks ­imelik. Pea­aegu valmis lugu sattus pikaks ajaks “­varu­mees­te pingile”. Aga nagu paljude ­asjadega siin ilmas, tahab mõni asi (näiteks mõni lugu või mõni spordimees) ootamist-küpsemist, et ta siis taasavastada ja palju õigemal hetkel käiku lasta. Nii juhtuski Pastaku või õigemini temast kirjutatud looga.

Sel reedel-laupäeval leiab Tartus aset Balti korvpalliliiga nelja parima meeskonna finaalturniir. Ning Baltikum ja korvpall, see on sama mis Suurbritannia ja jalgpall või Kariibi regioon ja pesapall – ehk midagi, mis on palju enamat kui lihtsalt sport. Rocki viimase aja vormi ja hoogu arvestades pole põhjust kahelda, et Tartu klubi läheb püüdma esikohta. Miks mitte unistada!

Selles on suur osa kandval taustajõul ehk Meelis Pastakul. Noorel (tervelt aasta noorem kui surmav snaiper Gert Kullamäe), sportlikul (käib nädalas keskeltläbi kolm korda jooksmas), väga elaval (nagu head sõbrad ütlevad, võitude tähistamisüritustel on Pastak seltskonna hing), ent samas tagasihoidlikul (“Ah, mis sa nüüd. Mis persoon nüüd mina – kirjutage Kullamäest või Riho Illakust, nemad on Tartu korvpalli jaoks teinud kümme korda rohkem!”) mänedžeril.

Korvpalliklubi mänedžer – kes see niisugune üldse on ja mida teeb?

Klubikorvpallis on edu võti raha. Eestis on raha napilt, mistõttu tuleb piiratud tingimustes võimalikult hea tulemuse saavutamiseks imesid teha. Maailm omakorda on täis imelisi mängumehi, kes enamasti on lootusetult kallid või ei sobi mingil põhjusel meeskonda. Leida keegi, kes oleks korraga kogenud, andekas, sobiv (ühesõnaga – hea!) ning taskukohane, eeldab häid kontakte, usaldusväärseid soovitajaid ning jumalikku vaistu. “Kõik me võime unistada Magic Johnsonist, kuid valida saame siiski mitu korda lahjemate hulgast,” räägib Riho Soonik.

USA ülikoolid “toodavad” Sooniku andmetel igal aastal 30 000 korraliku korvpallurit, kellest vaid murdosa pääseb suurklubidesse hea palga peale.

& amp; ldquo;Ülejäänud võitlevad oma tuleviku pärast turul. Tohutu hulk agentuure vahendab neid, kiidab taevani, võimendab suurepäraseid statistikanumbreid. Tegelikult pole aga iialgi täpselt teada, mis mehega tegu ja mis peamine – kuidas ta kohaneda suudab,” kirjeldab Soonik. “Pole harvad juhtumid, kus sügisel palgatud jänki jõulude paiku Eestist lahkub.”

Pastak on suutnud etalonmeeskonda “aheldada” rahvuskoondise mehed Tanel Teini, Gert Kullamäe ja Marek Doronini, tuua lisaks pealinna poisid Janar Taltsi ja Sten Soku. Vähe sellest. Raskeid olusid trotsides meelitas ta siia Euroopa korvpallis väga tuntud keskmängija Tanoka Beardi ning maailma tasemel tähelepanu võitnud talendi – kaks aastat tagasi NBA ­draftis ehk noormängijate värbamisüritusel valituks osutunud Viktor Sanikidze. Noore grusiini mängijaõigused kuuluvadki praegu NBA ühele tugevaimale klubile San Antonio Spursile. Nende kahe leidmise ja värbamise lood kõlavad Pastaku suu läbi kui mänedžeride õpiku peatükid, mis räägivad pealehakkamisest, julgusest, kannatlikkusest ja kahtlemata heast õnnest.

On selge, et nüüd, kevadel, mil Rock napsas fännide rõõmuks endale juba pearivaal Kalev/Cramo omaks peetud pääsme Balti liiga nelja parema hulka, pole Pastakul põhjust oma julget pealehakkamist häbeneda.

See on töö üks pool, mis lubab Pastakut nimetada meeskonna arhitektiks. Aga sellega tema roll ei piirdu. Ta peab täitma ka jooksvaid ülesandeid – juhatama mängijad hotellitubadesse, leidma neile sõidukid, soovitama söögikohti, klaarima suhteid, vajadusel mured ära kuulama jne.

Indrek Visnapuu, Rocki peatreener, ütleb: “Meelisele võib iga mees helistada igal kellaajal ja ükskõik mis küsimusega.” Näiteks? Visnapuu mõtleb pikalt: “Tead, igal mängijal on oma näide olemas.”

Pastak: “Eks ikka tuleb ette, et välismängijale tulevad sõbrad või vanemad külla – siis pöördutakse minu poole, et majutus või transport laheneks.” Kolm aastat Tartu ülikooli juurateaduskonnas (lisaks on mehel diplom kehakultuuri teaduskonnast), töötamine linnavarade ametis korterite erastamise valdkonnas ning kogemused ettevõtluses (õigusabi ja kinnisvara) on probleemide lahendamisel kindlasti abiks.

Muide, mehe usinus ei ole jätnud külmaks ka rikkaid konkurente ja sügisese seisuga oli mitu Läti klubi teinud Pastakule tööpakkumise.

Võiks küsida, kas töö ei tapa, ei väsita ega tüüta. Mängida väga nõudliku publiku palge ees suurt mängu eelarvega, mille eest kuulsad ja suured klubid-konkurendid palkavad ühe mängumehe, pole alati vaimustav väljakutse.

Pastaku vanad tuttavad Toomas ­Kandimaa (Rocki teine treener) ja Tanel Tein ütlevad ühena esimestest asjadest, et Pastaku põhiviga on, et ta võtab tööd liialt südamesse, oma tervise arveltki.

“Nii on. Kui olen üle pingutanud, annab tervis tunda. Ma olen sellest lõpuks üle saanud, et kõike liiga hingega võtan. Õnneks on olemas pere – see on ja jääb mu jaoks number üheks, ükskõik kui palju ma korvpalli ka ei armastaks. Ja pere seltsis ununevad kõik mured,” vastab meie loo peategelane.

Teame ju – Tartu meeskonna kuues liige on publik, kes armastab tormiliselt ja vihkab kirglikult.