Peatäisid häbeneti juba vanal ajal, liiati siis tänapäeval. Vääralt arvatakse ju, et täid sünnivad mustusest - kasimata inimeste peas. Tegelikult ei tunne täi aukartust vanuse, soo ega hügieeni ees.
Niikaua kui maailmas elab kas või üks täi, ei kao täinakkus kuhugi. Peatäid levivad enamasti otsese pea-pea-kontaktiga, samuti mütside, sallide, patsikummide, kammide ja peaharjade kaudu.
Hea uudis on see, et täidest on nüüd palju lihtsam vabaneda kui paarkümmend aastat tagasi. See tähendab, et liigseks paanikaks pole põhjust ja täileiuga last ei tohiks oma ehmumisega traumee-rida, kuid täidest vabanemisega ei maksa ka viivitada.

Kust täid tulevad?
Kõigepealt tehkem selgeks, et täid ei hüppa ega lenda. Neid ei levita koerad, kassid ega teised (lemmik)loomad. Statistika järgi levivad täid kõige enam 3-11aastaste laste peas. Selle põhjuseks on ilmselt asjaolu, et lastelaagris ja koolis on lapsed ülemeelikud, nad ei hoia täiskasvanulikult distantsi, vaid on sageli peadpidi
koos. Tüdrukud vahetavad ka oma kamme, harju ja juuksekaunistusi.
Esimene tunnus, miks võiks ja lausa peaks täide olemasolu kahtlustama, on tähelepanek, et laps on hakanud sageli oma pead kratsima. Kust täisid otsida? Harilikult pesitsevad nad kõrvade taga ja kuklal. Kuna täi toitub inimese verest kuni viis korda päevas, tekivad nahale väikesed sügelevad kuplad. Kratsimisest hakkab nahk punetama.
Täisid võib märgata palja silmaga -nad kasvavad kuni 3mm suuruseks -, samuti hakkavad silma nende munetud munad ehk tingud. Tingud kleepuvad tugevasti juustekarvadele vahetult peanaha lähedal, juuste kasvades nihkuvad muidugi koos karvaga peanahast eemale. Kui kõõm pudeneb juustest kergesti välja, siis tingud juuksekarvast ise lahti ei lase.
Ting areneb täiskasvanud täiks, läbides kolm moondeperioodi. Munad kooruvad 8-9 päevaga ja neist väljub noor täi ehk nümf. Nümf areneb täiskasvanuks 9-12 päevaga. Noored täid peavad ellujäämiseks saama 24 tunni jooksul imeda verd, muidu nad hukkuvad.

Kuidas täisid tõrjuda?
„Põhikriteeriumid, mida täivastaste vahendite loomisel ja valikul arvestatakse, on ohutus inimesele, efektiivsus ja kasutusmugavus," tõdeb proviisor Jaan Jänes. „Aasta-kümneid kasutati täitõve ravimiseks peamiselt neurotoksilisi vahendeid. Need halvasid täi närvisüsteemi, mistõttu parasiit hukkus. Paraku oli selliste ravimite puhul oht, et toimeained mõjuvad toksiliselt ka lapsele. Lisaks muutusid täid nende ravimite suhtes resistentseks ega hukkunud enam. Eestis selliseid tooteid apteekides enam ei müüda."
Järgmine kriteerium on efektiivsus. „Tähtis on see, et täivastane vahend hävitaks täid ja tingud esimese kasutuskorraga," räägib Jaan Jänes. „Tavaliselt osutub raskeimaks just tingudest jagusaamine. Kui tingud jäävad ellu, siis umbes nädala pärast arenevad neist uued täid. Seega, kui vahendi kasutusjuhendis on nõue ravi korrata, esineb oht, et tingud selle ravimi toimel ei hävi."
Jaan Jänes soovitab veel jälgida, et täi-ravimil oleks pakendis kaasas täikamm. See on väga tihedate piidega kamm, mille abil saab juustest eemaldada nii surnud täid kui ka tingud. Lisaks on kammiga hea kontrollida, kas juustes ei leidu pärast ravi enam elavaid täisid. Pead on mõistlik kammida kummargil heleda paberi kohal, kuhu täid ja tingud kukuvad.

Täinakkusest lõplikult lahti
Täitõrje (ravi) ajal tuleb ära vahetada voodipesu: kindlasti padjapüürid, aga ka linad, peakatted ja juuksekummid. Kammid ja juukseharjad tuleks kas välja vahetada või hoolikalt puhastada.
Mõistlik oleks puhtaks pesta kõik riided, mida laps viimasel kolmel päeval kandnud on. „Samuti tuleks ära pesta või kolmeks päevaks ära panna pehmed mänguasjad," nõustab Jaan Jänes. „Kuna täi ei suuda elada ilma toiduta üle kolme päeva, on see täitõrjeks piisav aeg. Kui täidega on nakatunud üks pereliige, tuleks ka kõik teised üle kontrollida. Juhul kui täid saadi arvatavalt koolist või laagrist, tuleb ka teiste laste vanemaid sellest teavitada, et nad saaksid oma lapsed õigel ajal üle vaadata."