Suhe Seewaldiga 2
Areeni esseede rubriigis 11. juulil ilmunud depressiooniteemalisele
kirjutisele järgnes märkimisväärselt palju netikommentaare: ilusaid sõnu
kirjutaja ja Ekspressi aadressil, avameelseid elukirjeldusi ja arutlusi, aga ka
vihjeid sellele, nagu oleks teema esitatud liiga kergelt, ja kahtlusi, kas ma
ikka tean, kui tõsisest asjast kirjutan. Kuna mitmes kommentaaris avaldati
lootust, et Ekspress samale teemale ka edaspidi oma külgedel ruumi leiab – minu
arvates on see Eestis ainus väljaanne, mis seda võimaldab –, otsustasin teemat
jätkata, eelmisest artiklist isiklikumas toonis ja kommentaarides esitatud
küsimustele vastates. Ühtlasi kutsun üles ka teisi kirjaoskajaid avalikult sõna
võtma, sest nõudlus selleteemaliste arvamusavalduste järele on suur ja Eestis
on ammu aeg depressiooniga seotu tabuteemade hulgast välja tuua. Ametlik
statistika kannatajate ja enesetappude arvu kohta ei tule selles mõttes
arvesse, kuna sel puudub hädavajalik inimlik mõõde.
Kommentaaridest nähtub,
et essee positiivne stiil tekitas mitmes lugejas valestimõistmist. Artikli
tagamaaks ei olnud “igapäevased ja kerged psüühilised
probleemid” (kommentaatorid Tont ja Saksamaalt Tondile), vaid tõsises
depressioonis viibijate elu – näib, et ma tõmban selliseid magneedina ligi –
ning hoiatus võtta midagi ette enne, kui igast päevast saab probleem. Ma ei
arva absoluutselt, et psüühikaravi on lihtne (Tont), aga ei pea ennast pädevaks
võtma sõna “ametlike” vaimuhaiguste teemal, nagu skisofreenia. Depressioon ei
ole vaimuhaigus, aga võib saada selle seemneks. Kõige rusuvam lause käesolevas
kirjutises on järgmine: peab tunnistama, et on inimesi, kes on psüühiliselt
surmavalt haavatud ja keda ei saagi “terveks teha”, isegi mitte nn
elukvaliteeti parandada, nii palju, et kergem hakkaks. Mitmed suurmehed on
ainuvõimalikuks ravimiks pidanud kuuli.
Tõsine depressioon on olek, kus maailm on tervik, aga see tervik on must ja
silti “EXIT” ei näe kusagil. Tundub, et kõik on lootusetu. Tegelikult ei ole
sellist asja nagu “kõik” olemaski. “Kõik” eksisteerib nende jaoks, kellel on
maailmas nii halb olla, et erinevused, piirid ja hierarhiad kaovad; või siis
vankumatult rõõmsameelsete jaoks, kelle arvates “kõik on tore”, või vähemalt
üsna tore. Mina ei tahagi viimaste hulka kuuluda, sest mulle tundub, et neil
jääb inimeseks olemise kohta midagi olulist tabamata.
Depressiooni puhul ei
taha väide “jagatud mure on pool muret” enamasti kehtida. Kui kaks koos elavat
inimest on korraga augus, läheb asi pigem hullemaks.
Tondile tahaksin öelda
veel seda, et kuigi minul ei diagnoosita tõenäoliselt kunagi skisofreeniat,
tean ma väga hästi, milline on seisund, kus “silme ees virvendab, seinale
toetumata liikuda ei saa ja ilma tablettideta ei oskagi elada”. Ma ei ole väga
ammu maganud loomulikku und ja tean, milline on enesetunne, kui oled mõnel
eriti talumatul päeval või ööl neelanud rahunemise lootuses tablette, nii et
tekivad tahtmatu üledoosi sümptomid. Või minestanud ja end veriseks kukkunud.
Kommentaatorile Rita: ma ei ole vähemalt enda puhul avastanud antidepressantide
halbu kõrvalmõjusid ja ootan väga aega, mil võiks tabletid minema visata, sest
tegelikult olen ma inimene, kes isegi aspiriini kergesti võtta ei taha. Aga ma
ei julge veel loobuda, selle “fooni” pärast, millele eelmisel korral vihjasin.
Lp Tont, ma ei taha kirjutada lobotoomiast. Olen küll mõelnud, et väga tore
oleks, kui saaks “halvad sektorid” (nt kalduvus vägivallale või vanemate poolt
andestamatult sisendatud alaväärsustunne) ajust välja opereerida, aga ma pole
veel kuulnud, et seda edukalt teostataks ja pealegi, mina isiklikult küll ei
tahaks, et kirurg mu isiksust ümber lõikama hakkaks. Ma tahan olla see, kes ma
olen, ükskõik kui raske ka poleks.
Miks oli mu eelmine lugu nii “positiivselt yles tostetud” (kommentaator me,
myself & I)? Miks ma kirjutan enda kohta asju, mida Eestis ei ole kombeks
avaldada? Sellepärast, et mul ei ole enam midagi karta ega olulist kaotada.
Kõige halvem, mis mu elus juhtuda sai, on ära juhtunud. Minu kõige kallim
inimene läks viis kuud tagasi jalutama seisundis (haiglas antud tablettide mõju
all), milles ta ei olnud võimeline ennast kellegi ega millegi eest kaitsma.
Võib-olla ei tahtnudki kaitsta, sest ta oli selles maailmas olemisest nii
väsinud.
Töökaaslaste halvakspanu ees ei pea ma samuti hirmu tundma, sest
nad teavad minu elukäigust ja leiavad, et ma olen väga tubli inimene. Muuseas,
varem olin ma krooniline allaandja ja argpüks, aga pärast mitut vaimses põrgus
käimist hakkas kassilikult vintske hing end maksma panema. Ja kuna Tema on
minult ära võetud, vähemalt lihalikus mõttes, ilmutavad end ka puudega inimese
tundemärgid: mõned tajud on teravnenud, näen ja kuulen asju, mida varem ei
märganud, töövõime pole kunagi olnud nii hea kui praegu. Ma nimetaksin seda
post-depressiivseks nähtuseks, mille puhul kõik juhtunu on läbi analüüsitud ja
mosaiik kokku pandud. See, et õhtuti mitu pakki taskurätikuid märjaks saab, on
paratamatus, vähemalt praegu. Arst, kes Temale rohud määras, ei tööta enam
sellel kohal.
Miks ma ise kõigest hoolimata elan, olemata sündinud
elujaataja, õnneta meenutada helget lapsepõlve, minevik täidetud kurvameelsuse
ning traagiliste sündmuste ja teadasaamistega? Sellepärast, et olen jõudnud
veendumusele, et oma aeg tuleb ära olla ja inimene ei peaks surema enne, kui on
vähemalt kolmveerandi oma intellektuaalsest ja emotsionaalsest potentsiaalist
ära kasutanud. Nii, et ta seda ise täielikult tunneb ja tunnustab, nii mõistuse
kui ka intuitsiooni tasandil.