Tõsine depressioon on olek, kus maailm on tervik, aga see tervik on must ja silti “EXIT” ei näe kusagil. Tundub, et kõik on lootusetu. Tegelikult ei ole sellist asja nagu “kõik” olemaski. “Kõik” eksisteerib nende jaoks, kellel on maailmas nii halb olla, et erinevused, piirid ja hierarhiad kaovad; või siis vankumatult rõõmsameelsete jaoks, kelle arvates “kõik on tore”, või vähemalt üsna tore. Mina ei tahagi viimaste hulka kuuluda, sest mulle tundub, et neil jääb inimeseks olemise kohta midagi olulist tabamata.
Depressiooni puhul ei taha väide “jagatud mure on pool muret” enamasti kehtida. Kui kaks koos elavat inimest on korraga augus, läheb asi pigem hullemaks.
Tondile tahaksin öelda veel seda, et kuigi minul ei diagnoosita tõenäoliselt kunagi skisofreeniat, tean ma väga hästi, milline on seisund, kus “silme ees virvendab, seinale toetumata liikuda ei saa ja ilma tablettideta ei oskagi elada”. Ma ei ole väga ammu maganud loomulikku und ja tean, milline on enesetunne, kui oled mõnel eriti talumatul päeval või ööl neelanud rahunemise lootuses tablette, nii et tekivad tahtmatu üledoosi sümptomid. Või minestanud ja end veriseks kukkunud. Kommentaatorile Rita: ma ei ole vähemalt enda puhul avastanud antidepressantide halbu kõrvalmõjusid ja ootan väga aega, mil võiks tabletid minema visata, sest tegelikult olen ma inimene, kes isegi aspiriini kergesti võtta ei taha. Aga ma ei julge veel loobuda, selle “fooni” pärast, millele eelmisel korral vihjasin.
Lp Tont, ma ei taha kirjutada lobotoomiast. Olen küll mõelnud, et väga tore oleks, kui saaks “halvad sektorid” (nt kalduvus vägivallale või vanemate poolt andestamatult sisendatud alaväärsustunne) ajust välja opereerida, aga ma pole veel kuulnud, et seda edukalt teostataks ja pealegi, mina isiklikult küll ei tahaks, et kirurg mu isiksust ümber lõikama hakkaks. Ma tahan olla see, kes ma olen, ükskõik kui raske ka poleks.

Miks oli mu eelmine lugu nii “positiivselt yles tostetud” (kommentaator me, myself & I)? Miks ma kirjutan enda kohta asju, mida Eestis ei ole kombeks avaldada? Sellepärast, et mul ei ole enam midagi karta ega olulist kaotada. Kõige halvem, mis mu elus juhtuda sai, on ära juhtunud. Minu kõige kallim inimene läks viis kuud tagasi jalutama seisundis (haiglas antud tablettide mõju all), milles ta ei olnud võimeline ennast kellegi ega millegi eest kaitsma. Võib-olla ei tahtnudki kaitsta, sest ta oli selles maailmas olemisest nii väsinud.
Töökaaslaste halvakspanu ees ei pea ma samuti hirmu tundma, sest nad teavad minu elukäigust ja leiavad, et ma olen väga tubli inimene. Muuseas, varem olin ma krooniline allaandja ja argpüks, aga pärast mitut vaimses põrgus käimist hakkas kassilikult vintske hing end maksma panema. Ja kuna Tema on minult ära võetud, vähemalt lihalikus mõttes, ilmutavad end ka puudega inimese tundemärgid: mõned tajud on teravnenud, näen ja kuulen asju, mida varem ei märganud, töövõime pole kunagi olnud nii hea kui praegu. Ma nimetaksin seda post-depressiivseks nähtuseks, mille puhul kõik juhtunu on läbi analüüsitud ja mosaiik kokku pandud. See, et õhtuti mitu pakki taskurätikuid märjaks saab, on paratamatus, vähemalt praegu. Arst, kes Temale rohud määras, ei tööta enam sellel kohal.
Miks ma ise kõigest hoolimata elan, olemata sündinud elujaataja, õnneta meenutada helget lapsepõlve, minevik täidetud kurvameelsuse ning traagiliste sündmuste ja teadasaamistega? Sellepärast, et olen jõudnud veendumusele, et oma aeg tuleb ära olla ja inimene ei peaks surema enne, kui on vähemalt kolmveerandi oma intellektuaalsest ja emotsionaalsest potentsiaalist ära kasutanud. Nii, et ta seda ise täielikult tunneb ja tunnustab, nii mõistuse kui ka intuitsiooni tasandil.