TINGIMUSED LEEBELT ÖELDES TAGASIHOIDLIKUD:Kui Järve haigla peaarst Helle Mäeltsemees seda maja nägi, pani ta käed risti ja hüüdis: püha jumal, kas sellist maja üldse vaja on! Lööge kord majja!. Ingmar Muusikus

19. palati uksest hoovab vastu jube läpatis.

“Mis siin haiseb?”

“See on inimene, kes mädaneb.”

(Mu küsimusele vastab Kauge tänava varjupaiga juhataja Rene Rumm.)

“Kes viina joob, need lähevad peast segaseks, kes surrogaati joob, sel hakkavad jalad mädanema.”

Oleviste koguduse liige Milvi Aaslaid, kes toob kolm korda nädalas öömajalistele toidukraami (ja kes on oma isikliku auto kodutuid teenides läbi trööbanud) pidi ära minestama, kui ta esimest korda siia sattus. Kivipõrandal oli alasti mees pikali maas - ainult kondid ja nahk. Tekid olid nii täis roojatud, et neid oli raske tõsta. Milvi söötis haigetele banaane ja pikapeale hakkasid nad ennast liigutama ja said jalad alla.

Hädalistele on siin majas 74 kohta. Õhtul kell kaheksa võetakse kodutud katuse alla, hommikul kell üheksa saadetakse välja. 23 inimest, kes iseseivalt ei liigu (kui neil näiteks pole jalgu) on varjupaigas ööpäev läbi.

Ene Tombergi allkirjaga paber Tallinna linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonnast õpetab kiirabiarste ja päästeametnikke, et kodutud, kellel on mädanevad jalad, kes ei suuda käia, kes on külmunud, kellel on gangreen (kirurgiliselt konsulteeritud), kellel on düstroofia, insuldijärgne seisund jne jne, tuleb kõik Kauge tänavale viia. Aga nad ei mahu siia ära!

Arst käib siit majast läbi kaks korda nädalas. Vähe! Hooldusõde seob mädanenud jalgu, annab valuvaigisteid, palavikuvastast rohtu.

Tallinn on oma kodututele peavarju leidmisega ilmselgelt hädas. Kliendipuudust pole öömajadel ilselgelt ette näha. Tänavuse aasta esimese kolme kuuga on Tallinna tänavatel surnud 203 kodutut. Keldrites, kuurides, trepikodades, tühjades korterites, sotsiaalasutuste uste taga, prügimägedel, soojaveetrassi kaevudes. Kaks korda rohkem kui sama aja jooksul möödunud aastal.

Palatis number 18 hakkab erusõjaväelane Aleksander parajasti kempsu minema. Vello, kes on pime, püüab meenutada, kuidas ta üldse siia sattus. Ei meenu. Jalutu Alla lahendab ristsõnu. (Ja fotograaf teeb kõrvaloleva pildi.)

“Rene Rumm, mida nad joovad, et nad jalutuks jäävad?”

“Üks tõhus rohi, mida nad joovad, on rasvaeemaldi.”

Vanaema mattis tütre ja tütretütre ühel päeval

Kadi (19) ilmus kodutute varjupaika suvel. Ta oli nii läbi, et ei seinud püsti. Tal olid tohutu suured saapad ja pikk mantel ja mantli all peaaegu mitte midagi. Ta oli kasimata ja nälginud ja tema juuksed olid paksult rasvaseid kärbsemune täis.

Tal olid väga suured ilmekad silmad ja vaikne hääl ja ta tundus siiras ja lapselik. Ta oli staažikas narkomaan.

Kodutute varjupaigast viidi Kadi vanaema juurde, aga vanaema teda vastu ei võtnud. Vanaema teadis, et tema jõud Kadist üle ei käi, kui tüdrukul on doos sees.

Varem elas Kadi emaga kahetoalises korteris, aga korter läks sundmüüki, sest selle eest oli kaua maksmata.

(Vanaema tasandab häält ja ütleb, et “ema oli napsusõber tegelikult”.) Ja varsti oli Kadi põhjas.

Vanaema: “Ja kus temal ikka see raha? Eks ta tõi iseennast ohvriks!” P>

Nädalapäevad enne surma ilmus Kadi vanaema juurde, haiglariided seljas. Ta oli haiglast vehkat teinud, käis kepiga ja vedas oma gangreenihaigeid jalgu lohmaku-lohmaku järel. Vanaema tahtis tüdruku haiglasse tagasi viia, aga Kadi oli kategooriline – ei! Ütles, et viidagu ta Balti jaama, seal on tema sõbrad. Vanaema viis ta Balti jaama. Ja see oli viimane kord, kui ta tütretütart elavana nägi.

Mõni päev hiljem ilmus joobes Kadi kodutute varjupaika. Kiirabi kutsuti kohale, aga hommikuks oli Kadi surnud. Kuu aja pärast suri Kadi ema. Süda.

Vanaema neelas rahusteid ja unetablette (ta neelab neid siiamaani) ja mattis lapse ja lapselapse ühel päeval.

“Lilli oli palju?”

“Oi!!! Maalt tuli palju sugulasi. Tädid ja täditütred olid kõik lilledega kohal.”

Antoni surma põhjus: narkootikumide üledoos

See karuga pilt Antonist on tehtud 1985. aastal Vene tänava laste fotoateljees. Anton jalutas ema Ludmillaga vanalinnas ja siis tuli lihtsalt mõte, et teeme pildi.

See oli ilus aeg.

Ludmilla oli mänguasjavabriku Salvo autobaasis vanemdispetšer (ligi kakskümmend aastat järjest). Siis tuli tehasele uus omanik, autobaas likvideeriti ja Ludmilla jäi tööta. Uue töökoha sai Ludmilla Liiva keskuses. Seal kordus sama lugu. Siis sai ta tööle Leiburisse, istus hulgilaos arvuti taga (see amet meeldis talle eriti). Aga vabrik lõpetas ja jälle jäi Ludmilla tööst ilma.

Oma kahetoaline korteri eest ei jõudnud Judmilla enam maksta. Ostis väikese toa Akadeemia tee ühiselamusse. Mõni aeg hiljem selgus, et toa ta küll ostis (st andis 25 tuhat krooni), aga mingit paberit vastu ei saanud ja tõestada pole tal oma ostu enam millegagi. Läinud aasta mais teatas ühiselamu haldaja, et leping Ludmillaga on lõpetatud, sest kommunaalmaksetes on lüngad. Sügisest on Ludmilla ja Anton kodutute varjupaigas.

Tänavu 5. märtsil tegi Ludmilla Antonile kartulisalatit ja keetis teed, sest Anton sai 23 aastat vanaks (kartulisalat oli Antoni lemmiksöök). Anton oli töötu, elas enamasti ema kulul. Ta oli narkomaan.

Ainuke asi, mida Anton hästi oskas ja mis talle ka meeldis, oli katki läinud triikraudade tervekstegemine. Aga tööle ei võtnud teda keegi.

8. märtsil jäi Anton kaduma. Ludmilla süda muretses ja ta palus varjupaiga juhatajat, et see politseile helistaks ja uuriks, ega midagi halba pole juhtunud. Politseil oli halb uudis. Valdeku tänavalt leiti Antoni surnukeha. Üledoos.

Janno rase pruut läks ootamatult kaotsi

Janno (30) mäletab suurepäraselt, kuidas Leida Laius nende lastekodus filmi tegi (“Naerata ometi!”) ja kuidas väike tüdruk Kertu suures pesumasinas ringiratast käis. Janno ise osales selles filmis tervelt kolmes episoodis.

Seitse aastat on Janno istunud vangis. Põhiliselt varguste pärast.

Vanemad on Jannol surnud, võõrasisa teda oma korterisse ei lase. Kodu tal pole, sõpru pole, raha ka enamasti mitte. Kõige kauem on ta olnud söömata kolm päeva järjest. Kui ta siis neljandal päeval söögi ligi sai (mingid pirukad), olid lõualuud pärast hellad.

Saab töötu abiraha (kolmsada kuuskümmend krooni). Selle raha eest lubab endale vahel kerge käraka. Liivimaa Palsam, 50 kraadi, 80 krooni pudel, mässib hästi, või Vana Tallinn. Vahel istub ta internetis Tartu maanteel Viking Casino vastas üle tee (15 krooni tund). Sealt vaatab Janno, kas talle keegi juhtumisi pole talle mõnd tööpakkumist teinud. Tema aadress on richu@hot.ee.

Suvel töötas Janno Tivoli tuuris ja pani karusselle kokku ja võttis lahti. Ja veidi aega autoteeninduses.

Kui Janno suvel vangist välja sai, kohtas ta Balti jaamas Terjet (32). Terjet tundis ta vanast ajast. Terje räägib kõva häälega, aga kõigest ei saa väga ruttu aru. Ta on töötanud siseviimistlejana, tal on Järvakandis korter. Aga Järvakandis ta olla ei taha, sest seal pole tööd. Ja korteri eest on maksmata ja uksel pole vist lukku ka ees, kui meenutama hakata. Nüüd on Terje nädal aega kadunud.

Jannol on mure, sest Terje on viimase vindi peal rase ja peab neil päevil oma esimese titega maha saama. Ja nagu Terje Jannole ütles, olevat lapse isa Janno.

Janno helistas kõik sünnitusmajad läbi, Terjet pole kuskil.

Jalgadeta Alla eelistab põgeneda

Kui tehti seriaali “112” esimest saadat, pöördus Alla (44) bravuurikalt televaataja poole ja teatas ilma vähimagi kaamerakrambita: “My name is Alla!”

Tal olla kaks kõrgharidust, ta olnud inglise filoloog. See on üks jutt, mis tema kohta räägitakse. Teine jutt on see, et pole ta mingi filoloog.

Aastaid tagasi jäi Alla lumehange magama ja külm võttis jalad ära.

Ta elab palatis number kaheksateist, kus on segamini mehed ja naised ja nurgas on kempsupott. Ta on kõige hullema iseloomuga. Ta kamandab ja käsutab ja ütleb halvasti. Ta näitab rõõmuga oma mädanenud jalgu. Nüüd peate teie mind kasima, tooma ja viima.

Allale meeldib varjupaigast minema joosta. Vahel saab ta kellegagi kaubale, kes ta lapsevankriga linna vedib. Vahel tõstab keegi ta bussi peale ja bussi pealt maha. Kui Alla vägijooki saab, kisub ta endal riided seljast ära (kõik). Vahel kerjab. Ükskord elas mitu kuud kino Eha taga kuuris.

Kord, kui ta keskturu juures kinni püüti, nägi ta välja nagu pühadejänes. (Rohkem midagi seljas ei olnud kui kirju lips ümber kaela.) Pandi kongi, viidi varjupaika tagasi.

Ime ka, kui hulluks ei lähe, arvatakse. Elus noor naisterahvas, tahab värsket õhku ja vabadust. Varjupaigas ole vangis nagu loom.

Galina on muretu nagu Edith Piaf

Juba kolmandat aastat kirjutab Galina (52) pesumasina najal tähtsat teadustööd. Tema eesmärk on Nobeli preemia.

Galina õppis kergetööstustehnikumis. Käis marksismi-leninismi kõrgemas ülikoolis. Töötas EKE Varustusvalitsuses. Oli Sanatoorse Metsakooli asedirektor.

Tal oli kindel soov minna Leningradi Ülikooli filosoofiat õppima. Aga ajalooeksamile sisenes ta pikkades valgetes pükstes ja kommunistidest professoritele oli see liig. Ka siis, kui ta Nevski prospektil kempsu läks, hüüti talle järele, et hei, molodoi tšelovek, see on naiste kemps!

Ta ütleb nagu Edith Piaf oma laulus, et ei kahetse midagi oma elus. Tema mehed on olnud väga fundamentaalsed. Viimane mees ütles, et andku Galina oma korter pojale ja tulgu tema (s.t mehe ) korterisse elama. Nii Galina ka tegi. Aga kolme kuu pärast, kui mees suri, oli kinnisvaramaakler ukse taga. Tundis kaasa mehe surma puhul ja tõstis Galina tänavale.

Galina naeratab. Niisugune on elu.

Galina räägib Aristotelesest, kes oli Makedoonia Aleksandri koduõpetaja ja kes ütles, et ta ei tee iial midagi inimese heaks, ta teeb  i n i m s u s e  heaks.

Ta räägib Bachist ja Mendelejevist. (Kelle meelest kõik väärtuslik tuleb inimesele ülevaltpoolt.)

Ta peatub hetkeks Prantsuse revolutsioonil, tõmmates tollase Prantsusmaa ja tänase Eesti vahele paralleele. Ta arutleb, kas me elame selleks, et süüa, või sööme, et elada.

Räägib Jungist. Kaevab kotist lagedale Erich Frommi “Psühhonaalüüsi ja eetika” venekeelse köite, ütleb et rahvusraamatukogus on veel mõni eksemplar ja soovitab soojalt.

Räägib isiksuse lõhestumisest, kasutades näitena iseenda ja oma põletikulise hamba lepitamatut tüli. Tema haigel hambal polevat sooja ega külma, kas tal on raha või ei ole. Hammas tahab, et teda ravitaks ja kõik. 

Siis võtab pesumasina ees seistes otsusekindla poosi ja deklameerib: “Me armastame raha ja kasutame inimesi. Tegelikult peaks me armastama inimesi ja kasutama raha!”

“Kes nii ütles?”

“Mina loomulikult!”

Ta kritiseerib vene aega (inimestel polnud sõnavabadust), ja tõstab esile eeliseid (õigus tööle, haridusele, tasuta tervishoid).

Äkki haarab kahe käega peast ja küsib: “Kas taju on näha?”

Ja vastab ise: “Ei. Sest kui keegi tuleb siia ruumi, siis ta ei näe, mis ma mõtlen.”

Peab siis pikema pausi, meenutab palavikuliselt, millest ta hetk tagasi mõtles. Ei meenu. Vabandab. Ütleb, et ei oskagi hetkel rohkem öelda, ja et kui mulle on vähegi vastuvõetav, ehk jätkaksime oma keskustelu mõnel järgneval õhtul.

Eesti naine tõstis soomlase Reio tänavale

Kümme aastat tagasi tuli soomlane Reio (48) Tallinnasse elama. Reio on kõrgharidusega filoloog. Oskab võõraid keeli, olnud nii tõlk kui giid. Reiole meeldis Tallinn. Ta abiellus eestlannaga. Kirjutas korteri naise nimele. Ja siis, ühel hetkel, põmm (nagu ütleb varjupaiga juhataja Rene Rumm), oli Reio tänaval. Jõi igasugu saasta ja ei läinud kaua aega, kui Reio tervis oli läbi. Kui Reio  varjupaika sattus, tõstis ta vaevu-vaevu jalgu üksteise ette. Aastapäevad elas Reio elas. Soome ta ei kippunud. Tal olid seal mingid võlad.

Vahepeal tundus juba, et Reio saab uuesti rea peale, nägi viisakas välja ja lootis saada tööd. Aga hiljaaegu astus Reio jälle vaevaliselt üle varjupaiga ukse. Täis nagu seapea.

Tallinn ei suuda kõikidele kodututele varju pakkuda

Keegi ei tea, kui palju on Tallinnas kodutuid.

Kodututele on Tallinna linnal kolm öömaja (Mustamäel, Koplis, Männikul) ja üks varjupaik (Männikul), kus kodutud elavad ööpäev läbi (kokku 161 kohta).

Neljas koht, kus kodutud Tallinnas varju saavad, on Päästearmee Lootuse Maja (42 kohta). 

Ehitusjärgus on 70 inimest mahutav Paljassaare öömaja ja 40 inimest mahutav rehabilitatsioonikeskus Lasnamäel.

Linna eelarvelised vahendid ravikindlustuseta inimestele olid möödunud aastal oli seitse miljonit, tänavu neli miljonit krooni.