06.09.2007, 00:00
Sulev Vahtre (7. juuli 1926 - 31. august 2007) in memoriam.
Sulev Vahtre ja rahvuslus olid lahutamatud. Meile,
tulevastele ajaloolastele, kes õppisid Tartu ülikoolis 1980.
aastatel, olid professor Vahtre loengud sama tähtsad nagu teiste
komparteisse mitte astunud vana kooli õppejõudude professor
Voldemar Vaga, professor Helmut Piirimäe, dotsent Märt
Tänava esinemised. Need “meie profid” sümboliseerisid
eetikat, ausaks jäämist igasuguste koopide ja palametsade kiuste. Ise
oli Vahtre lõpetanud ülikooli ühel kõige
reaktsioonilisemal nõukogude okupatsiooni aastal – 1952.
Nii medievisti kui agraarajaloolasena esindas Vahtre klassikalist akadeemilist uurijatüüpi: suurte ühiskondlike jutustuste analüüsijat, kelle töö tugines aastatepikkusele põhjalikule arhiivitööle ja allikakriitikale. Nii valmisid tema “Jüriöö” (1980) ning “Muinasaja loojang Eestis.
Vabadusvõitlus 1208–1227” (1990), millele aga olid juba eelnenud novaatorlik doktoritöö 18.–19. sajandi ajaloolisest demograafiast ning Eesti ajaloos üliolulise Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorema riimkroonika kommenteeritud tõlge (1960). Viimast peame me vaieldamatult Sulev Vahtre peatööks.
Loenguid pidas natuke koolipapalikult mõjuv Sulev Vahtre oma vaikse, spetsiifiliselt käriseva häälega, poetades jutu sekka ikka mõne iroonilise vihje või nalja. Lühiettekannetega mahavaikitud Eesti ajaloosündmustest osales ta aktiivselt ülikooli ajalooringi legendaarsetel ekskursioonidel, mis viisid alati – loomulikult ametliku plaani väliselt – ka Vabadussõja kohtadesse või eelmise vabariigi suurmeestega seotud paikadesse.
Niisiis, 1980. aastatel ajalooteaduskonnas õppinud üliõpilased pidasid Sulev Vahtret vana kooli professoriks, eesti-aegseks inimeseks nii-öelda, mis siis, et tema üliõpilaspõlv langes juba sõjajärgsesse aega. Teaduskonnas oli levinud arvamus, et nõukogude aeg pole professorit mõjutanud, et tema räägib Eesti ajaloost ausalt ükskõik millise võimu ajal. Tagantjärele tundub isegi nii, et rohkem kui oma teostega õpetas Sulev Vahtre oma isikliku eeskujuga.
Kunagi ühe loengu ajal mainis ta oma huvi Laiuse, oma sünnivalla mustlaste vastu, teatades muheldes, et kui ta kord vanaduspuhkusele läheb, siis saab see olema tema viimane uurimisteema.
Paistab, et professoril oli Eesti varasemast ajaloost üks asi, mille üle ta mõtiskles ja mis tema hingerahu röövis. Ühes loengus Vahtre rääkis kõigest, mis on teada 12. sajandi lõpus juhtunud Sigtuna hävitamisest, loetledes rahvaid, kes sooviksid endale seda kahtlasevõitu au, eestlased sealhulgas. Professor möönis, et kogu see asi on ikkagi väga segane, midagi kindlat väita siin ei saa. Tundus, et selle asjaoluga oli tal raske leppida. “Jah, see Sigtuna... see Sigtuna...” pomises professor omaette, justkui unustades auditooriumi enda ees.
Võib-olla seal, kuhu ta nüüd meie hulgast on läinud, saab professor Vahtre lõpuks vastuse sellele küsimusele.
Nii medievisti kui agraarajaloolasena esindas Vahtre klassikalist akadeemilist uurijatüüpi: suurte ühiskondlike jutustuste analüüsijat, kelle töö tugines aastatepikkusele põhjalikule arhiivitööle ja allikakriitikale. Nii valmisid tema “Jüriöö” (1980) ning “Muinasaja loojang Eestis.
Vabadusvõitlus 1208–1227” (1990), millele aga olid juba eelnenud novaatorlik doktoritöö 18.–19. sajandi ajaloolisest demograafiast ning Eesti ajaloos üliolulise Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorema riimkroonika kommenteeritud tõlge (1960). Viimast peame me vaieldamatult Sulev Vahtre peatööks.
Loenguid pidas natuke koolipapalikult mõjuv Sulev Vahtre oma vaikse, spetsiifiliselt käriseva häälega, poetades jutu sekka ikka mõne iroonilise vihje või nalja. Lühiettekannetega mahavaikitud Eesti ajaloosündmustest osales ta aktiivselt ülikooli ajalooringi legendaarsetel ekskursioonidel, mis viisid alati – loomulikult ametliku plaani väliselt – ka Vabadussõja kohtadesse või eelmise vabariigi suurmeestega seotud paikadesse.
Niisiis, 1980. aastatel ajalooteaduskonnas õppinud üliõpilased pidasid Sulev Vahtret vana kooli professoriks, eesti-aegseks inimeseks nii-öelda, mis siis, et tema üliõpilaspõlv langes juba sõjajärgsesse aega. Teaduskonnas oli levinud arvamus, et nõukogude aeg pole professorit mõjutanud, et tema räägib Eesti ajaloost ausalt ükskõik millise võimu ajal. Tagantjärele tundub isegi nii, et rohkem kui oma teostega õpetas Sulev Vahtre oma isikliku eeskujuga.
Kunagi ühe loengu ajal mainis ta oma huvi Laiuse, oma sünnivalla mustlaste vastu, teatades muheldes, et kui ta kord vanaduspuhkusele läheb, siis saab see olema tema viimane uurimisteema.
Paistab, et professoril oli Eesti varasemast ajaloost üks asi, mille üle ta mõtiskles ja mis tema hingerahu röövis. Ühes loengus Vahtre rääkis kõigest, mis on teada 12. sajandi lõpus juhtunud Sigtuna hävitamisest, loetledes rahvaid, kes sooviksid endale seda kahtlasevõitu au, eestlased sealhulgas. Professor möönis, et kogu see asi on ikkagi väga segane, midagi kindlat väita siin ei saa. Tundus, et selle asjaoluga oli tal raske leppida. “Jah, see Sigtuna... see Sigtuna...” pomises professor omaette, justkui unustades auditooriumi enda ees.
Võib-olla seal, kuhu ta nüüd meie hulgast on läinud, saab professor Vahtre lõpuks vastuse sellele küsimusele.