Korruptantide hirm: Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp on teatud poliitikute silmis Eesti kõige kardetum ja vihatum naine. Tema ametiajal on otsitud läbi Keskerakonna ja Reformierakonna peakontorid. Uurimiste tulemustest on Sepp teavitanud avalikkust. Seda talle ei andestata. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Seda nukrat sententsi armastab korrata legendaarne juuraprofessor Raul Narits. Hiljuti valminud seaduseelnõu 295SE (Kriminaalmenetluse seadustiku jt seaduste muutmine) autorite hulgas Naritsa õpilasi ilmselt pole. Vastasel juhul poleks eelnõu, mille jõustumise üle tunneks suurimat rõõmu praegused ja tulevased varastatud asjade kokkuostjad, altkäemaksuvõtjad ja muud korruptandid, relvaärikad, kupeldajad, lapsporno valmistajad ja tarbijad, pedofiilid ja paljud teised „kergemaliigiliste“ kuritegude toimepanijad, saanud sündida.
Eelnõu "muudaks makulatuuriks" ressursid, mille riik on panustanud ja planeerinud organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse tõhustamiseks, kuritegelike grupeeringute või projektide liidriteni jõudmiseks. Ajakirjanduslik liialdus? Paraku mitte.

Vahest olulisim uuendus puudutab jälitustegevust. Eelnõu kohaselt võiks jälitustegevus (sh kuriteo matkimine, varjatud jälgimine) olla lubatud ainult esimese astme kuritegude (maksimumvangistus on üle viie aasta) puhul. Jälitustegevusest - eriti salajasest pealtkuulamisest ja sõnumisaladustesse tungimisest räägitakse viimasel ajal palju. Sellest on maalitud tont ja osaliselt õigustatult - kellelegi ju ei meeldi teadmine, et teda võidakse pealt kuulata. Ent paljude kuritegude avastamine on ilma jälitustoiminguteta võimatu.

„Esimese astme kuritegu“ ja „raske kuritegu“ pole paraku sünonüümid. Teise astme kuriteod (maksimumkaristus kuni viis aastat vangistust) on näiteks relvade, laskemoona või lõhkeseadeldise ebaseaduslik ost-müük, lapsporno, kupeldamine, altkäemaksu või pistise andmine-võtmine, salakaubavedu, väljapressimise lihtkoosseis, vabaduse võtmine, varastatud asjade turustamine ja väga paljud teised. Neist paljude puhul on kuriteo avastamine ilma jälitustegevuse, kuriteo matkimise või varjatud ebareaalne. Ometi välistaks eelnõu autorid kõigi nende ja veel paljude ohtlike, levinud ja organiseeritud kuritegevusele tulu toovate kuriteoliikide puhul puhul jälitustoimingute tegemise sootuks.

Viis aastat tagasi analüüsis Ekspress Riigikohtu uut praktikat tõendite hindamisel. Olukord oli kujunenud selliseks, et kuritegude tõendamisel polnud enam mõttekas tugineda peaasjalikult tunnistajate ütlustele – neid on lihtne mõjutada oma ütlustest taganema (s.t. neid enne kohut ähvardada või ära osta). Kui tunnistaja hakkab kohtus hämama (eksib varem öelduga võrreldes oluliste asjaolude suhtes või „ei mäleta“ juhtunut), ei tohi kohus tema ütlusi arvestada. Ennustasime: "Kui uurijad-prokurörid enam tunnistajatele väga palju loota ei saa, tuleb otsida alternatiive. Nõnda suureneb tehnikaga, jälituslike vahenditega tehtava töö tähtsus." Mõistagi jälitustoimingute väärtus suureneski, kuni nüüd on üks seltskond otsustanud läbi suruda idee, et ka neist tuleks loobuda. Kui eelnõu praegusel kujul läbi surutakse, aga just selles näivad "kesk" ja "reform" üksmeelel, on prokuratuur sunnitud lõpetama "tüütu surkimise" maksukurjategijate ja korruptantide tööpõllul ning piirduma olmetapmiste, tänavaröövide, politseile vastuhakkamiste ja joobes juhtimiste kiire ja efektiivse lahendamisega

Sarnaseid ideid, mis oleks lausa naljakad, kui neid ei promoks kaks suurimat erakonda korraga, on uues eelnõus veel küllaga.

Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist!

Avalehele
52 Kommentaari
Loe veel: