“Ma näitan teile üht jubedat õppefilmi. Kui te ei talu, siis öelge kohe – ma panen kinni,” ütleb Ülle Liivamägi intervjuu algatuseks. Ekraanil kangutavad ämmaemandad näost sinakaks tõmbunud imikuid naisest välja. Kriitikud liigitaksid selle verise õudusfilmi alla.


Seejärel vaatame filmi aktiivsünnitusest. Leebe hipimuusika taustal tulevad ilmale õnnelikud beebid. Tõesti armas.


Ülle Liivamägil on helehallid silmad, ta on veenev, maaema tüüpi ja uskumatult mõjukas. On ringkondi, kus fraas “Aga Ülle Liivamägi ütles...” lõpetab vaidluse.


Ta usub, et tema elus on juhtunud mõndagi selleks, et temast saaks suure selgitustöö tegija. Tal oli eriline vanaema, taimetark. 14aastaselt suri tema sõbranna teetanusevaktsiini tagajärjel. 20 aastat tagasi 26. oktoobril oleks pidanud ilmale tulema Ülle esiklaps Mati. Poiss suri sünnitusel. “Päris suur ohver,” ütleb Liivamägi mõtlikult. Ta usub, et poeg ohverdas ennast selleks, et Liivamägi leiaks oma tee.


Liivamägi on kindel, et poja tappis tema enda liigne usaldus arstide vastu. Sünnitus on nii loomulik protsess, et seda peaks naine ise juhtima.


Liivamägi suurim töö ongi julgustada naisi: et ei peaks sünnitusvalusid taluma haiglas abituna selili voodis lamades, vaid tuiama ringi, häälitsema ning lõpuks laskma gravitatsioonil aidata vastusündinu ema kehast välja. Kõvemad tegijad sünnitavad kodus või oma talu saunas. Kui 2001. aastal sündis Eestis kodus 4 last, siis 2006. aastal juba 28 last, mullu koguni 43.

20 aastat tagasi lükkas Liivamägi käima liikumise, millest praeguseks on saanud elustiil. Pärast Emadekooli läbimist saavad naistest teistsugused emad ja nende peredest teistsugused pered.


Nende maailmavaates on oluline koht sünnitusel – sellest sündmusest sõltub edasine elu. Nad kuulavad oma sisemist häält ja elavad kooskõlas loodusega. Ideaalis kolivad nad maale ning kasvatavad ise toiduks vajalikud loomad ning viljad. Nende lapsed on koduõppel, linnaperede järeltulijad õpivad Waldorf-koolides.


Enamik neist ei lase oma lapsi vaktsineerida, nad püüavad vältida antibiootikume ning eelistavad homöopaatilist ravi.


Mul on tunne, et võtate sünnitust nagu sportlased, kes valmistuvad võistluseks ja siis naudivad head sooritust?


Sünnitus on nagu orgasmi tipp (Liivamägil lähevad silmad kissi ja hääl on selline, nagu räägiks ta millestki ülimalt mõnusast). Kahju, et paljud naised seda ei tunneta. See on orgasm. Keha hakkab lainetama nagu suguakti ajal. Tunded on kliitoris ja tupes.


Valuga peab kaasa minema. Ma tegelikult väldin sõna “valu”. Keha peab olema liikumises. Kui on puhkus, siis puhatakse. Sünnitus on raske töö. Sellest hetkest sõltub terve elu nii lapsele kui ka endale.


Inglismaal on loomuliku sünnituse propageerijate seas isegi neid, kes lähevad hüpnoosiga tagasi sünniprotsessi, et analüüsida seal tekkinud traumasid?


Ma ei pea seda õigeks. Ega ilmaasjata ei võeta meilt seda mälestust.


Kas olete ise käinud sünnitusel abiks?


Ühelgi haiglasünnitusel pole käinud. Ka kodusünnitusel käisin viimati aastaid tagasi. See on ka vastutus. Ma ei saa seda endale lubada. Sünnitus võib alata millal iganes, aga mul on kool ja lapsed. Ma ei saa öelda: “Tšau, ma pean nüüd minema.”


(Taustal jookseb ikka mahe s ü nnitusfilm ja Ülle Liivamägi kommenteerib.)


Näete, see asend ei sobinud. Nüüd viskab vibusse. (Naine filmis on valude käes kangestunud.) Siin oleks homöopaadist abi. Annaks pille ja kolme-nelja minuti pärast saaks naine protsessiga edasi liikuda. See on raske sünnitus – laps on suur ja nabanöör on ümber keha. Laps tõstetakse ema rinnale ja nabanööri läbi ei lõigata.


Miks?


Me ootame ära, millal vastsündinu iseseisvalt hingab. Nabanööri lõikame läbi, kui see lõpetab tuksumise – laps on võimeline iseseisvalt, ilma ema vereringeta toime tulema. See on nii loogiline!


Kui kaua pärast ilmaletulekut on lapsed nabanööriga emaga ühendatud olnud?


Mul on kogemus, kui nabanöör tuksles poolteist tundi. See oli Eesti pere, kes sünnitas Soomes.


Kas platsental on rituaalne tähendus?


Meil ei ole rituaale. (Liivamägi muigab, justkui oleks seda küsimust oodanud.) Ma mäletan, et mul käis tunnis üks arst; neid käib päris palju. Teda häiris see platsenta värk eriliselt, uuris kogu aeg, et miks ja miks. Tema viitsis välja otsida teadusliku põhjenduse, miks platsentat süüa. Meil on see teadmine kogemuslik. Seal on kõik hormoonid, mida kasutatakse sünnitusjärgse depressiooni ravis.


Te sööte platsentat?


Üldiselt küll. Sõltub inimesest, eriti uutel on palju “öäkki”. (Muheleb.) Ma igal juhul soovitaksin võtta platsenta sünnitusmajast kaasa. Tükeldage ära ja pange sügavkülma. Tore, kui teil pole seda vaja, aga kui lained löövad üle pea, siis on hea, et on olemas.


Seda tuleb süüa nagu jäätist?


Jah. Platsentat saab veelgi kasutada, aga need teadmised on juba pühendatutele. (Muigab.) Aga ka energeetilistel põhjustel pole hea platsentat võõrasse kohta jätta.


Mõned matavad platsenta maha.


Jah, ja istutavad puu peale, aga see pole hea mõte. Mis siis kui puu kuivab ära? See on nagu halb enne ning inimeses hakkavad hauduma halvad mõtted. Parem on panna kivi alla.


Nii need pooltõed tekivad, kui ei käida tunnis.


Millest tekivad probleemid sünnitusel?  Kas ema vähesest ettevalmistusest?


Ei või teada. Sünnitus on müstiline toiming. Kaks suguvõsa on kaasatud. (Liivamägi maailmapildis mõjutavad sünnitust isegi pereliikmete suhted oma vanematega.)


Aga ometi tuleb kodussünnitusel ka probleeme ette. Ekspress kirjutas pool aastat tagasi juhtumist, kus laps oli suremas ja ema viidi Ida-Tallinna keskhaiglasse. Miks sellised olukorrad kodus siiski tekivad?


Ma tean seda lugu hästi, aga ma ei saa rääkida.


Igal aastal sünnitab kodus järjest rohkem naisi. Võiks öelda, et see on moes.


Mina kardan seda. Naine peab enne meeletu töö ära tegema. Ämmaemand peab olema kõrval. Kui naisel pole varasemat kogemust, on see määratu risk.


Praegune olukord on ohtlik: kodusünnitusi on järjest rohkem, aga vajalikud tugisüsteemid on seadustamata.


Milleks üldse kodusünnitus? Haiglad on juba väga edumeelsed.


Eelkõige on kodusünnitus kingitus lapsele. Kuigi jah, Fertilitas on tasemel, tegelikult Ida-Tallinna Keskhaigla. Ämmaemandad on väga toredad. (Üldiselt ämmaemandad õigustavad loomulikku sünnitust, arstide toet us on vaoshoitum.)


Muuseas, Eesti sünnitusmajad teevad silmad ette Soome omadele. Eestis on õhkkond palju inimlikum ja südamlikum.


Kas võtate oma kooli kõik tahtjad?


Ei võta, mõned tulevad siia 37. rasedusnädalal. Polikliiniku juures võid saada ühe nädalaga piloodiks. Selle ajaga ma jõuan ainult lammutada, aga üles ehitada ei jõua.


Endaga tuleb karm töö teha. Iga rasedusega minnakse järjest sügavamale enda sisse.


Mõistetakse oma hirme ja õpitakse kuulama last.


Kõik protsessid ja riskid tuleb lahti rääkida. Tuleb mõista, et arst või ämmaemand ei saa võtta vastutust, kuidas naine sünnitab.


Kuidas mehed teie õpetustesse suhtuvad?


Meie juurde kooli tulevad need, kes on esimese lapse sünniga haiget saanud. See on siis juba pere otsus. Puhast lehte tuleb harva, vähe on esmasünnitajaid ja need tulevad tavaliselt usaldusväärse sõbranna soovitusel.


Ega alternatiivmeditsiini ei võeta kohe omaks, enne pettutakse tavameditsiinis. Alles siis mõistetakse, et usaldada saab vaid iseennast ja vastutus tuleb endal võtta.


Millest see tuleb, et naised, kes on käinud teie juures koolis, muudavad elustiili?


Sünnituse kaudu saavad nad aru elu väärtusest. Nad tunnevad aukartust elu ees. Nad näevad, kui palju neid petetakse. Alustame või reklaamidest...


Teie suhtumises on suur annus vastuhakku süsteemile, autoriteetidele – meditsiinile ja haridusele.


Jah, on küll ja samas ei. Süsteem toimib süsteemi pärast. Kes on autoriteet?


Paljud teie järgijad õpetavad lapsi kodus või panevad nad Waldorf-kooli.


Ma ise pole suur Waldorf-pedagoogika fänn ja Eesti õpetajad pole väga tasemel. Ma olen rohkem Montessori õpetuse pooldaja. (Üldjoontes peab Waldorf-pedagoogika olulisimaks õpetamist loovuse kaudu ja Montessori, et last tuleb võtta kui vaba inimest.)


Kas teie lapsed õppisid kodus?


Ma pean väga lugu peredest, kes oma lapsi kodus õpetavad. Vanemat last ma natuke aega õpetasin kodus, aga ma ei tulnud toime. Ma ei suutnud seda joga raamatutest lapsele pähe ajada.


Näiteks mul laps kirjutab inimeseõpetuse töövihikusse, et makarone tehakse jahust, veest ja munast. Õpetaja ütleb, et vale vastus, sest mune ei panda. “Aga minu ema paneb,” ütleb poiss.


“Kas sinu ema teeb kodus makarone?” küsib õpetaja. (Ta toob veel  näiteid “jogast”, mis peamiselt puudutavad inimeseõpetust, aga ka vene keelt, reaalaineid ja kirjandust). Milleks on seda lapsele vaja? Kuidas ta seda elus kasutab?


Teie juures koolis käinud naised suhtuvad kahtlevalt ka laste vaktsineerimisse ja antibiootikumidesse?


Ma pole kellelegi öelnud, et ei tohi vaktsineerida. Vaktsineerimine on geniaalne, aga kõik oleneb, et kellele ja millal. Minu ülesanne on anda teavet.


Vaktsineerimata jätmine on väga suur vastutus. Naised küsivad minu käest, et Ülle, ütle, mis ma teen. Mina ei saa nende eest otsust ära teha. Igaüks peab võtma oma elu üle vastutuse.


(Ülle Liivamägil on Pharmaca Esticast välja prinditud lehekülgede kaupa vaktsiinide kõrvaltoimeid.


Võimalikke kõrvalmõjusid on tõesti palju. Tal on  palju argumente, miks vaktsineerida ei tohiks.


Aga et tema räägitut pole tasakaalustamas arsti jutt , jätan selle lehest välja.)


Võtke need väljatrükid kaasa.


Aitäh, aga ravimilehti saab väga kergelt internetis leida.


Mina seda internetti ei usalda.


Vaktsineerimata lapsed põevad ometi neid haigusi, mille vastu vaktsineeritakse.


Lastehaiguste põdemine on vajalik – see aitab vähi vastu. Kui kellelgi on mumps või punestised, tuulerõuged, siis meie emade seas info kohe levib, et lähme, sealt saab nakkust.


Kas teie lapsed on vaktsineeritud?


Ükski pole. Vaktsineerimine on raske küsimus. See on poliitiline küsimus, võiks isegi öelda, et sõjalis-poliitiline.


Millal te viimati antibiootikume võtsite?


Nooo, ma olin vahest viieaastane. (Muheleb.) Mul oli väga eriline vanaema. Tema ei lubanud.

Antibiootikumid peavad olema tagataskus, aga meil määravad arstid neid liiga kergekäeliselt. (Tema abikaasa Ülo on homöopaatilise ravi spetsialist.)


Miks arstid teid vihkavad?


(Hakkab naerma.) Kõik sõltub inimesest.  Haiglaarstid pole kurjad, mõnedega on mul väga hea kontakt. Perearstidega, kes töötavad ühtlasi ravimifirmade esindajatena on läbisaamine kehvem.


Kas on perearste, kes keelduvad peret registrisse võtmast, kui kuulevad, et nad ei lase end vaktsineerida?


Selliseid on, aga on ka teisi, kellega on väga hea kontakt.


Kas tavameditsiinis on ka midagi head?


Akadeemilise meditsiini tugevus on kirurgia ning traumameditsiin ja esmaabimeditsiin. Tegelikult on õige kesktee – segu ühest ja teisest. Tuleb teha valik. Pole võimalik ette öelda, mis on õige ja vale.


Alati tuleb meeles pidada, et meditsiinitöötaja on tavaline inimene. Tal on oma mured ja rõõmud.


Te olete 46 ja teie noorim laps on viiene. Üsna hiline produkt?


Jah, noorim on viiene, üks laps on kolmteist ja vanim seitseteist. Mati oleks saanud 20.

Ma ei arva, et noorim laps on hiline. Loodus on ju selleks võimaluse andnud, ta ei võta pärast 36. eluaastat naiselt viljakust. (Tavameditsiin suhtub pärast 36. eluaastat sünnitajatesse kui riskirühma.) Vanasti ei olnud sellist küsimust.


Naisel on lisaks sünnitamisele ka muid ülesandeid. Inimnaine on ainus loom, kellele on antud elu ka pärast fertiilsuse lõppu.