Suntribe – Eesti poliitika luigelaul
Tegelikult üldsegi mitte. Tüdrukud laulsid normaalselt, Eesti välispoliitika seevastu "laulab" väga halvasti. Ja sellepärast me finaali väärilised ei olnudki.
Mõned nädalad enne Eurovisiooni finaalvõistlust sai Euroopa teada, et...
Esiteks: Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Jälgimiskeskuse andmetel on Eesti rassistlike ilmingute poolest Euroopas esimeste hulgas.
Teiseks: Eesti rikkus ühte Euroopa Liitu astumise eeltingimust ja peab maksma trahvi "üleliigse" suhkru eest.
Kolmandaks: Eesti jättis minemata Moskvasse võidu 60aastapäeva pidustustele, kuhu tulid kokku rohkem kui 50 riigi, sealhulgas ka Teise Maailmasõja kaotanud Saksamaa, juhid.
On täiesti loomulik, et riigi ajalugu ja iga üksiku inimese elulugu on tihedalt läbi põimunud. Sellepärast ei saa paljud eestlased 9. maid pidada võidupäevaks. Keegi seda ei nõuagi. Näiteks Läri president Vaira Vike-Freiberga teatas avalikult, et ta ei ole sellise tõlgendusega nõus, kuid läks sellele vaatamata Moskvasse. Kuigi leinakübar peas. Sest inimese isiklik lugu ei tohiks sattuda konflikti riigi huvidega.
Öeldagu, mida tahes, kuid 10. mail toimus Moskvas Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine, millel kõik Euroopa riigid (välja arvatud need, kes osalemast keeldusid) arutasid välispoliitika küsimusi. Meie aga istusime sel ajal kiusakalt ahju taga.
Kõige tipuks pesti Eestis just sel päeval, kui 50 riigi juhid jälgisid Punasel väljakul võiduparaadi, Võidu sümbolilt maha punast värvi.
Ja kõigest sellest – nii suhkrutrahvist ja "punasest" mälestusmärgist kui ka rassismist ja hiljutisest võimuvahetusest Eesti parlamendis sai kogu Euroopa teada mõned nädalad enne Eurovisiooni. Sellest, milliseks on kujunenud Eesti tegelik imago, rääkis oma uudistes infokanal Euronews, ja seda näitas ka Eurovisioon.
Mille poolest "Let´s Get Loud" on halvem kui "Everybody"? Ei millegi. Mõlemal on üllatavalt sarnane idee. Nii üks kui teine kutsub üles koosmeelele, nii ühel kui teisel on sütitav meloodia, nii ühes kui teises kõlab rassilise võrdsuse põhimõte. Vahetult enne Euroopa Liitu astumist sai "Everybody´t" laulev Eesti esikoha, nüüd aga ei võetud teda sellesama ideega isegi mitte finaali. Miks siis? Sellepärast, et niisuguste uudiste peale on "Everybody"-ideed raske uskuda.
Sellepärast ei maksagi nina kirtsutada ja väita: "Nojah, võistlus oli ju puhtalt poliitiline..." Justkui tähendaks "poliitiline" seda, et kusagil istuvad mingid kümme onu ja jagavad kohti. Paraku elab see kole "poliitika" mitte niivõrd paberil või kabinettides. Välispoliitika viljad küpsevad (antud juhul) nendesamade inimeste peades ja südametes, kes saadavad Eurovisiooni tulemuste hääletamiseks SMS-e või valivad telefoninumbreid. Ja pole raske arvata, kas nad tahavad peale niisuguseid uudiseid Eestile oma häält anda. Isegi kui laul ei ole sugugi kehv.
Asi on ju tegelikult lihtne. Olles hõivatud sisepoliitilise segaduse likvideerimisega, ei jätku meie ministritel välispoliitika jaoks lihtsalt jõudu. Pange tähele, et Eurovisiooni finaali pääses Läti, kes laulis ja saatis oma laulu žestidega. Läti räägib teiste riikidega nagu pime kurdiga, kuid ta vähemasti räägib! Seevastu Leedu ja Eesti keeldusid Moskvas kuulamast 50 riiki – Eurovisiooni finaalis keeldus Euroopa kuulamast nende laule.
Kui Eurovisioon on esimeses järjekorras lauluvõistlus, siis teises järjekorras on ta paraku just poliitiline võistlus. Euroopa maad võtavad mõõtu mitte niivõrd lauludes, kuivõrd poliitilise hääle tugevuses. Ja see, et tegemist on lihtsalt Euroopa poliitiliste jõudude kujundliku skeemiga, ei tohiks anda põhjust võistlust hukka mõista. See on riikide imagode võistlus, mille peamiseks heliloojaks on professionaalne välispoliitika.
Niisiis, härra välisminister, let´s get loud!
