neli aastat kooli-show’sid selja taga, hakkas noorte peas küpsema idee, et on aeg mastaape laiendada. Parasjagu hakati planeerima Mustamäe Noorte Kultuurifestivali “Vägivallata noorus”, mille korraldajateks Vat-teater, Mustamäe linnaosa valitsus ja Haridusamet. 32. keskkooli moeaktivistidele tehti ettepanek korraldada seal üle-mustamäeline moe-show. Mustamäe linnaosa valitsus eraldas selleks koguni raha. Urmas aga räägib, kuidas ambitsioon pead tõstis: “Algul oli see plaanitud Mustamäe koolide üritusena. Meie aga mõtlesime, et misjaoks Mustamäe. Teeme kogu Tallinna peale!” Ja SuperNoova oligi sündinud.
Kui Urmas millegi üle eriti uhke on, siis on see prominentidest koosnenud žüriid. Läbi aastate on 32. keskkooli moe-show’ ja SuperNoova kohtunikepingil istunud Margit Jõgger EMA modelliagentuurist, disainerid Jaanus Vahtra, Tiina Tiitus, Aarne Niit, Ivo Nikkolo, Anu Aaremäe, Aldo Järvsoo ja Antonio, kohalik supermodell Inga Vatsk ja EKA moekateedri juhataja Vilve Unt, fotograafid Toomas Volkmann ja Mark Raidpere ning Beatrice ja Raul Anderson...
Kui suurürituse korraldamise maitse juba suus, tuli isu enama järele. “Tekkis idee, et tahaks päris ise teha. Me ei kartnud, et ei saa hakkama. Vajasime mingit organisatsiooni, kellega koostööd teha, et taotleda sponsorraha. Lastele ju keegi niisama midagi ei anna,” kirjeldab Maret murrangulist momenti. Ise oli ta tol ajal veel alaealine ning kui välismaised ajakirjanikud kord neid intervjueerisid, keelas Urmas igaks juhuks Maretil oma vanust paljastada.
Sobiliku partneri otsingul langes valik Vibe-tiimile, ametliku nimega osaühing Urbancorp.
“Tegime neile ettepaneku, et kas nad tahaksid meiega koos SuperNoovat organiseerida,” räägib Maret. Vibe-inimesed mõtlesid kaua, enne kui oma jah-sõna andsid. Aga 1999. aasta detsembris algasid ühised ettevalmistused üritusele SuperNoova: “Life still exists”, mis toimus 7. aprillil 2000 Salme kultuuripalees. See paik ei olnud aga organiseerijate meelest moeürituse jaoks piisavalt glamuurne, ning 2001. aastaks leidis SuperNoova endale hoopis sobivama kodu, Vene Draamateatris.

Millega aga noored moekorraldajad muul ajal tegelevad? Urmas õpib Tartus avalikke suhteid ja teabekorraldust. Maret läks aga pärast keskkooli lõppu kohe tööle: “Kui toimus SuperNoova nr 2, lõpetasin parajasti keskkooli. Minu jaoks oli tohutult raske korraldada suurüritust ja lõpetada kooli samal ajal. Mulle tekitas stressi, et kooli poolt ei olnud mõistmist, kuna ma päris tihti puudusin ja pidin tegema muid asju.” Maret otsustas edasiõppimisega pisut oodata ning töötab juba poolteist aastat täiskohaga Vibe tiimis.
Kas aga moekonkursi organisaatoritel endil loomingulisi ambitsioone polegi?
“Mul kunstisoon TÄIESTI puudub,” teatab Maret veendunult.
“Mul on seda natuke olemas,” arvab Urmas. “kuna mu ema on kunstnik – keraamik –, siin olen oma lapsepõlve veetnud ERKis ja ARSis, käinud näituste avamistel ja KuKu klubis. Minu jaoks see võõras maailm otseselt pole. Ma ei ole disainer või loov inimene, aga mulle meeldib olla seal kõrval. Olla see, kes natuke suunab seda talenti, kas natukene kaubanduslikumaks või esinduslikumaks...”
Oletan, et selliste kunstimänedžeride töövõimalused peaks tänases Eestis küll piiramatud olema. “Eks nad Eestis on ikka piiratud,” arvab Urmas. “Ei kuku ju iga päev sülle pakkumisi, et tehke meile seda või teist.”
Maret usub aga, et eestis on palju väga andekaid inimesi, kes ei jõua kaugele, kuna neil puudub organiseerimisvõime ja management. “Mina liigitaks end just selleks manageerijaks.”
Kui raske on meelitada välismaiseid moeprofessionaale tillukese Eesti moekonkursi žüriisse? “Küsija suu pihta ei lööda. Reeglina on kõik inimesed väga positiivselt meelestatud,” teab Urmas juba oma kogemusest. Tänavu on kohtunike seas näiteks Hispaania Marie Claire moetoimetaja, maailma ühe suurima moekonkursi Mittelmoda organiseerija Stefano Soppelza Itaaliast ja Diane Pernet, ajakirjanik Pariisist, kes kirjutab Vogue’i ja Elle’i netiväljaannetele ja Dutchile. Nagu eelmiselgi aastal on oma võttegrupiga kohal Jessica Jensen Fashion TVst.
Välismaised moefiguurid lendavad kohale ja ööbivad Tallinnas SuperNoova kulul. Kui nad lähevad tagasi koju, hakkavad nad levitama infot siinse disainipildi kohta. “Neid huvitab Eesti mood selles mõttes, et nad ei ole sellest midagi enne kuulnud. Kui nad siia saabuvad päev või kaks enne konkurssi, siis on küsimusi igasuguseid,” teab Maret.
Mareti ja Urmase tiimis on kummalgi omad tööülesanded. Urmas tegeleb peamiselt meedia- ja välissuhetega, Maret aga show’ sisulise küljega. Urbancorp kannab hoolt selle eest, et show ka reaalselt toimuma saab – et oleks toetajad, tehnilised vahendid, juriidilised küsimused lahendatud jne.
Tunnen huvi, kas paljud Eesti moeloojad nende moetiimi teeneid kasutavad. Selgub, et Eesti moekunstnikud pole omadega veel niikaugel, et PR-teenuseid kasutaksid. Pigem pöörduvad SuperNoova tiimi poole välismaalased, kes soovivad ülevaadet eesti moest ja kontakte noorte disaineritega. “Me ei hakka ju soovitama ühte või teist disainerit, kuna meil on kõik väga tublid tegijad. Anname küsijatele tavaliselt oma netiaadressi, kus on väljas pildigalerii,” on Urmas demokraatlik.
Kui nad juba infot vahendavad, kas ei võiks siis ka disainitööjõudu vahendada?
“Mul on igasuguseid mõtteid peast läbi käinud, aga need on jäänud ainult mõteteks. Ma ise olen ikkagi nii noor, et ootan parem õiget aega, kuni olen küps,” teeb Maret väga mõistliku järelduse. “On mõeldud ka selle üle, et minna rahvusvahelisemaks, aga sellekski on vaja veel areneda,” leiab Maret.
SuperNoova ema usub, et tema ürituse missiooniks ongi eelkõige noorema põlvkonna arendamine. “Vanemad disainerid saavad ikka kuskilt osa võtta, kas või Erki moe-show’st või teha oma show. Noorematele on see aga ainus võimalus end meediale ja maailmale tutvustada.”
Tõsi ta on, et SuperNoova toob kivi alt välja ka selliseid moetegijaid, kellest varem midagi kuuldud pole, alates 40aastastest kesk-Eesti koduõmblejatest kuni välismaal moodi õppivate noorteni. Sel aastal näiteks kandideeris üks Floridas moodi õppiv tütarlaps. Vanema vanusegrupi fina ali pääses aga täiesti tundmatu noor moelooja nimega Maarit Pöör. “Selgus, et ta polegi mingi avastamata anne, kes kogemata finaali sai,” naerab Urmas. “Ta lõpetas Helsingis Taideteollise Korkeakoulu moe eriala magistriõppes ja elab Soomes.”

Otsustav päev pole kaugel, kas on veel palju sebimist? “Sisuliselt kõik valmis ja kontrolli all,” teatab Maret rahulikut. Kui aga üritus juba käib, siis Urmase koht on lava ees koos žürii ja pressiga. Temal on õnn etendust oma silmaga näha, vastupidiselt Maretile, kelle hallata on kogu lavatagune: “Ma ei ole kordagi seda show’d ise näinud!” hüüab ta, hääles ahastusenoot.
Kuna üritus on ju nii mitu korda toimunud, laabub kõik enam-vähem sujuvalt. “Meil on lavastaja, Marika Hanson, lavastaja assistent, mina ja minu abiline. Ja ei ole nii, et ma jooksen seal lava taga ringi, walkie-talkie käes, ja karjun. Pingeid on palju, aga...”
“ ...meil on tsiviliseeritud üritus,” lõpetab Urmas tema lause.
Kas vahel ka nii juhtub, et moekunstnik ei saa oma asju valmis? “Nad jõuavad valmis!” ütleb Urmas väga kindlalt. “Nad küll tihti kasutavad veel niiti ja nõela eelneval ööl või samal hommikul, aga asjad valmivad. Meil on selline süsteem, et enne show’d käib žürii lava taga kostüümidega tutvumas ja disaineritega vestlemas. Kui autorit pole kohal, või on asjad puudu, siis see on tema enda kaotus.”
Maret on aga veendunud, et iga kunstiinimene vajab mänedžeri. “Mind huvitab see, aga Eestis seda eriala ei õpetata. Tahaksin õppida just kultuuri management’i. Välismaale õppima minekuks aga palgatööga raha ei kogu,” nendib Maret. Ja siis juhtub ime. Äkki hakkab Cafe Anglais’ kõlaritest kajama tuttav meloodia – SuperNoova signatuur, mis on tuttav nii raadioreklaamist kui ürituselt. Ometi ei mängi mitte raadio, vaid CD-plaat. Imelik kokkusattumus. Tagantjärele mõtlen, et see oli hea märk. Kui midagi sellise kire ja rõõmuga tehakse, siis saab kõik korda ja asjad lähevad nii, nagu peab. Küll te näete.