SuperNoova sütitajad
Mitmendat kevadet järjest kütab meie kohalikke moekirgi moekonkurss
SuperNoova. Selle ürituse organiseerijad Maret Soom (19) ja Urmas Väljaots (20)
alustasid noorte moeelu korraldamist juba seitse aastat tagasi. Maret oli siis
tubli ja aktiivne 32. keskkooli kaheksanda klassi õppur, kelle peas süttis idee
korraldada oma kooli õpilaste moe-show. Noorte innovaatilist moeparaadi tuldi
vaatama lähemalt ja kaugemalt. Kui esimese show’ korraldas Maret koolikaaslaste
ja huvijuhi abiga, siis järgmisel aastal sai ta uut ja innukat abiväge.
Maretist aasta vanem Urmas Väljaots leidis, et taoline moeüritus ilma temata
toimuda ei tohi, ning nii sündiski Mareti-Urmase tiim. “Pärast teist üritust
oli Õhtulehes kaks lehekülge meie kooli moe-show’st, kus õpetajad paberkleite
kandsid. Ma ei kujuta ette, millisele sündmusele Õhtuleht praegu kaks lehekülge
annaks,” imestab Urmas nüüd isegi.
Istume Mareti ja Urmasega Cafe Anglais’s
ja püüan selgust saada, kuidas SuperNoova alguse sai. Need koolimoeshow’d olid
ju ikka sellised prügikottidest ja limonaadipudelikorkidest kleitide näitamise
kohaks? “Alguses olid,” ütleb Maret, “aga sealt alustas oma tähelendu mitu
noort moeloojat. Näiteks Pello, Piret Kartus, Lilli Jahilo ja Lenne Ann. Sellel
aastal on nooremate finaalis Greis Laugus, ka tema on meie koolist.”
Urmas
usub, et koolikonkurss andis noortele moehuvilistele tõuke ja tegutsemise
motiivi. “Kindlasti nad varemgi joonistasid sahtlisse kavandeid või õmblesid.
Siis aga tuli võimalus neid asju ka püüne peal näidata!” on Urmas oma
koolikaaslaste moeaktiivsuse üle uhke.
neli aastat kooli-show’sid selja taga, hakkas noorte peas küpsema idee, et
on aeg mastaape laiendada. Parasjagu hakati planeerima Mustamäe Noorte
Kultuurifestivali “Vägivallata noorus”, mille korraldajateks Vat-teater,
Mustamäe linnaosa valitsus ja Haridusamet. 32. keskkooli moeaktivistidele tehti
ettepanek korraldada seal üle-mustamäeline moe-show. Mustamäe linnaosa valitsus
eraldas selleks koguni raha. Urmas aga räägib, kuidas ambitsioon pead tõstis:
“Algul oli see plaanitud Mustamäe koolide üritusena. Meie aga mõtlesime, et
misjaoks Mustamäe. Teeme kogu Tallinna peale!” Ja SuperNoova oligi
sündinud.
Kui Urmas millegi üle eriti uhke on, siis on see prominentidest
koosnenud žüriid. Läbi aastate on 32. keskkooli moe-show’ ja SuperNoova
kohtunikepingil istunud Margit Jõgger EMA modelliagentuurist, disainerid Jaanus
Vahtra, Tiina Tiitus, Aarne Niit, Ivo Nikkolo, Anu Aaremäe, Aldo Järvsoo ja
Antonio, kohalik supermodell Inga Vatsk ja EKA moekateedri juhataja Vilve Unt,
fotograafid Toomas Volkmann ja Mark Raidpere ning Beatrice ja Raul
Anderson...
Kui suurürituse korraldamise maitse juba suus, tuli isu enama
järele. “Tekkis idee, et tahaks päris ise teha. Me ei kartnud, et ei saa
hakkama. Vajasime mingit organisatsiooni, kellega koostööd teha, et taotleda
sponsorraha. Lastele ju keegi niisama midagi ei anna,” kirjeldab Maret
murrangulist momenti. Ise oli ta tol ajal veel alaealine ning kui välismaised
ajakirjanikud kord neid intervjueerisid, keelas Urmas igaks juhuks Maretil oma
vanust paljastada.
Sobiliku partneri otsingul langes valik Vibe-tiimile,
ametliku nimega osaühing Urbancorp.
“Tegime neile ettepaneku, et kas nad
tahaksid meiega koos SuperNoovat organiseerida,” räägib Maret. Vibe-inimesed
mõtlesid kaua, enne kui oma jah-sõna andsid. Aga 1999. aasta detsembris algasid
ühised ettevalmistused üritusele SuperNoova: “Life still exists”, mis toimus 7.
aprillil 2000 Salme kultuuripalees. See paik ei olnud aga organiseerijate
meelest moeürituse jaoks piisavalt glamuurne, ning 2001. aastaks leidis
SuperNoova endale hoopis sobivama kodu, Vene Draamateatris.
Millega aga noored moekorraldajad muul ajal tegelevad? Urmas õpib Tartus
avalikke suhteid ja teabekorraldust. Maret läks aga pärast keskkooli lõppu kohe
tööle: “Kui toimus SuperNoova nr 2, lõpetasin parajasti keskkooli. Minu jaoks
oli tohutult raske korraldada suurüritust ja lõpetada kooli samal ajal. Mulle
tekitas stressi, et kooli poolt ei olnud mõistmist, kuna ma päris tihti
puudusin ja pidin tegema muid asju.” Maret otsustas edasiõppimisega pisut
oodata ning töötab juba poolteist aastat täiskohaga Vibe tiimis.
Kas aga
moekonkursi organisaatoritel endil loomingulisi ambitsioone polegi?
“Mul
kunstisoon TÄIESTI puudub,” teatab Maret veendunult.
“Mul on seda natuke
olemas,” arvab Urmas. “kuna mu ema on kunstnik – keraamik –, siin olen oma
lapsepõlve veetnud ERKis ja ARSis, käinud näituste avamistel ja KuKu klubis.
Minu jaoks see võõras maailm otseselt pole. Ma ei ole disainer või loov
inimene, aga mulle meeldib olla seal kõrval. Olla see, kes natuke suunab seda
talenti, kas natukene kaubanduslikumaks või esinduslikumaks...”
Oletan, et
selliste kunstimänedžeride töövõimalused peaks tänases Eestis küll piiramatud
olema. “Eks nad Eestis on ikka piiratud,” arvab Urmas. “Ei kuku ju iga päev
sülle pakkumisi, et tehke meile seda või teist.”
Maret usub aga, et eestis
on palju väga andekaid inimesi, kes ei jõua kaugele, kuna neil puudub
organiseerimisvõime ja management. “Mina liigitaks end just selleks
manageerijaks.”
Kui raske on meelitada välismaiseid moeprofessionaale
tillukese Eesti moekonkursi žüriisse? “Küsija suu pihta ei lööda. Reeglina on
kõik inimesed väga positiivselt meelestatud,” teab Urmas juba oma kogemusest.
Tänavu on kohtunike seas näiteks Hispaania Marie Claire moetoimetaja, maailma
ühe suurima moekonkursi Mittelmoda organiseerija Stefano Soppelza Itaaliast ja
Diane Pernet, ajakirjanik Pariisist, kes kirjutab Vogue’i ja Elle’i
netiväljaannetele ja Dutchile. Nagu eelmiselgi aastal on oma võttegrupiga kohal
Jessica Jensen Fashion TVst.
Välismaised moefiguurid lendavad kohale ja
ööbivad Tallinnas SuperNoova kulul. Kui nad lähevad tagasi koju, hakkavad nad
levitama infot siinse disainipildi kohta. “Neid huvitab Eesti mood selles
mõttes, et nad ei ole sellest midagi enne kuulnud. Kui nad siia saabuvad päev
või kaks enne konkurssi, siis on küsimusi igasuguseid,” teab Maret.
Mareti
ja Urmase tiimis on kummalgi omad tööülesanded. Urmas tegeleb peamiselt meedia-
ja välissuhetega, Maret aga show’ sisulise küljega. Urbancorp kannab hoolt
selle eest, et show ka reaalselt toimuma saab – et oleks toetajad, tehnilised
vahendid, juriidilised küsimused lahendatud jne.
Tunnen huvi, kas paljud
Eesti moeloojad nende moetiimi teeneid kasutavad. Selgub, et Eesti
moekunstnikud pole omadega veel niikaugel, et PR-teenuseid kasutaksid. Pigem
pöörduvad SuperNoova tiimi poole välismaalased, kes soovivad ülevaadet eesti
moest ja kontakte noorte disaineritega. “Me ei hakka ju soovitama ühte või
teist disainerit, kuna meil on kõik väga tublid tegijad. Anname küsijatele
tavaliselt oma netiaadressi, kus on väljas pildigalerii,” on Urmas
demokraatlik.
Kui nad juba infot vahendavad, kas ei võiks siis ka
disainitööjõudu vahendada?
“Mul on igasuguseid mõtteid peast läbi käinud,
aga need on jäänud ainult mõteteks. Ma ise olen ikkagi nii noor, et ootan parem
õiget aega, kuni olen küps,” teeb Maret väga mõistliku järelduse. “On mõeldud
ka selle üle, et minna rahvusvahelisemaks, aga sellekski on vaja veel areneda,”
leiab Maret.
SuperNoova ema usub, et tema ürituse missiooniks ongi eelkõige
noorema põlvkonna arendamine. “Vanemad disainerid saavad ikka kuskilt osa
võtta, kas või Erki moe-show’st või teha oma show. Noorematele on see aga ainus
võimalus end meediale ja maailmale tutvustada.”
Tõsi ta on, et SuperNoova
toob kivi alt välja ka selliseid moetegijaid, kellest varem midagi kuuldud
pole, alates 40aastastest kesk-Eesti koduõmblejatest kuni välismaal moodi
õppivate noorteni. Sel aastal näiteks kandideeris üks Floridas moodi õppiv
tütarlaps. Vanema vanusegrupi fina
ali pääses aga täiesti tundmatu noor moelooja nimega Maarit Pöör. “Selgus, et
ta polegi mingi avastamata anne, kes kogemata finaali sai,” naerab Urmas. “Ta
lõpetas Helsingis Taideteollise Korkeakoulu moe eriala magistriõppes ja elab
Soomes.”
Otsustav päev pole kaugel, kas on veel palju sebimist? “Sisuliselt kõik
valmis ja kontrolli all,” teatab Maret rahulikut. Kui aga üritus juba käib,
siis Urmase koht on lava ees koos žürii ja pressiga. Temal on õnn etendust oma
silmaga näha, vastupidiselt Maretile, kelle hallata on kogu lavatagune: “Ma ei
ole kordagi seda show’d ise näinud!” hüüab ta, hääles ahastusenoot.
Kuna
üritus on ju nii mitu korda toimunud, laabub kõik enam-vähem sujuvalt. “Meil on
lavastaja, Marika Hanson, lavastaja assistent, mina ja minu abiline. Ja ei ole
nii, et ma jooksen seal lava taga ringi, walkie-talkie käes, ja karjun. Pingeid
on palju, aga...”
“ ...meil on tsiviliseeritud üritus,” lõpetab Urmas tema
lause.
Kas vahel ka nii juhtub, et moekunstnik ei saa oma asju valmis? “Nad
jõuavad valmis!” ütleb Urmas väga kindlalt. “Nad küll tihti kasutavad veel
niiti ja nõela eelneval ööl või samal hommikul, aga asjad valmivad. Meil on
selline süsteem, et enne show’d käib žürii lava taga kostüümidega tutvumas ja
disaineritega vestlemas. Kui autorit pole kohal, või on asjad puudu, siis see
on tema enda kaotus.”
Maret on aga veendunud, et iga kunstiinimene vajab
mänedžeri. “Mind huvitab see, aga Eestis seda eriala ei õpetata. Tahaksin
õppida just kultuuri management’i. Välismaale õppima minekuks aga palgatööga
raha ei kogu,” nendib Maret. Ja siis juhtub ime. Äkki hakkab Cafe Anglais’
kõlaritest kajama tuttav meloodia – SuperNoova signatuur, mis on tuttav nii
raadioreklaamist kui ürituselt. Ometi ei mängi mitte raadio, vaid CD-plaat.
Imelik kokkusattumus. Tagantjärele mõtlen, et see oli hea märk. Kui midagi
sellise kire ja rõõmuga tehakse, siis saab kõik korda ja asjad lähevad nii,
nagu peab. Küll te näete.