Birgit on palju väiksem, kui telekast paistab. Ta näeb superhea välja, kui saabub intervjuule Nordic Forumi fuajee-baari kõrgete säärtega mustades saabastes, seksikas mustas tuunikas, õlgadel must sall. Ta on perfektselt meigitud.  

Aeg-ajalt katkestab intervjuu Birgiti telefon, milles heliseb tema lemmikbändi Skid Row laul “I Remember You”. 

Saate tegijad rääkisid, et sinu jaoks on see saade olnud tõeline eneseleidmine. On see nii?

Alguses, kui ma saatesse tulin, tundusid mulle proovides absoluutselt kõik teised palju paremad kui ma ise. Ma olen tõesti kindlust juurde saanud ja palju muutunud selle paari kuuga.  

Kuidas?

Avastan end väga-väga erinevat muusikat kuulamas. Kui ma varem ei tahtnud kuulata näiteks sellist muusikat, mida teeb ­Marten ­Kuningas, siis nüüd naudin seda. Mulle meeldib tema stiil. 

Olen uuesti hakanud kantrimuusikat kuulama. Ja mulle meeldib blues! Enne kiskus mind roki poole palju rohkem. 

Sul on ka bänd. 

Tegelikult ei ole see minu bänd. See on mu isa vana kooliajabänd The Stor, mis on uuesti kokku tulnud. Mingi aeg tegin nendega ühes projektis kaasa ja siis ma lihtsalt jäin nendega laulma. 

Aga see pole selline bänd, mida teed selle pärast, et sulle meeldib see muusika. See on rohkem teenimiseprojekt.  

Kus te esinete?

The Storiga oleme esinenud suurematel üritustel, näiteks jaanituledel. Kui on seitsmeliikmeline laivbänd, siis ei tasu pubides esinemine ära.  

Tulevikus unistad oma rokk-bändist?

Kindlasti! Aga ma ei teagi enam, et kas see peab tingimata rokk­bänd olema. 

Enamik Eesti bände teeb suvel tuure, talvel esineb kirikutes, muul ajal pubides-klubides. Kas sind rahuldab selline elu? 

Kui pubides käies ja oma tööd tehes saad teha asju, mis sulle meeldivad ja mis toovad hästi raha sisse, siis pole vahet, kus ja kellele sa seda teed. Kui see on selline muusika, mida sa tahad teha ja mis inimestele meeldib, siis why not?!

Millised on sinu muusikategemisega seotud unistused?  

Ükskord tahaksin saada hea bändiga korralikule lavale ja esineda meeletult suurele hulgale inimestele just nende lugudega, mis mulle meeldivad. 

Unistus on just see teadmine, et inimesed on tulnud sinna kontserdile minu pärast, mind kuulama. Ja see suur hulk inimesi oleks näiteks Saku suurhalli täis inimesi. Staadion oleks juba liiga suur unistamine! 

Palju sa muusikat kirjutanud oled?

Tõsiseltvõetavaid lugusid kolm. Need räägivad armastusest. Selle teema puhul olen sada protsenti kindel, et see on tunne, mida ma olen kogenud. See tuleb lihtsalt. 

Sa mängid mingeid instrumente ju ka.

Ma olen õppinud klaverit seitse aastat, aga ma ei mängi, see lihtsalt ei meeldi mulle.

Kitarri mängin ma nii palju, et saan end teatud lugude ajal ise saata ja lugusid kirjutada. 

Kui planeerid oma tuleviku muusikaga siduda, seisab sul ees ülesanne kujundada endast muusik oma stiili, maine ja nišiga. Tahad sa tulevikus oma loominguga mingit sõnumit edasi anda? 

Ma arvan, et see sõnum kujuneb aja jooksul. Enne tuleb selleks kuulsaks muusikuks saada. 

Ma arvan, et need mõtted ja isikupära leidmine ei tule kõik korraga. See tuleb ajaga, kujuneb loomulikult. 

Kui palju su elu muutus pärast saatesse tulemist? 

Elu muutus korralikult! Ma ei olnud üldse nii kiire elutempoga harjunud. Selline asi nagu märkmik oli minu jaoks võõras, nüüd ei saa ma ilma selleta läbi. Ühtegi vaba päeva pole ju selle aja jooksul olnudki! 

Kas mõnikord tundsid, et sind kasutatakse ära? Iga sellise saate tegemine on vaatajareitingu püüdmine, reklaami müümine ja ärihuvi.  

Ei. Kui sa sellisest saatest osa võtad, pead teadvustama, mis eesmärgil see tehtud on. 

Olgem ausad, ma arvan, et Eestis ei saa ükski teine artist endale nii palju reklaami kui meie. Nii palju, kui nemad kasutavad meid, saame ka meie sellest kasu. 

Aga vahepeal oli tõeliselt kopp ees. Ja mõnikord oli tunne, et eesmärk oli näidata, et meil oli tore, kuigi toredusest oli asi võib-olla kaugel. 

Mis olid sinu jaoks kõige tähtsamad hetked sarjas?

Nii uskumatu kui see ka pole, kahe parema hulka saamine polnud mu jaoks midagi. Ma olin ju täiesti haige, pikali maas, magasin, heeringas kõril. 

Ainus, millele toona mõtlesin, oli see, et ma laulaks hästi! Et läheks suure pauguga minema. Ma olin sada protsenti kindel, et see saade jääb mu viimaseks. 

See, et ma finaali sain, oli mu jaoks rohkem, kui ma oleks iial osanud enne saadet arvata. Ma olen end ületanud juba mitmeid kordi. 

Kes su fännid on?

Tänaval tunnevad mind ära 12–19aastased ja keskealised. See on hästi positiivne, kui tullakse ligi ja öeldakse, et sa oled nii lahe, et sa oled mu lemmik. Selliseid toredaid inimesi on palju. 

Mul on ka kuus tõsist fänni, kes mulle iga pühapäev kirjutasid, mida nad minu esinemisest arvasid, ja soovitasid mulle uueks saateks lugusid. 

Ja ükskord käisin poes ja üks meesterahvas tõi mulle pika valge roosi. See oli väga ilus! 

Sa naudid kuulsust?

Jah. Mulle meeldib, praegu on äge!

Kuidas Sangastes üles kasvada oli?  

Väga lahe. Maal elades ei ole võimalusi vähem. Ma sain muusikakoolis käia ja laulmisega tegeleda. Ma ei tunne, et oleksin millestki ilma jäänud. Aga maal on elu siiski arengust maas. Linnainimesed on täiskasvanulikumad ja nende silmaring kõvasti suurem. Ma elan tegelikult Keenis, see on Sangastest viis kilomeetrit.  

Leslie Da Bassi laulu sõnad “sa olid oma klassi parim” kehtivad ilmselt ka sinu kohta. Sa oled praegu oma kodukandi kuulsaim inimene. Kuidas sul koju minnes elu hakkab olema?

Ma ei tea, ma ei ole seal kaua käinud. Aga arvan, et inimesed on hästi toredad. Ma juba töötasin sellises kohas, kus ma iga päev väga paljude erinevate inimestega kokku sain: restoranis klienditeenindajana. Kõik teavad mind.  

Mis sinust saab, kui sinna tagasi lähed? 

Ma olen praegu palgata puhkusel. Ma ei tea, mis saab. 

Tallinna kolimisele oled mõelnud?

Olen. Mõtted käivad selles suunas küll. 

Edasi õppima minemine on ka variant?

Ma olen kaks aastat hoogu võtnud, et minna Viljandi kultuuriakadeemiasse huvialajuhiks õppima. Ma arvan, et ma teen selle ära ka. Aga ma olen kindel, et päris ülikooliinimest minust ei saa. Ma olen nii püsimatu inimene. 

Elus läbilöömise võime kiirgab sinust hästi välja.  

Kõik arvavad seda! Aga samas ma ka iga pühapäev pillisin seal saates, kui keegi välja läks. Ma tõesti ei saanud muidu! Võib-olla olen tugev, aga olen ka väga emotsionaalne.

Mis tähtkujust sa oled?

Kaalud. Mul on Birgit Õigemeelega peale ühise nime veel ka samal päeval sünnipäev.  

Ma isegi usun horoskoopidesse. Võib-olla ei ole ma väga läbimõtlev ja kaalutlev, nagu kaaludele peaks omane olema, pigem ei suuda ma sageli otsusele jõuda. 

Kaalud on laisad ja ma olen väga laisk. 

Kaotasid kakskümmend kilo ühe aastaga. Kuidas see õnnestus?  

Enne rasedaks jäämist kaalusin 57 kilo. Ja kui ma rasedaks jäin (Birgit oli siis 17aastane – toim.), võtsin ma meeletult juurde, umbes 30 kilo. Kui ma ära sünnitasin, kaal langes. Siis avastati mul sapikivid. Sellest tingituna pidin pikka aega olema suur ja kole. Oma hiilgeaegadel kaalusin 94 kilo.

Sapikivid kiiritati ära ja pärast seda sain hakata uuesti kaaluga tegelema. Esimesed kümme kilo läksid ruttu, paari kuuga. Kõik muu on vaikselt tiksunud. 

Saate aja jooksul olen kaheksa kilo alla võtnud. 

Üksikema olla ei ole ju lihtne?

Ma ei ole nii väga üksikema. Lapse isa võtab väga palju osa kõigest, lahkuminek on ka alles viimase poole aasta küsimus. Eelnevalt ma olin ikkagi kaheksa aastat temaga suhtes ja ta on mulle väga hea sõber. 

Kas su süda on vaba?

Ei.   

Kui palju said saate ajal poega näha?

Ta käis nädalavahetustel Tallinnas, aga koosolemise aega jäi üsna väheks. Olen ühe korra võtnud ta ka nädalaks ära ja valetanud, et ta on haige, et ta saaks minu juures olla. Ta käib nullklassis praegu, just eelmisel pühapäeval sai kuueaastaseks.

Kes on olnud sinu suurimad mõjutajad?

Minu issi. Laulmisega hakkasingi tegelema koos temaga. Ta on hästi palju mulle toeks olnud, tema arvamus on mulle oluline. 

Kuivõrd jälgid uudiseid? Tunned muret, et igal nädalal tuleb nii palju uusi töötuid juurde? Käid valimas?

Uudiseid ma ei jälgi, see on tingitud ka saatest, mul pole lihtsalt aega. Poliitika pole mind kunagi huvitanud. 

Millist raamatut viimati lugesid?

Mingit ema kriminulli. Tavaliselt loen ma romaane. Kui kooliajal vihkasin raamatulugemist, siis nüüd, kui tahaksin lugeda, pole selleks aega. 

Kuidas jõule pead?

Alati oma perega koos. See on traditsioon. Meil on suur pere, ema-isa ja kolm last – vanem õde ja noorem vend. Tavaliselt tulevad tädid-onud, vanaemad-vanaisad ja lapsed kokku. Mulle hullult meeldivad jõulud! 

Me kõik hoiame teineteist väga ja armastuse avaldamine ei ole üldse mingi häbiasi. 

Kui olin 15 ja mu vanemad olid koos elanud üle 20 aasta, olid nad ikka nagu värskelt armunud. 

Mul on fantastiline pere! Üksteisest hoolimine ja arvestamine aitab kindlasti elus väga palju.