Arafat on nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, kusagil Pariisi lähistel sõjaväehaiglas koomas. Sureva (selle artikli ilmudes võibolla juba surnud) mehe ümber keeb korraga mitu skandaali. Üks nendest on seotud Arafati verega. Tal olla mingi veretõbi ning käis kahin, et see võis olla leukeemia. Kes on võrgus märksõna "Arafat" all ringi tuhninud, on tõenäoliselt sattunud spekulatsioonidele, et tema veres on AIDSile viitavad kehakesed.

Võibolla on huvilised lugenud ka endise kommunistliku Rumeenia kagebiidist kindrali memuaare, kus on Arafati seksuaalelu kirjeldatud geiporno võtmes: vannituba, ihukaitsja tagumik, tiigri lõrin ja hüaani ulgumine. Sellise suguelu tagajärg ka see oletatav kole haigus.

Tindipotidiversandid 

Sureva Arafati mustamisega seoses kerkib kaks küsimust. Esiteks: kes on vaimse saasta allikas? Loe ja imesta – see on David Frum, igati lugupeetud inimene, kes oli Ameerika Ühendriikide praeguse presidendi esimesel ametiaastal presidendi kõnedekirjutaja. Frum oli inimene, kes leiutas mõiste “kurjuse telg”. Ta vallandati kõnekirjutaja kohalt pärast seda, kui tema abikaasa – ilmselt ületamatust uhkustundest oma mehe leiutatud mõiste globaalse edu üle – andis oma Washingtoni tutvusringile teada, kes mõiste “kurjuse telg” tegelikult leiutas. Vähemalt nii väidetakse.

Mis on väljaspool kahtlust, on aga see, et Frum tegi omalt poolt kõik õigustamaks ning põhjendamaks sõda Iraagi vastu. Frum on nn neocon'ide ehk uuskonservatiivide väljapaistev esindaja, kes ei istu tegevuseta tänaselgi päeval.

Järgmine küsimus aga on: milleks kõik see geiporno? Sellele on juba raskem vastata. Esmalt võiks tähele panna, kuidas tõlgendab Frum tõsiasja, et Arafati surmapalat on Prantsusmaal asuvas haiglas. Frum kinnitab peaaegu otseselt, et prantslased on Arafati poolt välja valitud “intiimsete saladuste” hoidjad. Järelikult…? Järeldus on otsene: vähe sellest, et Teise maailmasõja tänuvõla unustanud prantslased tegid ameeriklastele takistusi Iraaki tungimisel, nüüd on prantslased lisaks sellele võtnud oma hoole alla AIDSi põdeva homoseksuaali.

Tuletagem meelde, et president Bushi valimisvõidule aitas kaasa konservatiivsete ameeriklaste homofoobia ning ärgem unustagem, et Bushi võistleja presidendivalmistel John Kerry üks “miinuseid” oli tema väidetav “prantsusepärasus” (looks French). Kui inimhingede insener Frum paneb mõlemad foobiad kokku, siis tuleb tema teravat mõistust vaid imetleda.

Kaevikud Templimäel

Ent on veel üks nüanss, tähtsamgi Prantsusmaa täistegemisest.

Arafati soov oli saada maetud Ida-Jeruusalemma Templimäele. Templimägi on kahe religiooni pühapaik, aga kuna Ida-Jeruusalemm on alates 1967. aastast Iisraeli annekteeritud (juutide endi nägemuses igaveseks ajaks), siis on neist kahest religioonist Templimäe küsimustes jäme ots mitte moslemite, vaid judaistide käes. Arafati matmine sellesse kohta ei tule juutide silmis kõne allagi. Iisraeli peaminister Ariel Sharon teatas, et see juhtub “ainult üle tema laiba”. Araablased on muidugi varmad sõnast haarama.

Afati põrm on on seega paras pomm, mis võib kogu piirkonna sõna otseses mõttes õhku lasta. Ja seda just nüüd, kui Iraagis on rahutagamise operatsioon jõudnud otsustavasse faasi. Kuna Frum kui tõeline uuskonservatiiv on alati võidelnud Iisraeli huvide eest, siis tema katse Palestiina liidri "homoseksualiseerimisel" võib teenida eesmärki Arafati-nimeline pomm aegasati kahjutuks muuta. Näidata, et Arafat ei olnudki pühak, vaid hoopis vastupidi – püherdas oma ihukaitsjatega mingite Rumeenia kagebiitide silme all kõige jõledamas patus. Sellist meest ei tohiks Templimäele matta, seda tunnistaksid ennekõike araablased ise.

Häda demokraatiaga 

Arafati kodanikunimi on Mohammed Abdel-Raouf Arafat As Qudwa al-Hussain. Yassir on tema üliõpilaspõlve hüüdnimi, see tähendab araabia keeles “muretu”. Võibolla oli Arafat oma eluajal tõepoolest muretu, ent tema pärand Palestiina autonoomiale on väga murettekitav. Pühak ta muidugi polnud. Kas Arafat ise oli korrumpeerunud, jääb lahtiseks küsimuseks (tahaks paadunud materialistidele siiski öelda, et Arafati kaliibriga terroristidele-vabadusvõitlejatele on raha teisejärgulise, s.t abistava funktsiooniga nähtus), ent tema loodud ning juhitud Palestiina autonoomia on vaieldamatult üks korrumpeerunumaid organisatsioone maailmas. Mis on jällegi igasuguse järelevalve ning kontrolli puudumise loomulik tulemus. Ent kes peakski palestiinlaste organisatsioone kontrollima, kui selle kontrolli saadus oleks teretulnud info mitmete riikide luureteenistustele? Mitte ainult Iisraeli omale. Arafat istus oma ülipika poliitilise karjääri kestel paljudes Araabia riikide vangikongis: ta oli türmis Egiptuses, Liibanonis, Süürias, Jordaanias. Araabia riikide režiimid tunnevad tema rahaasjade vastu kindlasti sama suurt huvi kui spetsialistid Iisraeli Mossadist.

Korruptsioon võib olla paratamatu, ent halvem on see, et Arafat ei suutnud õigel ajal nimetada oma asetäitja või isegi järglase nime. Silmakirjalikult demokraatiat jutlustades tuleb öelda, et Arafat ei tohtinukski oma järglast nimetada, sest omavalituse põhiseaduse järgi on juhi surma järel selleks 60 päeva kestel Palestiina parlamendi eesistuja ning seejärel korraldatakse valimised, kus rahvas annab oma hääle uuele juhile. See on nii teoreetiliselt. Praktiliselt algab kohe pärast Arafati surma tema ümbruskonnas ränk võitlus võimu pärast, ja kuna erinevatel pretendentidel on omaenda võimuhoovad – palestiinlastel on juba julgeolekuteenistusi tervelt 12, kusjuures igaüht juhib Arafati mantlipärija ambitsioonidega mees –, siis võib kogu segadus lõppeda kodusõjaga. Kodusõda sünnitab veelgi enam hullumeelseid, ja need on teretulnud täiendus terroristlikes organisatsioonides.

Arafat oli oma eluajal paljudele probleem. Surnuna on ta seda enamgi veel.