Surematu Saddam
Iraagi endise diktaatori Saddam Husseini tabamisele reageeris Araabia maailm kaheselt. Bagdadis registreerisid Lääne vaatlejad suurt rõõmupidu, aga see emotsioon ei pea tingimata olema iseloomulik Damaskuse või Kairo elanikele. USA-Iraagi viimase sõja lõppedes olid araablased Saddamis üheselt pettunud. Iraagi hirmuvalitsejalt oodati pikka ja vihast vastupanu, ent tema osutus memmeks. See oli kahtlemata solvav tähelepanek. Kibestumist leevendati kõlakatega, milledest radikaalsemad väitsid Saddami olevat reeturi ning peaaegu CIA agendi, mõõdukamad sahinad aga piirdusid vaid tema lähema kaaskonna kahtlustamisega. Põlastusväärsete ameeriklaste ülikiiret võitu muud moodi seletada ei saanud. Patriootilised valed, nagu tavaliselt.
Saddami sinusoid
Partisanisõda Lääne sõdurite ning organisatsioonide vastu, mida vürtsitasid aegajalt Araabia maailma satelliittelevisioonis edastatud Saddami üleskutsed võitlusele okupantidega, parandasid oletatava reeturi mainet tunduvalt. Vist ikka polnud CIA agent, taipasid araablased. Vist on siiski vapper džihaadisõdalane, keda ei suuda tabada isegi sada nelikümmend tuhat ristisõdijat, kes ajavad teda taga nii ööl kui päeval. Pikapeale võis selle üle hakata lausa uhkust tundma (iraaklased ehk mitte, aga süürlased või egiptlased juba kindlasti).
Saddami väljatirimine haledast urust, täikontroll telekaamerate ees, hammaste ülevaatamine (nagu hobusel või kaamelil), see kõik purustas maine. Araablastel oli jälle häbi. Aga mitte kauaks. Lähis-Idas levivad juba jutud, et tabatu ei olegi õige Saddam, vaid teisik. Kõik on propagandatrikk. Kuidas tulevane tribunal Saddami üle ka ei läheks, kristlaste kahtlustamine jääb.
Araablaste uhkus ning selle haavamisest tulenev alaväärsuskompleks on mõistuspäraselt sama seletamatu nagu igasugune teine natsionalistlik kiiks. Kui Iisraeli õhujõud hävitasid 1967. aastal puhkenud nn Kuuepäevases sõjas Egiptuse õhujõud neljakümne viie minuti jooksul, reageeris Araabia maailm juutide uskumatule vägiteole kahe kõlakaga: esimese kohaselt olnud Nõukogude päritolu Egiptuse õhuväe MiGidel lahingrakettide asemel puust mulaažid (Moskva pettis!), teise kohaselt aga polnud need üldse Iisraeli õhujõud, kes Egiptuse kotkastele üks-null ära tegid, vaid hoopiski Küprosel baseerunud Briti õhujõud ning Vahemerel asunud USA kuuenda laevastiku pardalennukid (Washington ja London lõid noa selga!). Seda viimast väljamõeldist hakati läänemaailmas nimetama big lie. Araablased, nagu kõik rahvad, vajavad aeg ajalt oma häbi mahapesemiseks suuri valesid. Et sellised ka Saddami ümber kokku luuletatakse, selles ei maksa kahelda.
Rumeenia paralleel
Põhiline küsimus on siiski selles, kas Saddam (see õige, valge hobuse seljas kappav) leiab oma kaasmaalaste tulevaste põlvede silmis armu kui kohkumatu võitleja uskmatutega? Iraagi diktaator on mõnedes analüüsides leidnud võrdlemist Rumeenia diktaatoriga. Nicolae Ceausescu oli samasugune hull nagu Saddam Hussein. Mõlemad diktaatorid põdesid haiglast luksuseihalust, mis ei tundnud mingeid piire, hoolimata Rumeenia ja Iraagi rahvaste äärmisest vaesusest.
Mõlemal olid pöörased tulevikuvisioonid – üks tahtis olla Araabia maailma ühendaja, teise kavatuseks oli ei rohkem ega vähem kui daakia ülirassi loomine. Mõlemad hullud tundsid teatud ajahetkedel läänemaailma toetust, sest Saddam sõdis pikalt ajatollade Iraaniga (siis ta ei olnud veel very cruel man), Ceausescu aga ei kartnud minna vastuollu Moskvaga (mäletate aplausi, millega võeti vastu Rumeenia sportlasi Los Angeleses 1984. aasta olümpial?).
Mõlemad diktaatorid olid halastamatud rassistid – kui Saddam hävitas kurde ja šiiite, siis Nicolae ahistas Transilvaanias elanud ungarlasi ning sakslasi (mustlastega olid tal plaanid, mis kannatavad täieti vabalt võrdlust natside rassiprogrammidega). Sarnasused on ilmsed, kuid ometigi on üks suur erinevus – kui Ceausescu kukutasid rumeenlased ise, siis Saddami lükkasid pikali ikkagi Läänest tulnud vabastajad. Vabastajad, keda araablaste hulgas eriti ei armastata.
Lunastuslik vabadusvõitlus
Kuna Saddami puhul on tegemist paljuräägitud ja üsna kulunud mõistega “tsivilisatsioonide kokkupõrge”, siis oleks Iraagi diktaatorit võibolla kohasem võrrelda ühe teise suure rumeenlasega – 15. sajandil elanud vürstiga, kelle nimi oli Vlad Dracul, hüüdnimi aga Vlad Teibasseajaja (tema ongi vampiirist krahvi prototüüp).
Saksa ja Türgi allikad räägivad üksmeelselt Vlad Teibasseajaja kirjeldamatust julmusest. Erapooletud need allikad ei ole, sest Vallahhia vojevood Vlad sõdis türkidega ning ahistas naabruses asunud Transilvaania sakse (samamoodi nagu Ceausescu viis sajandit hiljem), kuid tema sadismist teatavad ka Vene allikad, ja need on arusaadavatel põhjustel erapooletud.
Vladi piiritust sadismist räägitakse kõige põrutavamat lugu seoses 1462. aasta sõjaga, kui türklaste armee marssis Vallahhiasse. Vladi pealinnale lähenedes liikus armee üle lagendiku, millele oli püsti lükatud 20 tuhat teibasse aetud inimest. Need olid vangid, kelle Vlad oli toonud türgi aladelt. Need ei olnud sõdalased, vaid ilmselt tavalised talupojad: mehed, naised, lapsed. Isegi Türgi sultan olnud sellest pildist kohkunud, aga see oligi lõpuks Vladi eesmärk.
Sadistlik vojevood ei heitnud armu ka oma alamatele, ajades neidki igal väiksemal põhjusel teibasse ning tappes muudmoodi piinarikastel viisidel. Ja sellest hoolimata on Vlad Rumeenia folklooris positiivne tegelane. Karm, aga õiglane mees, kes võitles uskmatute türkidega, jäädes alistamatuks ka siis, kui kõik ümberkaudsed kristlikud valitsejad painutasid pea sultani ülemvõimu alla.
Pilk peeglisse
Saddami võimalik muutumine mingiks panaraabia ikooniks poleks sugugi mõistetamatu ka eurooplastele. Adolf Hitleri retseptsioon on samuti – tunnistagem! – muutumas üha kahemõttelisemaks. Eestis nagunii, sest Saksa diktaator tungis kallale Nõukogude Liidule ja eestlased on nüüd küll väga kaugel sellest, et seda talle ette heitma hakata. Hoolimata sellestki, et teo tulemusena hukkus vähemalt 20 miljonit inimest.
Ent ka Lääne-Euroopas levib üha enam revisionistlik arusaam, et sugugi mitte kõike, mida Hitler tegi, ei tule pidada valeks (mida nimelt, jäägu minust loetlemata). Ja see, mida tänase demokraatliku Itaalia peaminister räägib Benito Mussolini tublidusest ning teenetest... Seda pole vaja isegi kommenteerida. Või siiski. Mussolini kasutas Etioopias keemilist relva, täpselt samuti, nagu seda tegi Saddam iraanlaste ja hiljem kurdide vastu.
Diktaatorid on sarnased, ja sarnane on ka rahva suhtumine nendesse. Otsustav on siin haritlaskonna kriitikavõime ja osavus nende häbistamisel. Kuna Araabia intellektuaalid pole oma diktaatorite mahategemisel kunagi kuigi tugevad olnud, siis võib karta, et Saddami isakuju tõuseb veel mitmeid kordi surnuist üles.
