Surfitreener Epp Hunt

Epu töö koht on meri. Ta on rahvusvahelise (Inglismaa Kungliku Jahtklubi  RYA) litsensiga purjelauatreener – tema kraad on “Windsurfing Intermediate Non Planing Instructor Tidal”. Lahtiseletatult tähendab see, et ta võib töötada edasijõudnute grupiga, kes veel ei glisseeri (gliss – see on iga surfari elu eesmärk ja ainus mõte: lennata vee kohal).

“Tidal” tähendab, et ta tohib töötada tõusude ja mõõnadega tsoonides. “See on kole keeruline, seal pead suutma tõusu-mõõna kalendrit lugeda ja oma paate siduda nii, et nad selle üle elaks, kui vesi tõuseb või mõõnab.”

Tema töökoht asub sõltuvalt aastaajast Egiptuses, Brasiilias, Kreekas, Roostal, Pirital või Vaistes, peaasi et läheduses oleks meri. Ja et töökohal puhuks. Kusjuures puhuma ei pea palju: “Kui tuulel on suund, siis saab ka harjutada, “manitseb ta tulipäiseid algajaid, kes leebema ilmaga kaldale istuma ja tuult ootama jäävad.

Töötervishoiu spetsialistid ütlevad, et inimese töölaud peab olema ergonoomiline, st inimese kehale ja vaimule sobiva ehitusega. Siis on töökeskkond turvaline ning inimese vajadused rahuldatud ja tulemus tuleb! Epu töölaud on 103 liitrine oranži-punase-valgekirju Mistral Syncro 103.

“See on leebemateks ilmadeks, et ka keskmise tuulega kenasti lendlema saaks,” ütleb ta, ja 75 liitrine Beast 75 lainelisteks rajuilmadeks (umbes siis, kui praamid enam ei sõida).

Oma töölaudu kirjeldab Epp nii: “Syncro on universaalsem, uuem ja ilusam. Räsitud ja päevinäinud Beastiga, kel nina lapitud ja tigeda tegelase pilt peal, on jälle parimad sõidupäevad tehtud Ristnas ja Väänas ja Dahabis, Kamikaze-nimelises avamerelainetega osas. Syncro sõidab siledamates oludes ja lahjema tuulega, Beast väga kõva tuule ja suurte lainetega. Mõlemad on uskumatult ergonoomilised!” Muidugi kuuluvad Epu töölauale vältimatult mast, purjed, poom, trapets jne.

Teooriatundide ajal on töölaud asetatud kaldaliivale laotatud kaltsuvaibale, millel saab imiteerida laua pööramist manöövrit sooritades. Epu esituses tundub õpilastele kõik imelihtne ja loogiline. Vesi on paraku ebastabiilsem element kui kaltsuvaip. Siis seilab ta oma töölaual õpilase kannul ja karjub üle tuule ja lainete, nii et iga krevett ka kuuleb:

“Tõmba peale! Mast ettepoole! Esikäsi sirgeks! Ripu-ripu-ripu... Sirged käed! Õlad mere kohale, taha kaldu! Puusad ette! Puri Robin Hoodi asendisse! Jalg masti taha! Paudis jalad koos – vooster! See pole suusatamine, jalad ühe laua külje peal, ei lähe üle kesktelje!”

Surfilaagris kogunevad Epu töölaua ümber kümned algajad ja edasijõudnud ning kuulavad teooriat ja “tantsivad” paute ja halsse kaasa.

“Staažika seljainvaliidina julgen surfi soovitada kõigile skolioosi ja küfoosihaigetele, kel lihaskorsett tugevdamist vajab. Iga väike stabilisaatorlihas teie selgroo küljes (rääkimata kõigist muudest) saab ajult lugematu hulga impulsse ja muudkui korrigeerivad end ja selgroo­asendit, et ikka püsida seal töölaual... Tänutäheks aukartust äratav seljamuskulatuur.”