Kui eelmisel reedel käivitati Tallinna Liivalaia kohtumajas videolint kolme aasta tagusest liiklusõnnetusest, puhkes saalis istunud noor naine nutma. 

Lühike videolõik näitas viivuks autovraki kõrval lebavat elutut hallipäist meest. Vaevaliselt ununenud sündmused rebisid end taas tol õhtul isa kaotanud naise teadvusesse.

Süüpingis istuva noore mehe põsed roosatasid. Ta pilk eksles ekraani, oma kaitsja, kohtuniku ja põranda vahel. Laitmatu minevikuga Peeter Pehk (25) on kohtu all süüdistatuna üliraske tagajärjega liiklusõnnetuse põhjustamises. Asja muudab erandlikuks see, et süüdistatakse peateel liikunud auto juhti, kes kõrvalteelt tulijale otsa sõitis.

Augustiõhtu 2007. Abikaasad Õnne ja Heino Luik asusid Lilleküla-kodust teele suvilasse Noarootsis. Korraks mõeldi, et võiks lükata sõidu järgmisele hommikule, ent proua arvas – pole mõtet viivitada. Tütar ja lapselapsed ju ootavad suvilas. 

Ja Heino haaraski kaasa arvuti, millega ta päev otsa oli töötanud – lõpetamist ootas raamat põlevkivikarjääride metsastamisest. See oli doktorikraadiga Luigele rahvusvahelist tuntust toonud valdkond.

Kell oli mõni minut pool kaheksa läbi, kui Luiged jõudsid oma päevinäinud punase Mazdaga Tuuleveski tänava ja Paldiski maantee ristmikule. Ees ootas ebamugav, kuid lihtne manööver – vasakult tulijad läbi lasta, ületada kaks sõidurida ja siis kaitsva haljasala varjust vasakule pöörata. Ebamugavaks muutis manöövri tõsiasi, et peateel kehtiv piirkiirus 70 km/h pole seal paljude jaoks püha. Mazda alustas Paldiski maantee ületamist. Vasakult lähenes üks masin, ent see oli ohutus kauguses. Kuid selle tagant sööstis välja teine…

Mazda vasakut külge tabanud löök oli kohutavalt tugev. Tappev jõud paiskas Heino Luige rooli tagant kõrval­istmele ja virutas noorkuu kujuliseks väändunud auto kokkupõrkekohast mitmekümne meetri kaugusele haljas­alale. Vanahärra suri sündmuskohal, üliraskete vigastustega abikaasa jäi ellu imekombel. Õnne Luige elu päästis harjumus sõita alati tagaistmel. 

“Nägin ta silmi kaugenevat, kuulsin korinat. Püüdsin katsuda ta kaelal unearteri pulssi,” meenutas Õnne Luik kohtus. “Oma õuduseks ma pulssi ei tunnetanud. Olin nagu õudusfilmis. Kuulsin ja tunnetasin tema lahkumist, tähtsaim inimene lahkus minu silme all. Olime olnud abielus üle 52 aasta, kuid juba alates 11. klassist alati koos. Ma ei suutnud tema heaks midagi teha. Siis saabus kiirabi ja kinnitas, et elustada pole võimalik.” 

Mazdale otsa sõitnud võimsast Subaru Imprezast jäi alles kasutu rauahunnik. “Ma ei saa aru, kuidas on võimalik seal selline pauk panna,” imestas üks netikommentaator. Autot juhtinud Peeter Pehk (siis 22) pääses vaid ehmatusega. 

Kriminaaluurimise liiklusekspert leidis, et Subaru kiirus enne avariid oli vähemalt 129 km/h. Kui suur kiirus tegelikult oli, ei tea keegi. 

Peeter Pehk vaikis ülekuulamistel ja tegi esimest korda suu lahti alles kohtus. Kuhu tal kiire oli ja mis pidi sellest ilusast suvepäevast saama, ta ei mäletanud. Pehk tunnistas ennast osaliselt süüdi: “Mul on raske seda öelda, aga leian, et süüdi on ka Mazda juht. Usun, et ta ei vaadanud vasakule piisavalt pikalt,” ütles elegantses ülikonnas noormees. 

Enda sõidukiirust Pehk ei mäleta. “See on mulle üllatus, et kiirus nii suur oli. Aga kui suur ta oli, ma ei tea. Eksperdile vastu vaielda ma ei julge.”

Surma-avariist saadik on Peeter Pehk osalenud liikluses täieõigusliku autojuhina ja korra isegi kiiruseületamise eest trahvi saanud. Kohtus vabandas ta hukkunu lähedaste ees esimest korda: “Kui saaksin, teeksin kõik, et seda tagasi keerata. Ma ei julgenud varem teie poole pöörduda,” ütles ta pärast Õnne Luige emotsionaalset sõnavõttu.

Kohtus vabandamisse võib suhtuda mitmeti. Eesti tuntuim liiklusmõrvar Mikk Seger pakkus oma ohvrite vanematele valuraha otse kohtusaalis, mida inimesed paraku võtsid solvanguna. 

Veel üks huvitav nüanss. Peeter Pehkil võidusõitja taust puudub, seevastu on ralliga kokku puutunud surma külvanud Subaru. Aastal 2003 jäädvustas fotosilm masina ühel rahvarallil, kus seda juhtis üks Eesti parimaid rallimehi Margus Remmak.

Heino Luige tütar Küllike Jaama – tema oligi see, kes kohtusaalis nutma puhkes – leiab, et seadused soodustavad liiklushuligaanide ülbitsemist: “Väikese kiiruseületamise eest võid pikaks ajaks lubadeta jääda. Aga kui 130ga inimese surnuks kihutad, võid mitu aastat edasi sõita. Kui kohus kord otsuseni jõuab, võetakse sul aastaks load ära, lisaks saad tingimisi vangistuse. Kõik. Sellepärast liikluskultuur ongi selline, nagu ta on.” 

Kas naise meelest leevendaks süüdlase vangistamine olukorda? “Jumalat Eesti inimesed ei usu ja sisemine moraal kedagi tagasi ei hoia. Kartku siis vangiminekutki.”

Liikluses surma põhjustamise eest üldjuhul vangi ei panda. Vähemalt kui tegu on kaine ja paturegistrita inimesega ning tagajärjed piirduvad ühe hukkunuga. See on Eesti kohtute praktika. 

Sestap võib Peeter Pehki käitumine näida imelik. Enda täieliku süüdi tunnistamise ja kokkuleppe korras karistuse vastuvõtmise asemel palkas ta tippklassi advokaadi Aadu Lubergi ja püüab enda süüd vaid osalisena näidata. 

Pehk ei soostunud Ekspressile juhtunust rääkima, öeldes: “Sellest rääkimine ei tee midagi olematuks.” Advokaat Luberg aga sõnas, et Pehk ei ole oma süüd kunagi eitanud ega oota kohtult õigeksmõistmist. “Me tegime juba aasta aega tagasi ettepaneku lahendada asi kokkuleppe korras, kuid ei jõudnud kannatanu esindajaga üksmeelele hüvitise osas. Pehk on ennast süüdi tunnistanud. Ent tehiolud näitavad, et tegemist oli tüüpilise kahepoolse süüga.”

Juriidiliselt pole juhtum niisiis lihtne. Niisuguste avariide puhul arvavad paljud: süüdi on kõrvalteelt tulija! Peateele ette sõitmist ei õigusta miski!

Kohtupraktikas on sellised juhtumid haruldased. Kuulsaim ongi Segeri juhtum, kes sõitis otsa kõrvalteelt ette keeranud Chryslerile ja põhjustas kolme noormehe surma. Segeri kiiruseks arvutas ekspert 212 km/h. Kohus viitas ohvrite käitumist hinnates ühes Riigikohtu lahendis sõnastatud usalduspõhimõttele: “Kõigil liikluses osalevatel isikutel on õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirju.”

Võimalik, et esimesena Eesti kohtupraktikas rakendas usalduspõhimõtet Tartu maakohus aastal 2000, kui mõistis süüdi Marko K., kes kihutas oma Audiga Rõngu asulas kiirusega üle 120km/h otsa kõrvalteelt tulnud veokile, tappes kaasas olnud sõbra. Toona esitas politsei esmalt süüdistuse veokijuhile – keeras see ju kõrvalteelt ette. Ent prokuratuuris otsustati: süüdistada tuleb hoopis “raketina” kihutanud Audi-juhti. Täpselt samasugusel põhimõttel – “igaühel on õigus eeldada, et teised liiklejad täidavad eeskirju”.

Põhimõttest üksi ei piisa. Tähtsaim roll tõe selgitamises on ekspertidel. Ringkonnaprokurör Kristine Tamm, kes süüdistas Segerit, ütleb: “Alati kui vähegi võimalik, tuleks ekspert sündmuskohale kaasa kutsuda. Tagantjärele on väga raske olukorda taastada.” 

Ekspertidele esitatavatest küsimustest tähtsaim on sel puhul: kas kokkupõrge oleks juhtunud ka siis, kui peateel liikleja oleks sõitnud lubatud kiirusega? Kui vastus on “ei oleks!”, ootab süüdistus peateel liikunud juhti.

Advokaat Indrek Sirki, kel liiklusküsimustes alati vastus varrukast võtta, ei saanud Ekspress seekord sõltumatu konsultandina kasutada. Ta esindab kohtuasjas Õnne Luike. Siiski nõustus Sirk ütlema, et tema jaoks oli tulevase kohtupraktika seisukohalt väga oluline, mida ütles kohtus ekspert Jaan Marmor: “Kõrvalteel ootava sõiduki juhil puudub võimalus peateel otse läheneva sõiduki kiirust hinnata. Juhid saavad hinnata üksnes peateel liikuva sõiduki kaugust, aga mitte seda, kui kiiresti sõiduk läheneb. Taolisest kaugusest ei osanud ta [H. Luik] ohtu arvata.”

Eksperdi arvutuste kohaselt oli Subaru hetkel, kui Mazda peateed ületama asus, nii kaugel, et Mazda juht ei võinud ohtu oodata. Lubatud kiirusega sõitmisel puudunuks Subaru juhil vajadus jala gaasipedaalilt tõstmiseks. Seevastu reageeris Subaru juht ohule kokkupõrke kohast vaid 45 meetri kaugusel. Kiirusel 129 km/h kulub 45 meetri läbimiseks napilt üle sekundi – sündmuste käiku pole selle ajaga võimalik mõjutada. 

Peeter Pehk ütles, et nägi kõrvalteel olnud Mazdat kaugelt. Langetas siis korraks pilgu, et kohendada turvavööd, ent kui pea tõstis, oli Mazda juba tema ees. Siis polnud enam midagi teha. 

Tunnistajate jutust tuli aga välja, et turvavöö-jutt võib olla ainult osa tõest. Kaks tunnistajat kirjeldasid, kuidas Subaru arutult “sõelus”. Enne avariipaika, Rocca al Mare bowlingukeskuse ees sooritas ta möödasõidu koguni tagasipöörderea kaudu. Sõitis siis eesliikujale hästi taha ning vahetas järsult sõidurada. Nii mitu korda. Viimane reavahetus oli vahetult enne kokkupõrget, kui Subaru taas esimesest reast teise “hüppas”. 

Seega võis Luikede Mazda tõepoolest Pehki jaoks ootamatult vaatevälja ilmuda, aga seda mitte turvavöö kohendamise, vaid oma kiiruse, sõelumise ja lõpuks... teise auto varjust väljasööstmise tõttu.

Kohus jätkub märtsi alguses.

“Kummalisi asju tuleb nüüd tagantjärele meelde,” ütleb Küllike Jaama. “Vaid mõni nädal enne isa surma käisime koos mustikal. Isa, kes oli vanusele vaatamata täies elujõus mees, ütles: peaks ikka džiibi ostma. On turvalisem.”

Ohver oli kuulus teadlane

Heino Luik oli ENSV riikliku preemia (1975) ja EV teaduspreemia (1991) laureaat, ENSV teeneline looduskaitsja, teda autasustati suure looduskaitsemärgiga ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Heino Luik andis suure panuse tänapäevase Eesti loodus- ja keskkonnakaitse riiklikku korraldusse, tema juhtival osalusel loodi mitu kaitseala Eestimaa eri paigus.