Surmalennukid lendasid võltspaberitega
Novembri alguses vaikselt lõpetatud uurimise fookuses oli nüüdisaegse Eesti üks traagilisim lennuõnnetus. Veebruaris 2003 startis firma Enimex An-28 tüüpi postilennuk Tallinnast Helsingisse. Masin prantsatas lennujaamast 300 meetri kaugusele metsa. Silmapilkselt hukkusid kapten ja teine piloot.
Enimexi lennusertifikaat peatati mõneks ajaks ja firma An-28 lennukitega enam Eestis ei lennatud. Aasta hiljem lõpetas aga prokuratuur postilendu puudutava kriminaalasja, sest katastroofis ei leitud kellegi süüd. Õnnetuse põhjuseks loeti mootoririke.
2005. aasta alguses lõhkes aga pomm. Lennuamet avastas, et mootorite hooldust tõendavad dokumendid on võltsingud! See seadis juhtumi täiesti uude valgusesse ja lubas küsida, miks Enimexi An-28 õhumasinad olid sellised “õnnetusemagnetid”.
Näiteks novembris 2001 kukkus Enimexilt renditud An-28 Kärdla lähedal alla. Surma sai kaks reisijat. Ehkki Kärdlas süüdistati väidetavalt ränga vea teinud pilooti, leidsid mitmed, et õnnetus võinuks ära jääda, kui võltsimine oleks varem avastatud.
“Milleks mängida sellisel moel inimeludega?” ahhetas Lennuameti tollane asedirektor Rein Porro, kes rikkumise avastas.
Juhtumit nimetati avalikkuses Eesti lennunduse kõige räigemaks pettuseks. Toona usuti, trellid terendavad mitmele mehele, rääkimata miljonitesse ulatuvatest kahjutasudest.
Õli valas tulle postilennul hukkunud teise piloodi Vladimir Goreliku vanem vend, kes väitis, et õnnetus oli ettekavatsetud mõrv. “Nad tahtsid, et lennuk kukuks alla,” süüdistas Iisraelis elav Leonid Gorelik, kelle arvates oli motiiviks kindlustusraha. “Võib-olla polnud eesmärk tappa lendurid, kuid oli eesmärk hävitada lennuk.”
Enimex naeris selle jutu välja ning nimetas prokuratuuri kahtlusi võltsimise ja eluohtlike mootoritega lendamise kohta absurdseteks. “Võin kinnitada, et meie poolt tehti kõik seaduslikult ja mootorid olid täiesti korras ning kontrollitud,” kinnitas Enimexi osanik Vladimir Baulin.
Ka juhtumit menetlenud riigiprokurör Andres Ülviste oli Goreliku vandenõuteooriate suhtes skeptiline. Küll aga oli tema meelest paberite võltsimine ilmne. “Probleem on võltsdokumentide ja lennuõnnetuse vahel põhjusliku seose tõendamine,” ennustas Ülviste sügisel 2008.
Kogenud prokuröril oli õigus. Novembri alguses vabastas ta Enimexi juhid käitusnõuete rikkumise kahtlusest. Jõusse jäi ainult kahtlus dokumendi võltsimises ja võltsdokumendi kasutamises.
Nimelt esitas Enimex 1999. aastast Lennuametile pabereid, et nende masinaid käisid siin kontrollimas ja hooldamas spetsialistid An-28 jõuallikaid valmistavast vabrikust Omskis. Vabrik teatas aga Lennuametile, et mingit säärast lepingut neil Enimexiga pole! Kui vastavaid dokumente Lennuameti arhiivis võrreldi, oli võltsing ilmselge – väidetavasti sama vastutaja allkirjad eri aastatel nägid välja täiesti erinevad.
Selle põhjus on nüüd teada. Selgus, et Omski hooldebrigaad käis korduvalt tehase teadmata Tallinnas “haltuurat” tegemas. Töö eest maksti neile peo peale ja selle eest võltsisid külalised ka tõenditel oma ülemuste allkirju. Enimexi juhid viisid valepaberid lennuametisse, kus need läbi läksid.
Ülviste lõpetas uurimise, sest see sohk ei toonud kaasa postilennuki saatuslikku mootoririket ja pilootide hukkumist. “Võltsimine võltsimiseks, aga mul pole alust öelda, et võltsitud dokument põhjustas lennukatastroofi.”
