ETTEVAATUST, Auto! Avariis lömastunud Audi vrakk ootab Tallinnas autobussijaama lähistel asuval avariiliste autode müügiplatsil uut omanikku. Vallo Kruuser / Eesti Ekspress

Paar nädalat tagasi maandus ringkonnaprokurör Rainer Amuri laual kriminaalasja toimik, mis räägib nelja kannatanuga liiklusõnnetu­sest Harjumaal. Mullu 14. jaanuaril ­koidu eel kaldus Tallinna-Rapla teel Kurtna ristis sõiduauto BMW juhi joobe ja raskete teeolude tõttu vastassuuna­vööndisse ning rammis vastu tulevat Renault'd.

Oli suur õnn, et keegi surma ei saanud. 44aastase Borissi roolitud BMW lendas kraavi nagu lutsukivi. Renault, milles olid 20aastane Heike, 28aastane Merle ja 67aastane Lembit, jäi risti keset lörtsist maanteed. Prantsuse auto oli löögist nii lömmis, et üks ohver vajas vrakist välja lõikamist.

Aga paljunäinud päästjate tähelepanu köitis hoopis miski muu. Kraavi põrganud BMW oli pooleks nagu noaga lõigatud. "Ilmselgelt on tegu autoga, kus kahest on kokku keevitatud üks," selgitab anomaaliat Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna komissar Riho Tänak, kelle kogemuses pole see esimene säärane juhtum.

Boriss, keda nüüd ootab kuni viieaastane vangistus avarii põhjustamise eest, oli tegelikult õnneseen, et juhiistme tagant murdunud autost otseteed inglikoori ei lennanud. Hiljem selgus, et Leedust ostetud BMW oli juba ühe avarii järel üles klopitud.

See lugu näitab ilmekalt, milline potentsiaalne surmalõks on pimeda minevikuga kasutatud auto. Ehkki osa diilereid rõhutab, et müüvad kontrollitud kasutatud autosid, liikleb siiski meie teedel tuhandeid masinaid, mille minevikust ja võimalikest ohtudest omanik midagi ei tea.

Zombi-autode armee
Eesti liikluse nuhtlusena nimetatakse joomist, kihutamist ja halbu teid, ent ohust, mida kujutavad kontrollimata kasutatud autod, ei räägi keegi. "­Probleem on olemas," möönab komissar Riho Tänak. "Peaks olema mingi hoovastik, mis reguleeriks nende sõidukite taaskasutusele võtmist."

Sama meelt on enamik Ekspressi küsitletud asjatundjaid. Peale autoostja valvsuse on praegu sisuliselt ainus riiklik kontroll Autoregistrikeskus (ARK), kus avastatakse vaid kõige jõhkramad pettused. Näiteks mullu septembris toodi Viljandi ARKi arvele võtmiseks Saksa registreerimistunnistusega, kuid Leedust ostetud Audi A6.

Sõiduk tundus kahtlane juba esimesel vaatlusel. Dokumentide järgi pidanuks olema tegu quattro ehk neliveolise masinaga, kuid ostja ise teadis, et sõiduk on esiveoline.

Lähemal uurimisel selguski, et avariiline masin kustutati Saksa registrist 2006. aastal. Seega kulus Leedus mitmest sõidukist "uue" auto kokku keevitamiseks ligi aasta.

ARK pressijuhi Timo Vijari sõnul on säärased võltsautode arvele võtmise katsed vähenenud, aga mitte kadunud. Näiteks ARK Jõhvi büroo töötajad teavad rääkida Volkswagen Passatist, mis oli kokku traageldatud ja ellu äratatud koguni kolmest autost nagu Frankensteini monstrum.

"Väliselt oli auto ilus ja silmaga vaadates poleks osanud arvatagi, et tegemist mitmest tükist kokku keevitatud sõidukiga. Keevitustöö oli väga korralik, kuid keevitusjäljed asusid kohtades, kus neid ei oleks tohtinud olla. Seetõttu oli võltsingut ka kerge avastada," meenutab 2006. aasta sügise juhtumit registreerija Avo Uueküla.

Ka Aleksandr Butorin sattus sekeldustesse Leedust ostetud masinaga, kui ARKs selgus, et sama tehasetähisega auto kanti Rootsis aasta varem maha ja saadeti prügimäele. "Masin seisab juba kuus kuud, sest ootan müüja lubatud täiendavaid dokumente," kurdab mullu Audi A4 soetanud noor pärnakas. Millest auto tegelikult koosneb ja kas ta selle siin lõpuks arvele saab, võib vaid oletada.

Ratastega kirstud
Kui tegu on varastatud autoga, edastab ARK andmed politseile, muul juhul lihtsalt keeldub "korjustest" kokku klopsitud autot arvele võtmast. Siis on ostja ainus lootus, et ta saab kasutu metallikolu tagastada ja raha tagasi. Kui võltsitud tehasetähistega auto õnnestub siiski kuidagi arvele võtta, ähvardab omanikku vahele jäämisel karistus valeandmete esitamise eest.

Umbusuga ei tasu siiski suhtuda ainult võõrsilt soetatud autodesse. Mõnede asjatundjate arvates pole enamiku kasutatud autode puhul, mis Eestis kusagil platsil käest kätte müüakse, mingit aimu, millises seisundis nad tegelikult on. Pahatihti hoiab uhkelt läikivat masinat koos piltlikult öelda vaid värv ja pahtel.

Ehkki tavatarkus ütleb, et kabelisse satutakse pigem avariidest, milles osalevad vanad rondid, ametlik statistika selle kohta puudub. Komissar Riho Tänaku sõnul keskendub uurimine õnnetuse süüdlase, mitte auto päritolu ja ajaloo välja selgitamisele. Selgub, et kui turvapadi avariis ei avane, ei tehta eraldi ekspertiisi.

Siiski teavad autodiilerid drastilisi juhuseid. Näiteks müüdi äsja netis 75 000 krooni eest kaks aastat vana Renault Megane'i, mis omaniku sõnul oli tipp-topp korras. Autofirmast ülisoodsa pakkumise tausta uurides selgus karm tõde.

"Auto oli rämeda avarii tõttu kolm kuud tagasi maha kantud," räägib ABC Motorsi turundusjuht Indrek Poolak. Kindlustus müüs vraki oksjonil ära ja vaid paar kuud hiljem oli ta pealtnäha uue ja kobedana müügis. "Kui nüüd keegi selle ostis, siis see inimene teab, et autol peaksid olema turvapadjad, aga avarii puhul on tulemus jälle tammest kirst."

Just turvavarustus on kasutatud autode põhiprobleem. Kohustuslik tehnoülevaatus ei kata ohutusseadmeid ega vaata, millest ja kuidas masin täpselt kokku pandi. Seega liigub Eesti teedel sadu kui mitte tuhandeid sõiduautosid, mille omanikel pole õrna aimugi, et armatuurlaual on küll sõna airbag, aga ohuolukorras on sellest sama palju abi kui auklikust kondoomist.

Ligi 30aastase autotehnilise ekspertiisi staažiga kindlustusspetsialist Rein Münt on seoses õhkpatjadega näinud kõiksugu koerusi. Alates sellest, et kord juba avanenud turvapadi on lapitud nagu vana sokk, ja lõpetades sellega, et seda üldse pole. Tema sõnul esineb isegi juhuseid, kus nupumehed sõiduki kompuutri takistitega nii ära petavad, et see näitab olematute õhkpatjade olemasolu.

IF Kindlustuses töötav Münt näeb avariides avanemata õhkpatju alatihti. Viimati tuli sellest juttu kuu aega tagasi, kui Tallinna ringteel toimus ühe hukkunuga nelikavarii, milles osalesid kaks Citroën Xcara Picassot, veoauto Scania ja kaubik Toyota Hiace. Ühes Citroënis (milles reisijad pääsesid vigastustega) ei avanenud turvapadi. "See auto oli sõna otseses mõttes küproki ja kruvidega kokku keeratud," vahendab Tänak kohal viibinute muljeid.

Vrakkidest tehtud võltsautod
Paradoksaalselt on just kindlustusfirmad see koht, kust hukkunud masinad oma uut ringi alustavad. Liikluskindlustusfondi kahjuennetuse valdkonna juhi Erik Ernitsa andmetel kantakse Eestis kuuel kuni kaheksal protsendil liikluskindlustuse sõidukikahju juhtudest masin maha. Sellele lisanduvad muud liiklusõnnetused (näiteks posti või põdra rammimine ja kraavisõit), kus teisele osapoolele kahju ei tekitatud. Ehkki täpsed andmed puuduvad, kantakse avarii järel maha igal aastal sadu autosid.

Kusjuures enamik sõidukitest loetakse hävinenuks madala hinna, mitte tugevate vigastuste tõttu, ehk teisisõnu - korralik taastusremont on neil juhtudel kallim kui sõiduk ise.

Seejärel ostab kindlustus taastamiskõlbmatu auto ära, kuid ei saada seda üldjuhul vanarauaks, vaid paneb oksjonile. Pealinnas teenindavad kindlustusfirmasid kolm avariiliste autode müüjat - osaühingud Moneklar, Plusmerk ja AMJ Autoäri. Näiteks ainuüksi ühe firma koduküljel oli teisipäeval pakkuda ligi sada mitmesuguste vigastustega masinat, suurel osal neist turvapadjad avanenud.

ABC Motorsi turundusjuhi Poolaku meelest käituvad kindlustusfirmad ebaeetiliselt, kui vrakid liigseid küsimusi esitamata enampakkujale müüvad. Märkimisväärne osa neist ilmub varsti imesoodsa hinnaga taas müüki. Arvestades, et turvavarustuse, näiteks õhkpadja taastamine on hirmkallis töö (tihti kallim kui auto ise), võib mürki võtta, et seda sellisel teise ringi masinal pole.

Kui ostjal pole eksperdi teadmisi, ­ostab ta sisuliselt loteriipileti. Liikluskindlustusfondil on küll avalik veebiandmebaas, kus saab tehasetähise järgi kontrollida, kas auto on avariis osalenud, aga see ei kata kõiki juhtumeid. Näiteks müüakse praegu Auto24.ee saidil 139 000 krooni eest kahe aasta vanust punast Citroën C2. Müügikuulutuse andmetel on olemas turvavarustus ja garantii, aga poole sõnagagi ei mainita, et sama auto põrutas otsa põdrale.

Legaalne taastamistööstus
Salva Kindlustuse juhatuse liikme ­Urmas Kivirüüdi teada ostavad olulise osa kindlustusseltside müügiks pandud vrakkidest lammutustöökojad. Enamasti lähevad need juppideks, kuid Kivirüüt möönab, et mõned masinaid jõuavad ühel või teisel moel tagasi tänavatele. "Tuleks kehtestada parem kontroll," nõustub Kivirüüt. Samas leiavad Ekspressiga suhelnud kindlustusfirmad, et neid saab surmarelvade turule tagasi laskmises süüdistada sama palju kui kööginugade müüjaid mõrvades. Vastutus lasub ikka konkreetsel tegijal.

Indrek Poolak soovitab inimestel julgelt ametlikest esindustest auto ajalugu küsida. "Ma olen täiesti kindel, et ükski kaubamärgi ametlik esindaja ei soovi selliseid laibaautosid Eesti teedele. Sest see ju kahjustab kaubamärgi mainet, kui NCAPi turvatesti viis tärni saanud mudelites inimesed hukkuvad."

Kindlustuseksperdid kohtavad ühtelugu masinaid, mille nad korra on juba avarii järel vanarauaks tunnistanud. "On mitmeid juhtumeid, kus teisele ringile tuleb auto, mis on korra juba tunnistatud taastamiskõlbmatuks," räägib kindlustusekspert Rein Münt. "Kui sellist masinat müüa auto pähe, mis on ideaalses korras, siis see on eludega mängimine." Samas on säärane autode taaselustamine ja "elundidoonorlus" seaduslik. "Seadus on selle vastu jõuetu," kinnitab Münt. Halvimal juhul on tegemist tarbija petmisega, kui müüja selgesõnaliselt lubab, et autos on korras turvavarustus.

Asjatundjate sõnul tuleks asutada ametlik taaskasutuselevõtu komisjon. "Ei tohi olla, et masinad jäävad külaseppadele kolmest autost kokku lappida," rõhutab komissar Riho Tänak. "See võib olla traagiliste tagajärgedega." Juba paar aastat valmistab Liikluskindlustusfond ette süsteemi, et hävinenud sõidukite kohta käiv info oleks ­ARKile ja muudele asjaosalistele kättesaadav. Loodetakse, et see aitab luua süsteemi, mis keelustaks juba kord avarii järel kindlustusfirma poolt maha kantud masina uuesti liiklusesse lubamise ilma spetsiaalse ohutuskontrollita. "Kusagil garaažis taastatud auto võib olla sama hea kui esinduses, aga seda peab kontrollima," leiab Rein Münt. Paraku see initsiatiiv venib ja zombiautode elluäratamise bisnis võib kartmatult jätkuda.

Võltsauto avastamise ABC


- Valvsaks peaks tegema auto ebaloogiliselt madal hind, ehkki pealtnäha on kõik korras.

- Kokku klopsitud auto reedab ka see, kui teeninduses kerenumbri järgi tellitud detailid ei sobi.

- Kui autol on kerel kaks erinevat tehasetähist, siis on tegu kas kahe auto ristandiga või on masin varastatud ning vargad võltsisid mingil põhjusel vaid ühe tähise.

- Tüüpiline taaselustatud auto on hinnaklassis 150 000 – 200 000 ja kuni viis aastat vana. Kallima hinnaklassi auto ostja eelistab uut masinat.

- Kui auto esiosal on remondi tunnused (liimitud laterna­kinnitused, defektiga radiaator, ülevärvimise tunnused jne), tasub kontrollida ka turvapatjade olemasolu.

- Peale katkise turvapadja võivad taastatud autol olla nõrgad kohad turvarihmad ja küljetugevdused.

- Üks ekspertide nippe taaskasutusel avariiline auto ära tunda on foto turvapadja kattest. Värvitud kate jääb pildil armatuurist erinevat tooni. Ka värvitud rooliratas on vihje, et õhkpadi on juba avanenud.

- Kui süütevõtme pööramisel turvapadja kontroll-lamp kordagi ei sütti, võib olla pirn eemaldatud. Kui lamp küll süttib, aga kustub ühel ajal õlirõhu või mõne teise kontroll-lambiga, siis on see vihje, et õhkpadja kontroll-lamp võib olla ühendatud mõne teise lambiga, et süsteem ära lollitada.

- Kõige kindlam on kontrollida turvavarustuse olemasolu, kui firmaesinduses lisaks diagnostikale vaadatakse järele ka näiteks roolil oleva turvapadja olemasolu, mis on üldjuhul lihtne protseduur. Juba kasutatud turvapadja tunneb spetsialist kohe ära.