21. sajandi perepilt: Fotole nimega “Kallistus” on fotograaf Jonathan May jäädvustanud hetke geipaari elust, kus üks liige saabub hommikul öiselt töölt ja teine ei ole veel tööle läinud. (© Jonathan May)

Immigrandid, sõjad, peremudeli muutumine, sasipuntrad teismeliste suhetes ümbritsevaga — neid teemasid on Taylor Wessing Photographic Prize ja selle põhjal National Portrait Gallerys valmiv iga-aastane portreefotonäitus ikka ja järjest rohkem süvitsi minnes uurinud. Ka viimasel näitusel on žürii hoidnud moodsate teemade suhtes tundlad erksana, nii et portree kategooriasse on liigitatud isegi mustanahalise immigrantide järeltulija Negus McCleani — mäletate, teade tema vägivaldsest surmast tänaval tuli vahetult enne eelmise aasta Londoni massirahutusi — surmapaika kogunenud leinavate sõprade foto. Ka nii võib portreteerida üht lahkunud noort inimest. Kuid aktuaalsete teemade kajastamisel on Euroopa fotograafia arengut suunav galerii ennegi portreežanri klassikalistesse reeglitesse lõdvalt, et mitte öelda eiravalt suhtunud.Aga üllatus: kui varasematel aastatel on põhitähelepanu pööratud fotodele, mis jäädvustavad teismelisi ja nende probleeme (sh söömishäired jm) või eelteismeliste veel rikkumata maailma, siis nüüd eelistatakse küpsemaid subjekte. Isegi kohustusliku kaksikutepaari (möödunud aastal olid nendeks õdedest prostituudid, tänavu elegantsed prantsuse madame’id) kerkinud vanus on selle tunnistuseks.Nii et kui see ka pole teadlik vihje maailma elanikkonna vananemise temaatikale, annab seekordnegi fotode valik igatahes aimu, millises maailmas me liigume.