Väidetavalt on kuvand säravast filmi­produtsendist kõigest kuliss, mille taga tegutseb pidurdamatu petis, sarivõlgnik ja kurikaval ahistaja, kelle sarnast Eestis enne nähtud pole. Grossi sihikul on eeskätt inimesed tema oma perekonnast, kes on tema nii vaimset kui ka füüsilist terrorit väidetavalt talunud juba aastaid.

Epopöasse lisandus sel nädalal kaks tavatut taotlust õiguskaitseasutustele. Grossi ekselukaaslane kirjutas kolmapäeval prokuratuurile avalduse, et mees sundhospitali­seeritaks. "Ta on täiesti maniakaalne! ­Isegi kui ta kinni pannakse, siis ei ole sellel ikka lõppu," kirjeldab 26aastane Eike, kes on teinud juba kümmekond avaldust politseile. "Kui minuga midagi juhtub, siis on vähemalt tagantjärele näha, et ma ei istunud käed rüpes."

Juhuslikult saatis teisipäeval kaebuse Andmekaitseinspektsiooni ka Grossi ­onupoeg. "Võid end kas või roheliseks vihastada - õiglus on sinu poolel, aga õigussüsteem ei suuda end selliste väikeste sulide ja susserdajate suhtes kehtestada," nendib Indrek Saul, kellel on selja taga võidukas kohtusaaga onupoja vastu, millest aga mingit tolku polnud. Andmekaitse on tema viimane õlekõrs.

Neid süüdistusi kuuldes asub Gross rünnakule. "Sa oled alatu ja ostetav inimene," põrutab ta ajakirjanikule. Enda sõnul hetkel Tallinnas võttepaviljonis (Grossi väitel Euroopa suurimas) viibiva filmimehe sõnul on kõik pretensioonid fabritseering. "Mina täidan seadust. Ma maksan oma võlad ja pole hullu!" resümeerib Gross ja soovib lõpuks justkui solvanguid unustades sõbralikult edu.

100 meetri lähenemiskeeld

Ehkki pealtnäha tabloidlik, on see lugu näide, kui kaitsetu on Eestis inimene tegelikult, kui kiusajal on piisavalt visadust ja külm kõht. Teisalt, kui Grossi aadressil esitatud kaebused kinnitust leiavad, võib sellest sündida ka mitu karistuspretsedenti.

Gross on teadaolevalt esimene, kes võib saada karistada lähenemiskeelu rikkumise eest. Juba 2007. aasta juunis oli ta üks esimesi Eestis, kellele pandi lähenemiskeeld. Kohus keelas Grossil läheneda oma ekselukaaslasele äratundmiskaugusele (alla 100 meetri) ning kontakteeruda temaga telefonikõnede, SMSide, tava- ja elektroonilise kirjavahetuse teel.

Toona 19aastane lavakasse ­astumise ambit­sioonidega Eike ja temast 18 ­aastat vanem mees kohtusid ööklubis. Juhan esines eduka filmimehena ega ­maininud midagi näiteks kahest vanglakaristusest oma minevikus. Selle asemel rõhutas ta oma hiilgavaid tutvusi Moskvas ja nimetas Venemaa filmitööstust potentsiaalseks kullaauguks.

"Ta rääkis pidevalt, et ajab suuri filmiasju. Kuid kogu meie ühise aja jooksul pole ta mitte ühtki neist projektidest ellu viinud, mitte ühtki!" rõhutab Eike, kelle sõnul põikles mees alatihti hoopis võlausaldajate eest. Paradoksaalselt oli Grossi põhituluallikas tegelikult Kristlik Hoolekandekeskus ehk nagu ta ise nimetas "vaestemaja", mille asutas omal ajal tema ema.

Pärast tormilist suhet lahkus Eike lõplikult nende ühisest kodust 2005. aastal. Kuid mees ei jätnud teda rahule, mis tõi muu hulgas kaasa ka kriminaalasja naise ründamise eest. Lugu on seda traagilisem, et mängus on ka nende mudilaseeas tütar, kelle vanemlike õiguste üle käib äge kohtuvaidlus.

"Ettearvamatu ja vägivaldne"

Lähenemiskeelu peale pannud kohtuotsus sedastab: "Gross ei valitse end ja ohustab temaga kokkupuuteid omanud inimesi reaalselt." Naise sõnul muutus viinalembene mees vägivaldseks just kaine peaga ja oli siis eriti õel. Ta võis saata päevas 30 SMSi (neist enamik sisaldas sõna "hoor") ja ähvardas sõltuvalt tujust maha tappa nii naise kui ka enda.

Kaks aastat tagasi langetatud kohtuotsus pärssis mehe hoogu vaid pisut. Väidetavalt rikkus Gross lähenemiskeeldu süsteemselt. "Hoolimata keelust on Saul jälitanud kannatanut ning nende ühist last, sõimanud kannatanut ebatsensuursete väljenditega ning saatnud pidevalt mõnitava, vulgaarse ja ropu sisuga SMSe ning e-kirju," kinnitas Põhja ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Maria-Elisa Rannajõe juba novembris.

Seega pani Saul, kes elas sel hetkel koos võluva näitlejatari Brita Vahuriga, toime lähenemiskeelu korduva rikkumise, mille eest Karistusseadustik näeb ette trahvi või kuni üheaastase vangistuse.

Paraku on seni ära jäänud kõik seda arutama pidanud kohtuistungid, sest Gross teatas iga kord, et on haige. Mis aga ei takistanud teda edasi tembutamast.

Maksa või maffia tapab mu! 

Aastal 1995 laenas ta oma sugulaselt, dirigent Peeter Sauli pojalt ettevõtja Indrek Saulilt kiiresti 5000 dollarit, väites, et on maffiale võlgu ja lüüakse kohe maha, kui ei maksa. Selle asemel, et summa, nagu lubatud, järgmisel päeval tagastada, kadus Gross kümneks aastaks silmapiirilt, veetes sellest ajast enamiku välismaal, peamiselt Venemaal ja Rootsis.

2005 sõlmisid osapooled lõpuks kohtuliku kokkuleppe, et Gross tasub 145 000 krooni. Kui kahe aasta jooksul raha ikka ei ­tulnud, andis Indrek Saul võlgniku jälle kohtusse. Gross maksis 5000 krooni ja vandus ­kohtu ees, et ta on puupaljas - tema firma on likvideerimisel ja tulusid pole ega tule.

Samal ajal esitles Gross end meedias ja seltskonnas eduka ja rikka filmiprodutsendina.

Kui onupoeg mullu septembris ­rahatülist Kroonikas rääkis, ei lasknud vastulöök end oodata. Kurikuulsas Inno ja Irja ­Tähismaa blogis algas seninägematu kampaania, mis trükimusta ei kannata. Kõige lahjem süüdistus on seal, et ärimees Saul on maksupetis.

Ta on voodoo-nõid!

Rünnaku alla sattunud mees on veendunud, et Gross kasutab blogipidajaid oma ruuporina. Seda kinnitab ka tõsiasi, et tänavu kevadel hakkas samal saidil ilmuma sõge järjejutt, milles figureerib Grossi ekselukaaslase ema, kes väidetavasti on voodoo-nõid ja veristab kodus kanu! Gross ise saadab ohvritele sõnumeid, kus teatab, kes järgmises järjejutu osas risti lüüakse.

Samal ajal väidetavalt jälitab ja ähvardab Gross ekselukaaslast ning tema ema. "Ta lubas lapse kuuldes mu ema põlema panna," on Eike ahastuses. "Laps oli terve päeva hüsteerias." Naise sõnul jälitab mees teda aeg-ajalt autoga ja põhjustab liiklusohtlikke olukordi. Hiljuti torgati ema auto kummid läbi ning kohe laekus SMS: "Nael kummi!" Kõige selle kohta kirjutas Eike järjekordse avalduse ka politseile, kus ei osatud muud kui kaasa tunda.

Mõlemad kannatanud ütlevad, et on blogi­rünnaku vastu abitud. "See, mis seal blogis toimub, kvalifitseerub minu arust kriminaalkuriteoks - see on ­väljapressimine, et ma oma nõudest loobuksin," leiab Saul. Indrek Saul tegi Grossi kohta kaks avaldust (ühe valevandumise ja teise väljapressimise kohta) politseile, kuid kumbki ei läinud töösse.

"Seadus peaks justkui kaitsma sellise pasa eest, aga tegelikult ei peeta vajalikuks sellega tegeleda," on Saul nördinud. "Kuidas on võimalik, et mingid tüübid võtavad kätte ja kirjutavad massiliselt laimu, ja ma ei saa midagi teha?" Hiljuti jõudis Saul oma advokaadiga järeldusele, et kohtusse minek on tegelikult perspektiivitu ja tooks kaasa ainult meediatsirkuse, mitte nime puhastamise. Selle asemel asetab ta oma viimase lootuse Andmekaitseinspektsioonile.

Tähismaa ei tea ööd ega mütsi

Gross blogipostitusi enda omaks ei tunnista ja soovitab aru pärida hoopis Tähismaadelt. Inno Tähismaa kommentaar on nii sürreaalne, et võtab algul sõnatuks. Endine ajakirjanik väidab, et 1) ta ei tea enda nimel tehtud postitustest midagi ja 2) Inno ja Irja blogi ei ole üldse temaga seotud! "See ei puuduta mind ja ma ei oska midagi öelda selle kohta," keeldub Tähismaa vastustest. "Mina ei tea, kes sealt blogi alt kirjutavad."

Esmalt nimetab Gross oma süüdistajaid väljapressijateks, kelle suhtes ta omakorda paberid prokuratuuri andis. Siis kaotab ta kannatuse ja ründab ajakirjanikku. "Mul ei ole sulle midagi rääkida - sa oled ostetav ja müüdav!" kahtlustab ta temavastast tellimust.

Lõpuks annab ta leheloole oma õnnistuse.

Moodsa aja Münchhausen

  • Saatus andis Juhan Saul Grossile head geenid ja loomingulise lapsepõlvekodu. Tema isa on varasurnud andekas näitleja Jaan Saul, ema hilisem kooliõpetaja Aime Piirsalu. Tema kasuisa oli balletivirtuoos Tiit Härm, kes viis pere pikaks ajaks Moskvasse.
  • Juhani edasine elu on kirju nagu seiklusjutt või kelmiromaan. Ta ise on rääkinud, et oli Viru ärikas, lapsvang, reklaamiguru Moskvas, rahvusvahelise iludusvõistluse korraldaja, viinamarjakorjaja ja oleks peaaegu mungaks hakanud.
  • Juba koolis tõmbas ta pahandusi külge nagu magnet, mistõttu vahetas kolm korda õppeasutust. Põgusalt jõudis ta kanda ka paguneid Tallinna merekoolis, plaaniga esimesel võimalusel mõnes Lääne sadamas ära karata, kuid sattus juba 16selt valuutaspekulatsiooni eest kohtu alla. Prokuröri küsitud Vologda vangilaagri asemel sattus poisiohtu karistatu Viljandi kolooniasse.
  • Pärast vanglast vabanemist abiellus ta soomlannaga, kuid sattus enda väitel elukoharežiimi rikkumise eest uuesti türmi. Pooleteise aasta pikkust karistust kandes kirjutas toona 24ne Juhan range režiimiga Rummu vanglas sisseastumistöö mainekasse üleliidulisse kinoinstituuti, kuhu ta 1988. aastal hämmastaval kombel ka vastu võeti.
  • Režissööri diplom jäigi eestlasel saamata, sest esimeste vabaduse tuultega tulnud äri tõmme oli tugevam. Koos koolikaaslaste, sealhulgas kuulsa filmimehe poja Fjodor Bondartšukiga, asutas Juhan enda sõnul N Liidu esimese reklaamifirma Art Pictures Group. Muuhulgas jõudsid nad organiseerida Moskvas ka rahvusvahelise iludusvõistluse.
  • Järgnes seitse aastat rändamist Lääne-Euroopas.Kuulnud, et tema ema rajatud hoolekandekeskus Tallinnas käib alla, otsustas ta kodumaale naasta ja ohjad haarata.
  • Koidu ja Adamsoni tänava nurgal tegutsenud Tallinna Kristlik Hoolekandekeskus (supiköök) paistis silma läbipaistmatu aruandluse ja humanitaarabi kõrvale toimetamise kahtlustega ning lõpetas tegevuse üürivõla tõttu.