Suur gripitants
Oli 2. aprill 2009, kui maalilises Mehhiko külakeses La Glorias elav nelja-aastane Edgar Hernandez haigeks jäi. Võib arvata, et teda piinasid palavik, oksendamine, kõhulahtisus, väsimus ja külmavärinad, kuid üldiselt on juhtunu kohta teada vähe detaile. Peamine on, et poiss sai terveks, olles esimesena maailmas põdenud dokumenteeritult läbi hiljem seagripi nime all tuntuks saanud viiruse, milles kombineerusid inim-, linnu- ja seagripigeenid. Tähtsusetu pole seegi, et (otsi siga!) mitte kaugel poisi kodust paiknesid USA lihatootja Smithfield Foodsi suured seafarmid.
Kui uudis seagripist kulutulena levima hakkas - pärast esimest surnut 13. aprillil -, langesid sigalad kohalike meelepaha alla. Farme süüdistati vee saastamises ning Mehhiko päevaleht La Jornada on oletanud, et sigade gripi viirusel aitasid tee inimesteni leida sõnnikul elutsevad "hiiglaslikud kärbseparved". Ent tegelikult võiks väljendi "sigade gripp" kasutamise siinkohal lõpetada, sest nagu Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon nüüdseks on kinnitanud, suudab see H1N1 tüüpi viirus - tõsi, õnneks veel halvasti - teha seda, millega aastate eest paanikat külvanud linnugripp H5N1 hakkama ei saanud: levida inimeselt inimesele.
100 nm läbimõõduga gripiviirus on imetilluke: munakoores olev mikroskoopiline poor on talle otsekui inimesele meetrite laiune kaubamajauks. Ning nähtamatute veepiisakeste küljes läbi õhu purjetav viirus on hea poodleja, kes niiskele limaskestale maandununa peaaegu kedagi ära ei põlga. Gripi eri liigid kasutavad paljunemiseks linde ja sigu, närilisi ja koeri, hobuseid ja inimesi ning selline kirevus - ning nakatunute soojades, niisketes kehades toimuv pidev muteerumine - teeb gripi viirusteriigi suurimaks muutujaks. Enamasti on inimesi haigeks tegev gripp vaid vastik voodihaigus, kuid vahel - näiteks aastatel 1857-1859, 1889-1892, kõige kurikuulsamalt aga 1918-1920 - šeigib emake loodus valmis tööõnnetuse, mis jõuab enne ohutumaks muteerumist viia hauda rohkem inimesi kui Must Surm. 1918. aasta "Hispaania grippi" - tõsi, Hispaaniaga polnud sel gripil mingit otsest seost peale selle, et haigusest hakati rohkem rääkima pärast tema Euroopasse jõudmist; esimesed juhtumid tuvastati hoopis Kansase osariigis - suri kolme aastaga 20 kuni 100 miljonit inimest. Sarnaselt Mehhikos tekkinud "seagripiga" pärines Hispaania gripp H1N1 gripitüvest ja murettekitavalt sarnane näib olevat ka enimohustatute ring. Kui tavalist grippi ei ela 0,1 protsendil juhtudest üle need, kes niigi haprate niitidega elu küljes - väga vanad või noored, juba varem põdurad -, siis 1918. aasta monstrum ohustas 20. ja 30. eluaastates inimesi (üle 65aastaseid oli ohvrite seas 1 protsent). Ka Mehhikos on esialgsetel andmeil olnud enamik surnuid vanuses 25-44.
1918. aasta gripp ei muutunud ohtlikuks kohe. Professor K. Schlossmann kirjeldab oma 1927. aastal Tartus ilmunud brošüüris "Gripp ehk influentsa - haiguse tekkimine, levimine, tunnismärgid, ravimine, haiguse eest hoidumine ja võitlus taudiga" pandeemia kulgu nii: "Ta algas kergel kujul 1918. kevadel pea ühel ajal kogu Euroopas. Sellele järgnes väga kurja iseloomuga gripitaud sama aasta sügisel. Tal ei ole sarnast möödunud aegade gripitaudide hulgas. Suremus oli otse kohutav. Pariisis suri 5 nädala kestusel 3296 inimest grippi, Indias suri 238 miljonist elanikust 5 miljonit samasse haigusesse. Ka meie kodumaa piires suri palju inimesi sesse taudi, nende hulgas mitmed silmapaistvad seltskonnategelased."
Nimesid pole toodud (mujal maailmas viis hispaanlane hauda näiteks Sigmund Freudi tütre ja kunstnik Egon Schiele), kuid võib olla kindel, et seltskonnategelastele oli see maailmast lahkumiseks iseäranis väheglamuurne viis.
"Hispaania gripile" oli iseloomulik lämbumine ning verejooks silmadest, ninast ja kõrvadest, põhjuseks peamise riskirühma ehk nooremas eas inimeste tervete tugevate kehade liiga äge kaitsereaktsioon. Iseloomulik oli ka peaajupõletik, mida toonase Eesti meditsiinilises kirjanduses nimetati "unitõveks". Kui Viljandi Maakonnavalitsuse tervishoiu osakond saatis 1919. aastal Eesti Apostelliku Õigeusukiriku Põltsamaa kogudusele palve teatada, palju elanikke on Põltsamaal "Hispaania haigusesse" surnud, oli 9. veebruaril 1919 saabunud vastus napp: "Surnud on 43 ja nendest 13 Hispaania haigusesse." Võttes arvesse üldist surevust maailmas ning Eesti Piiskopkonna Ajutise Nõukogu kirjavahetust, võib väga jämedalt kalkuleerida, et 1918. aasta gripp sai Eestis saatuslikuks igale 150.-250. elanikule.
Õnneks ei ilmuta praegune H1N1 erilist agressiivsust. Väljaspool Põhja-Ameerikat pole nakatunute hulgas ohvreid olnud ning Tervisekaitseinspektsiooni peadirektor Tiiu Aro annab mõista, et 159 mehhiklase surma (hospitaliseerituid on üle 2500) põhjus võib peituda halvas toitumuses, kehvas üldtervises, kohalikus meditsiinisüsteemis. Õnneks allub viirus vähemasti hetkel ravile uue põlvkonna gripiravimitega, millist näiteks Soome on varunud 1,5 miljoni elaniku jaoks. Isegi väike Eesti, kus raha jagub viimasel ajal vaid Haigekassa juhtidele preemia ja tulemustasu maksmiseks, on pannud kõrvale 3000 inimese raviks piisavalt oseltamiviiri. Sotsiaalministeeriumi meedianõunik Jana Zdanovitš väidab, et seda pole vähe. ("Antiviraalide ebaproportsionaalne varumine ei anna gripipandeemia puhkemisel oodatud tulemust, kuna gripivastased ravimid ei ole ainukesed ravimid, mille vajadus võib gripipandeemia puhkemisel tekkida," ütleb ta gripi sagedasele tüsistusele - ägedale kopsupõletikule - viidates.)
Selline loogika on julgustav, sama julgustav kui teadmine, et juba vanad eestlased otsisid influentsa vastu abi külmkingasuitsust, jõhvikamahlast, vehvermentsist ja köömneteest. "Gripitaudile peame rahulikult vastu astuma, kui ta peaks meid kord jälle külastama," õpetas professor Schlossmann juba 82 aastat tagasi. "Gripitaudi suhtes peab lootma kõige paremat, kuid siiski kartma kõige pahemat. [-] Igasugune ärevus ja enneaegne hädakisa takistavad sagedasti võitlustöö korraldamist."
Eesti viimased gripisurmad 2007. aastal
- Riiklik 2008. aasta hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõte;prognoosib, et võimaliku gripipandeemia korral haigestub Eestis veerand;elanikkonnast, kellest 3,5-4 protsenti vajab haiglaravi, kellest 20;protsenti vajavad intensiivravi ja kellest omakorda pooled hapnikuravi;(see on ligikaudu 1300 inimest).
- Eestis on viie haigla nakkusosakondades ühtekokku 159 voodikohta.;Hingamisaparaate on haiglates ligikaudu 200, milles 62 soetati;eelnevatel aastatel riigieelarvest Tervishoiuameti poolt.
- Riikliku statistika kohaselt surid Eestis viimati sesoonsesse;grippi kaks naist 2007. aastal. Raskeimad gripiaastad on lähiminevikus;olnud 1996 ja 1995 - vastavalt 16 ja 11 surnut.
