Eestis olite te kogu aeg poliitiliste mängude südames – pidev vastandumine, rünnak ja kaitse. Kui teistmoodi on elu Brüsselis?

Mastaap on teistmoodi. See, kellega tuleb asju arutada. Näiteks suure reede veetsin G20 energiaministritega, rääkides naftahinnast ja rohepöördest. Eesti majandusministril ei teki kunagi sellist võimalust.

Kõik, mis Eestis tundus nii oluline ja tähtis – siinne elu pulbitsemine –, ei tundu kaugelt vaadates seda üldse mitte. Ma küll püüan jälgida ja ma olen nii mõneski juturingis endiselt sees, aga see pole enam prioriteetne.

Aga poliitiline kemplus komisjonis?

Komisjoni kohta öeldakse, et see on ajalooliselt olnud selline koht, kus on tähtis, kes kellega käib ja kes kellele meeldib ja kes suudab oma teemasid läbi suruda. Mulle tundub, et uue presidendi Ursula von der Leyeni tulekuga on asjaajamine vähemalt volinike tasandil väga demokraatlikuks muutunud. Kellegi eelistamist ei ole mina tuvastanud.

Parim näide oli Õiglase Ülemineku Fond (Euroopa rohepöörde mõjude leevendamise fond). Alguses ei olnud Eesti seal üldsegi pildil. Mingil põhjusel arvati, et põlevkivi on vaid ühe liikmesriigi mure ja seda ei võta võrdselt pruunsöe, kivisöe ja turbaga. Lõpuks sai Eesti kõige tugevama toetuse inimese kohta.


Avalehele
58 Kommentaari
Loe veel: