AJAVAD SEGADUSSE: Kia Opiruse kurvad silmad petavad teinekord ära isegi vilunud vaataja. Toomas Vabamäe

Vanemad autohuvilised mäletavad ilmselt veel aega, kui eurooplased laia suuga naersid jaapanlaste püüdlusi oma autodega vana maailma turule tungida. Praegu hoitakse mokad maas. Lääne-Euroopa autosuurriikides on jaapanlaste turuosa mitmesuguste meetmetega piiratud, kui omamaise autotööstuseta riikides (näiteks Soomes) on neile raske vastu panna. Ning maailma mastaabis möödus Toyota äsja Fordist ja tõusis planeedi suuruselt teiseks autotootjaks.

Pole mingit kahtlust, et korealased üritavad naabrite trikki korrata. Viisteist-kakskümmend aastat hiljem, mitme kogemuse võrra rikkamana.

Väljast mersu, aga seest?

Kui Kia disainerid asetasid firma juhtkonna õnnistusel Opiruse ninasse neli ümmrgust laternat ja kujundasid nende ümbruse E-klassi Mercedesele sarnasel moel, ei teinud nad seda kindlasti fantaasianappuse tõttu. Vastupidi, mersu-nägu edastab kõva sõnumi: võtke meid tõsiselt! Nii pretensioonikas avaldus ei jää mõistagi tähelepanuta ja lükkab autotegijad hoobilt kriitikute luubi alla. Tavaline reaktsioon võiks olla umbes selline: mersu välimuse tegite järgi, aga mis teil auto sees on?

Esimene mulje jääb igatahes vägev. Proovisõiduauto helebeež nahksisu ja sama värvi pehmed vaibad põrandal ei pruugi meie oludes kõige praktilisem olla, kuid välja näeb küll efektne. Puidust (või siiski puidumoodi plastist?) ehisdetaile on palju, kuid need ei mõju ülepakkumisena nagu odavamaigulites interjöörides. Näidikud armatuurlauas on suured, nende punased helendavad osutid otse ebamaiselt selged.

Istmed sättimine käib elektri jõul, rooli paikaseadmine samuti. Kliimaseade võimaldab vasakul ja paremal hoida erinevat temperatuuri ja lubab tagaistujatelgi omatahtsi õhusooja reguleerida. Kõik neli istekohta (eeldades, et tagapingi keskmist kohta sellisel autol niikuinii ei kasutata) on varustatud istmesoojendusega. Ning põhiline – avarus. Eriti tagaistuja võib end kuninglikult tunda, ruumi jätkub nii piki- kui ka püstisuunas. Ning kui Opirust nelajkohalisena käsitleda, jääb tagaistujate vahele veel lai käetugi. Sinna mahuvad ära nii panipaik, kaks topsihoidjat kui ka istmesoojenduse regulaatorid.

Palju tähelepanu on pööratud detailidele. Esiustes asuvad panipaigad on saanud lahtiklapitava külje, päikesesirmi pinda saab väljatõmmatava lapakaga vajadusel suurendada.

Ent kohe hakkab meepotti ka tõrvatilku pudenema. Lülitite paigutus on loogiline, kuid väljanägemine kõike muud kui luksuslik. Pigem näivad need pärinevat kuskilt Kia mudeliskaala odavamast otsast. Infinity audiosüsteem keskkonsoolis ei näita samuti välja oma tegelikku (heli)kvaliteeti.

Sõitma hakates selgub kohe, et “kellad” on pisut üle disainitud ning spidomeetri kiire ja täpne lugemine peaaegu võimatu. Muidu eeskujulikult vaikses autos kipub häirima ka nõrk, ent siiski selgesti kuuldav nagin (ilmselt uksetihendid, veidi määrimist kaotaks nagina ilmselt kohe).

Mõnus maanteeneelaja

Manööverdamine Opirusega on imelihtne, sest rooli võib keerata kasvõi väikese sõrmega. Tuleb vaid meeles pidada, et auto on peaaegu viis meetrit pikk ning ei taha eriti pöörata. Ka maanteel ei meeldi Opirusele, kui teda sirgjooneliselt trajektoorilt kõrvale püütakse juhtida. Pehme vedrustus ja tundetu rool sõidusuunda muutma just ei kutsu. Juht saab lüliti abil vedrustust jäigemaks sättida ja sellest on pööretel selgelt abi, ka kiirendustel ei hakkamasine enam ette-taha noogutama. Muidu nii pehme vedrustus ei suuda paraku summutada järsemaid ebatasasusi, need jõuavad sõitjateni liiga selgelt.

Pikal maantesõidul, kui suunda pole tihti ja palju muuta vaja, tunneb Opirus end kui kala vees. Kolme-ja-poole-liitrine V6 töötab peaaegu kuulmatult (maanteekiirusel jäävad pöörded alla 2000). 203 hobujõudu ja 294 njuutonmeetrit on aga kergesti saadaval ning vajadusel sööstab Opirus edasi tema iseloomule peaaegu sobimatu innukusega. Viiekäiguline automaat mõistab juhi soove ja mootori vajadusi otse lennult. Käiguvahetuste sujuvus on üldiselt hea, vaid möödasõidukiirendusi lõpetades sattus juhtprogramm paaril korral hämmingusse ja tegi paar üleliigset liigutust.

Kui tulevast Opiruse-omanikku peaks huvitama kütusekulu, siis maanteel stabiliseerus pardaarvuti näit 8,3 (l/100 km) peal. Linnas võib sinna tubli 50 protsenti juurde rehkendada, aga poolemiljonilise auto puhul ei ole see ilmselt kriitilise tähtsusega näitaja.

Kõik panevad tähele

Kia á la Mercedes petab ära isegi kogenud pilguga vaatleja. Sõitsin Tartust Tallinna poole, kuskil Imavere kandis kohtasin Ekspressi toimetuse Peugeot’d, mis parasjagu Tartu poole teel.

Helistasin autojuht Gunnarile ja ütlesin, et ta tuli just mulle vastu. Tema küsis kohe, kas ma olin selle vägeva beeži mersuga, millel suur must iluvõre. Pidin talle seletame, et jah, sellesama beežiga küll, aga mitte mersu, vaid Kiaga.

“Ahaa, seda ma mõtlesin, mis uutmoodi Mercedes see on, vaatasin veel peeglist järelegi!”

Punkt disaineritele.

Disain                 2

Tehnika              3

Kiirus                 3

Nauding             3

Praktilisus          3

Hind                   4

Veidi järeleaitamist detailides ja vedrustuse seades ning jaapanlased on kinni püütud.