Suur lind söögiks
Vana Testament märgib jaanalindu nende lindude seas (kotkad, kullid, kajakad, kägu, haigur jt), keda Iisraeli lapsed süüa ei või (3 Mo. 11). Need linnud olgu teile jälgid, ütleb Jehoova Moosesele ja Aaronile.
Eesti keele sõna “jaanalind” pärinebki heebrea keelest, sellestsamast pühakirjakohast, kust Vana Testamendi tõlkijad selle eesti keelde laenasid.
Justkui Vana Testamendi ajast on pärit see armukadeduse lugu, mis juhtus jaanalindudega Vilsandi saarel.
Emalindude pärast olid Vilsandi jaanalinnufarmi kaks kukke tülitsenud ja kakelnud varemgi, aga see, mis juhtus läinud vanaaastaõhtul, ületas kõik piirid. Või õigemini – tarad.
Suuremat kasvu Kuku andis väiksemale Kakule armetult kolki. Kui Kuku jalahoobid muutusid väljakannatamatuks, pages Kaku läbi jaanalinnufarmi piirdeaia. Nõnda juhtub vahel ka inimeste ringis, tugevam mees viskab nõrgema ukse taha.
Metsloomade küüsis
Kaku oli korraga nagu kuningas Taaveti poolt sõtta surema saadetud hetiidi mees Uurija, kelle väga ilusat naist Batsebat Taavet tahtis (2 Sa: 11).
Farmi talitajaid, kes jaanalinnu aeda tagasi oleks toimetanud, polnud käepärast. Kaku komberdas üksinda, pimedas, kadakate vahel.
Kuku oli olnud kogu aeg nii kiivas ja armukade, et polnud Kakut ligi lasknud ei aia esikaunitarile Charlottele ega ka teistele emalindudele. Ise Kuku ka daamidega asja ei teinud.
Ja nõnda sündiski, et kuigi Vilsandi kuked vanuse poolest olid juba täiskasvanud, pidid farmiteenijad inkubaatorist võetud munade sisu solgiauku loksutama (tühjad munakoored läksid müügiks turistidele). Munad polnud viljastatud.
Kui Uurijat tabas Taaveti soovitud surm Joabi linna piiramisel, siis Kaku ei osanud aimatagi, millisest suunast oht teda tuulises ja lörtsises Vilsandi õhtus ähvardab.
Pimeduses ei möiranud mitte lõvid nagu Aafrika savannis, seal röhkisid hoopis metssead.
Kaku suundus Vahemere poole. Just sellist, jaanalindude kodumaa randa uhtuva mere nime kannab Vilsandi kaht saareosa ühendav maariba.
Keegi peale Vahemere kadakate ja männipuude ei tea, mis Kakule selles uusaastaöös saatuslikuks sai. Võibolla komistas ta kõigepealt libedal ja murdis oma jala?
Otsijad avastasid Kaku jäänused paari päeva pärast külmunud teeroopast. Paljaksnäritud kontide ümber olid oma jäljepitsateid vajutanud rebased ja metssead.
Vanas Testamendis kirjapandud loos sünnitas Batseba Taavetile Saalomoni.
Vilsandi draamas tuli pööre õnneliku lõpplahenduse suunas läinud kevadel, uue kavaleri Miki näol.
Miki hakkas elama eraldi aedikus, viis emalindu jagunesid peigmeeste vahel ja Vilsandil enamasti puhuvad läänetuuled hakkasid kandma ainult jaanalindudele iseloomulikke armuhäälitsusi.
Kaelamusklipingutus
See oli 16. juulil, kui tirises paadiga Vilsandile suunduva Jaan Teäri telefon ja jaanalindude talitaja Õnne Vanin teatas, et saarel on sünnipäev.
Kõva kaelamusklipingutusega oli Vilsandi esimesel jaanalinnupojal õnnestunud munakoor katki pressida.
Nii ta seal inkubaatoris istus, kere munas, pea väljas, ja hakkas tädi Õnnet oma emaks pidama. Ainult selle mööndusega, et Õnne peab kogu aeg ühesuguseid riideid kandma, et teda ikka ära tunda saaks.
Esimesed pojad said nimedeks Villi, Sanni ja Dinni. Kavalpea oskab neist nimedest kokku panna Vil-san-di.
Nagu tantsijad hiiglasuures kabarees jooksevad jaanalinnud laudast uste avanedes välja ja hakkavad end rohuareenil keerutama.
“Üllatavalt armsad on nad,” hajutab Vilsandi Hannuse talu perenaine Margit Tätte kartused, et jaanalinnud rikuvad linnuriigi ära. “Nad elavad samamoodi nagu lehmad-lambad. Ja juhtub, et unustad nad päris ära.”
Tänapäeval kõige suurem lind, kaalub kuni 136 kilogrammi.
Kui emane jaanalind on õnnelik, muneb ta 40 muna aastas.
Jaanalinnu muna kaalub poolteist kilo. Ühest munast saab omletti mitmekümnele inimesele ja see omlett maitseb nagu kanamunast valmistatud omlett. Vaid suur-suur asjatundja ütleb, et jaanalinnumunaomlett on sutt-sutt teravama maitsega kui kanamunaomlett.
Esimesed jaanalinnud Eestis olidki Jaan Teäri omad Vilsandil. Esimesed Eesti jaanalinnupojad sündisid aga teises farmis, Nautse külas Muhumaal. Sealt läheb jaanalinnuliha juba ka Olümpiasse ja Virusse.
Jaanalinnud armastavad mänguasju, naiste kõrvarõngaid ja meeste pintsakunööpe.
Jaanalind jookseb üpris kiiresti, kuni 50 kilomeetrit tunnis. Aga lennata ta ei oska.
Jaanalinnunahast püksirihm on parem, vastupidavam kui krokodillinahast püksirihm.
Jaanalinnu võimsad jalad on varustatud kahe tugeva ettepoole suunduva kabjalaadse varbaga.
Jaanalind lööb jalaga ettepoole, mitte tahapoole nagu lehm. Jaanalinnu jalahoop võib tappa lõvi.
Allikad: Jaan Teär, Piibel, “Selgroogsete zooloogia”