VILSANDI JAANALIND NALJA EI MÕISTA: Kui inimene nende aeda astub, lehvitavad emased kahejalgsele kavalerile koketeerivalt tiibu, kuid isane võib virutada jalaga. Ingmar Muusikus

Vana Testament märgib jaa­na­lin­du nende lindude seas (kotk­ad, kullid, kajakad, kägu, haigur jt), keda Iisraeli lapsed süüa ei või (3 Mo. 11). Need linnud olgu teile jälgid, ütleb Jehoova Moo­sesele ja Aaronile.

Eesti keele sõna “jaanalind” pä­ri­­nebki heebrea keelest, sellestsa­mast pühakirjakohast, kust Vana Tes­tamendi tõlkijad selle eesti keel­de laenasid.

Justkui Vana Testamendi ajast on pärit see armukadeduse lugu, mis juhtus jaanalindudega Vilsandi saarel.

Emalindude pärast olid Vilsandi jaanalinnufarmi kaks kukke tülitsenud ja kakelnud varemgi, aga see, mis juhtus läinud vanaaasta­õhtul, ületas kõik piirid. Või õige­mini – tarad.

Suuremat kasvu Kuku andis väiksemale Kakule armetult kolki. Kui Kuku jalahoobid muutusid väljakannatamatuks, pages Kaku läbi jaanalinnufarmi piirdeaia. Nõnda juh­tub vahel ka inimeste ringis, tu­gevam mees viskab nõrgema ukse taha.

Metsloomade küüsis

Kaku oli korraga nagu kuningas Taaveti poolt sõtta surema saadetud hetiidi mees Uurija, kelle väga ilusat naist Batsebat Taavet tahtis (2 Sa: 11).

Farmi talitajaid, kes jaanalinnu aeda tagasi oleks toimetanud, polnud käepärast. Kaku komberdas ük­sinda, pimedas, kadakate vahel.

Kuku oli olnud kogu aeg nii kiivas ja armukade, et polnud Kakut ligi lasknud ei aia esikaunitarile Char­lot­tele ega ka teistele emalindu­de­le. Ise Kuku ka daami­dega asja ei tei­nud.

Ja nõnda sündiski, et kuigi Vil­sandi kuked vanuse poolest olid ju­ba täiskasvanud, pidid farmiteenijad inkubaatorist võetud munade si­su solgiauku loksutama (tühjad mu­­nakoored läksid müügiks turistidele). Munad polnud viljastatud.

Kui Uurijat tabas Taaveti soovitud surm Joabi linna piiramisel, siis Kaku ei osanud aimatagi, millisest suunast oht teda tuulises ja lörtsi­ses Vilsandi õhtus ähvardab.

Pimeduses ei möiranud mitte lõvid nagu Aafrika savannis, seal röhkisid hoopis metssead.

Kaku suundus Vahemere poole. Just sellist, jaanalindude kodumaa randa uhtuva mere nime kannab Vil­sandi kaht saareosa ühendav maariba.

Keegi peale Vahemere kadakate ja männipuude ei tea, mis Kakule selles uusaastaöös saatuslikuks sai. Võibolla komistas ta kõigepealt libedal ja murdis oma jala?

Otsijad avastasid Kaku jäänu­sed paari päeva pärast külmunud teeroopast. Paljaksnäritud kontide ümber olid oma jäljepitsateid vajutanud rebased ja metssead.

Vanas Testamendis kirjapandud loos sünnitas Batseba Taavetile Saa­lomoni.

Vilsandi draamas tuli pööre õn­neliku lõpplahenduse suunas läi­nud kevadel, uue kavaleri Miki näol.

Miki hakkas elama eraldi aedi­kus, viis emalindu jagunesid peig­meeste vahel ja Vilsandil enamasti pu­huvad läänetuuled hakkasid kand­ma ainult jaanalindudele ise­loo­mulikke armuhäälitsusi.

Kaelamusklipingutus

See oli 16. juulil, kui tirises paa­di­ga Vilsandile suunduva Jaan Teä­ri te­le­fon ja jaanalindude talitaja Õn­ne Vanin teatas, et saarel on sünni­päev.

Kõva kaelamusklipingutusega oli Vilsandi esimesel jaanalinnupojal õnnestunud munakoor katki pres­sida.

Nii ta seal inkubaatoris istus, ker­e munas, pea väljas, ja hakkas tä­di Õnnet oma emaks pidama. Ai­nult selle mööndusega, et Õnne peab kogu aeg ühesuguseid riideid kandma, et teda ikka ära tunda saaks.

Esimesed pojad said nimedeks Villi, Sanni ja Dinni. Kavalpea oskab neist nimedest kokku panna Vil-san-di.

Nagu tantsijad hiiglasuures ka­ba­rees jooksevad jaanalinnud laudast uste avanedes välja ja hak­ka­vad end rohuareenil keerutama.

“Üllatavalt armsad on nad,” ha­ju­tab Vilsandi Hannuse talu pere­nai­ne Margit Tätte kartused, et jaa­na­linnud rikuvad linnuriigi ära. “Nad elavad samamoodi nagu leh­mad-lambad. Ja juhtub, et unustad nad päris ära.”

Jaanalind (Struthio camelus)
Tänapäeval kõige suurem lind, kaalub kuni 136 kilogrammi.
Kui emane jaanalind on õnnelik, muneb ta 40 muna aastas.
Jaanalinnu muna kaalub poolteist kilo. Ühest munast saab omletti mitmekümnele inimesele ja see omlett maitseb nagu kanamunast valmistatud omlett. Vaid suur-suur asjatundja ütleb, et jaanalinnumunaomlett on sutt-sutt teravama maitsega kui kanamunaomlett.
Esimesed jaanalinnud Eestis olidki Jaan Teäri omad Vilsandil. Esimesed Eesti jaanalinnupojad sündisid aga teises farmis, Nautse külas Muhumaal. Sealt läheb jaanalinnuliha juba ka Olümpiasse ja Virusse.
Jaanalinnud armastavad mänguasju, naiste kõrvarõngaid ja meeste pintsakunööpe.
Jaanalind jookseb üpris kiiresti, kuni 50 kilomeetrit tunnis. Aga lennata ta ei oska.
Jaanalinnunahast püksirihm on parem, vastupidavam kui krokodillinahast püksirihm.
Jaanalinnu võimsad jalad on varustatud kahe tugeva ettepoole suunduva kabjalaadse varbaga.
Jaanalind lööb jalaga ettepoole, mitte tahapoole nagu lehm. Jaanalinnu jalahoop võib tappa lõvi.
Allikad: Jaan Teär, Piibel, “Selgroogsete zooloogia”