Eestlastel on üha suuremad kodud ja üha suuremad autod. Tänavatest on saanud liiklustorud. Eesti rahvaarv kahaneb, kuid uusi maju ehitatakse nii palju, et üha suurem osa Eesti maismaast jääb ehitiste alla. Eestis on vaid kaks linna, mille rahvaarv kasvab. Need on vaid mõned väljavõtted täna esitletavast uuest Eesti inimarengu aruandest „Linnastunud ühiskonna ruumiline areng“, mille andis välja Koostöö Kogu ja mille peatoimetajaks on Helen Sooväli-Sepping.
Eestlased elavad üha paremini. Eestlastel on üha rohkem autosid ja üha suuremad ja mõnusamad eluasemed. Aastatuhande vahetusel oli Eestis elaniku kohta keskmiselt 24,4 ruutmeetrit elamispinda ning 1,08 tuba, 2011. aastaks aga juba 31,4 ruutmeetrit ja 1,28 tuba.
Aga Eesti rahvaarv kahaneb. Aastal 2017 elas Eestis 57 000 inimest vähem kui aastal 2000.
Eestis on vaid kaks linna, kus rahvaarv mitte ei kahane, vaid kasvab. Üks neist on Tallinn ja teine Saue.
Elanike arv paisub ka Tallinna lähiümbruses.
Peetri alevik jääb Tallinna kesklinnast kümneminutilise autosõidu kaugusele. Veel aastatuhandevahetusel oli Peetris vaid 700 elanikku. Nüüd aga 5210. Sinna, kus varem olid põllud, on nüüd kerkinud majad. Prognoositakse, et aastal 2025 elab Peetris 8100 inimest, aastal 2030 aga juba 14 000 – rohkem kui Haapsalus või Võrus.
Aastatel 2001–2018 on Peetrisse ja mujale Tallinna külje alla kolinud ühtekokku 37 000 inimest. Suur-Tallinn võtab enda alla 800 ruutkilomeetrit, millest halduslikult moodustab Tallinna linn vaid 159 ruutkilomeetrit.
Kes on need inimesed, kes kolivad Peetrisse ja mujale Tallinna lähipiirkonda?
Inimarengu aruande kaasautor, linnastumise uurija Antti Roose kirjeldab üht tüüpilist eeslinnaperet nii:
Eeslinlased pendeldavad päevast päeva autoga linna ja tagasi. Teedel tekivad ummikud, linnas napib parkimiskohti, õhk reostub.
„Eesti eeslinnas elab neljaliikmeline pere, isa-ema käivad tööl (ka kodukontoris), kui pole just vanemapuhkusel, lapsed kesklinna koolis. Hinnalisteks pereliikmeteks on auto ja tõukoer. Avalikus ruumis, kergliiklusteedel tehakse innukalt sporti. Tagahoovis on mängumaja ja hüppevõrk, kasvuhoone ja väliköök.“
Selline elustiil – oma aed, värske õhk – võib tunduda rahulik ja üsna looduslähedane.
Kahjuks kaasneb aga eeslinnastumisega koormus keskkonnale ja teedevõrgule.
Antti Roose: „Puudulik ühistransport tähendab, et kellestki saab pere taksojuht. Klassikalist tänavat kohtab eeslinnas haruharva, kui üldse. Nii on kõige populaarsemaks avaliku ruumi vormiks eeslinnas kergliiklusteed. Kergliiklusteid kasutavad spordiharrastajad jooksmiseks, kepikõnniks, jalgratta- ja rulluiskudega sõiduks.“
Kui linnas kasutatakse tänavaid poodi, tööle ja kooli minekuks, siis kergliiklusteed on peamiselt sportimiseks. Eeslinnaelanikud kasutavad tööle-kooli minekuks põhiliselt autot. Eeslinlased pendeldavad päevast päeva autoga linna ja tagasi. Teedel tekivad ummikud, linnas napib parkimiskohti, õhk reostub.
Inimarengu aruanne kirjeldab autostumisega kaasnevaid probleeme nii:
„Kiire autostumise kasvuga võtavad üha suurema osa linnade territooriumist enda alla sõiduteed ja parkimiskohad. Ka taristuinvesteeringud on suunatud eelkõige sõiduteedesse, vähem kõnni- ja jalgrattateedesse, linnaväljakutesse ja parkidesse. Sillutatud ja ehitatud linnamaaks ohverdatakse linnarohelus.“
Eesti on rohkem autostunud kui Lääne-Euroopa riigid keskmiselt. Praegu jääb Eesti registreeritud autode arvu poolest 1000 elaniku kohta maha veel vaid Euroopa Liidu kõige rohkem autostunud riikidest, nagu Itaalia, Luksemburg, Malta ja Soome, kuid on enamikust Euroopa Liidu n-ö läänepoolsetest riikidest möödunud.
Tauri Tuvikene, Merlin Rehema ja Dago Antov, Inimarengu aruande kaasautorid:
„Autostumise tõttu muutuvad linnatänavad piltlikult öeldes liiklustorudeks, kus kõigi teiste liiklejate võimalused on ahenenud. Nii on halvenenud tänavate kvaliteet avaliku ruumina. Linnaelanike igapäevaliikumised tekitavad väiksemat keskkonnakoormust kui tagamaa- või maavaldade elanike liikumised. Aga just keskuslinnad on need, mis saavad enim tunda kasvanud autostumise mõjusid, nagu õhusaaste, müra, ummikud ja avaliku ruumi kasutamine parkimisruumina. Tee-ehituse suurvormid lõhuvad jalakäijale sobivat inimmõõtmelist ruumi.“
Mõnes Tallinna lähivallas hakkab normiks kujunema, et peres pole mitte üks, vaid kaks autot. Harjumaal väljaspool Tallinna on keskmiselt kaheksal perel kümnest isiklik sõiduauto, peaaegu poolte leibkondadel on kaks või enam autot.
Üha harvemini minnakse tööle jalgsi või jalgrattaga, üha sagedamini autoga. Tallinna kesklinnas on parkimiskohtade all brutopinnana hõivatud sama palju maad kui eluhoonete all ja rohkem maad kui büroohoonete all.
Aga mis te arvate, kuidas õigupoolest pääseb linnas kõige kiiremini ühest punktist teise? Kas jalgsi, rattaga või autoga?
Kui lähete 500–600 meetri kaugusele, siis kõige kiiremini pääsete sinna jalgsi. Jääb ära parkimiskoha leidmise või ratta trepist alla tassimise ja lukustamise mure. Autoga tasub aja kokkuhoiuks sõita vaid juhul kui sihtpunktini on üle kolme kilomeetri.
Aga Eestis on ju nii halb kliima, rattasõit ei sobi siia! See on vale.
Inimarengu aruanne: „Meie kliimavöötmes saaks jalgratast aasta lõikes kasutada oluliselt enam: 2017. aastal käis Statistikaameti andmete järgi vaid 1,6% tallinlastest tööl rattaga. Samal ajal tehti meie kliimaga võrreldavates lähilinnades Helsingis ja Stockholmis vastavalt 11% ja 9% kõikidest liikumistest jalgrattaga.“
Sellal, kui Tallinn üritab toime tulla kasvava liikluskoormuse ja paisuva rahvaarvuga, jääb mujal Eestis rahvast vähemaks.
Inimarengu aruanne: „Eestis ootab lahendamist kohapõhine targa kahanemise plaan kolmes valdkonnas: töökohad, elukohad, põhiteenused.“
Ajal, kui suurlinnades elamistingimused järjest paranevad, on iga viies ääremaa pere hädas kehvade elamistingimustega: nende kodus on rõsked seinad, uksed või aknad on pehkinud. 13% Eesti peredest elab kodudes, kus pole kas käimlat või vanni ega dušši. Kredex väljastab rekonstrueerimistoetusi, aga toetustest vaid väike osa jõuab ääremaale.
Anneli Kährik ja Annika Väiko: „Kõige harvemini on toetusi väljastatud Ida-Virumaale, Võrumaale ning Hiiu- ja Läänemaale, teisisõnu kõige kaugematele ääremaa-aladele. Mida jõukam piirkond, seda rohkem toetusi kasutatakse, mahajäämusega kaasneb ka loium toetuste kasutamine. Seega võib tõdeda, et mida vähem on piirkonnas majanduslikku ning ka sotsiaalset ja oskuskapitali, seda vähem riiklikke üldisi toetusmeetmeid kasutatakse. Mõju on akumuleeruv – kui ehitus- ja renoveerimistegevust ei toimu, siis ei kujune ümbruskonnas välja ka positiivseid rollimudeleid.“
Nagu eespool mainitud, vähenes aastatel 2000–2017 Eesti rahvaarv 57 000 elaniku võrra. Saksamaa kahanevates väikelinnades on võetud suund sellele, et mitme pooltühja kortermaja elanikud kolitakse ühte majja kokku ja ebavajalikuks muutunud majad lammutatakse ning nendealune pind taashaljastatakse.
Eestis ei ole rahvaarvu kahanemine toonud kaasa täisehitamata maa osakaalu suurenemist.
Vastupidi. Ehitusaluse maa pindala Eestis aastatel 2000–2017 suurenes, mitte ei vähenenud. Aastatel 2000–2017 ehitati Eestis nii palju uusi elamuid, tööstushooneid ja kaubanduspindu, et nende alla jäi 137 ruutkilomeetrit maad. Lisaks kasvab ka kaevanduskarjääride, teede, raudteede ja lennuväljade alla jääv pindala. Eestis väheneb põldude alune pindala – osa sellest kasvab võssa, osast saavad uuselamurajoonid.
Inimarengu aruande kaasautor Tõnu Oja, Tartu Ülikooli geoinformaatika ja kartograafia professor: „Täisehitamise ja metsastumise tõttu kaotas Eesti 2000.–2017. aastatel 250 ruutkilomeetrit põllumaad. Ehitiste aluseks ja nende lähiümbruseks muudetud põllumaad ei ole enam võimalik endises kasutuses taastada.“
Mis saab edasi?
Nad modelleerivad, milliseks kujuneb aastaks 2050 Eesti, kui rahvastik koondub edasi suurematesse linnadesse. Või – teine variant – kui suurlinnade senine hoogne kasv pidurdub. Need kaks võimalikku arengut – suurlinnastumine versus elu maal – moodustavad tulevikustsenaariumide ühe telje. Teise telje moodustab ligipääs avalikule ruumile. Selle telje üheks otsaks on olukord, kus ligipääs rohealadele ja võimalusele liikuda ühest paigast teise sõltub tugevalt inimese sissetulekust ja sotsiaalsest staatusest. Selle telje teiseks äärmuseks on olukord, kus kõigile on tagatud võrdne ligipääs avalikule ruumile ja liikuvusteenusele.
Sõltuvalt sellest, millises suunas Eesti liigub – kas linnastumise kasvu või pidurdumise ning kas individualismi või jagamise poole –, kujuneb neli arengustsenaariumi.
Need on järgmised.
I Vabatahtlikult linnadesse suunatud Eesti.
Mis ootab Eestit, kui areneme süveneva linnastumise ja varandusliku kihistumise poole, avalik ruum aga (linnades) aheneb? Linnalähedased põllud ehitatakse täis. Linnaväljakute asemel vajatakse parklaid ja laiu teid. Linnatänavatel on ohtlik. Rikkad elavad kaunite rohealade piirkonnas, kus on ümber tarad.
II Ühe tunni Eesti.
Mis ootab Eestit, kui areneme süveneva linnastumise poole, kuid varanduslik kihistumine väheneb ning kõigile on tagatud ligipääs heale avalikule ruumile?
Esmajoones kerkivad uusarendused sinna, kuhu on olemas hea rongiühendus. Nii ei keerle elu auto ümber. Aega veedetakse parkides ja linnaväljakutel, kuhu sõidetakse trammiga, isejuhtiva kapsli või vesinikrattaga. Rahvusvahelises õnneindeksis on Eesti üpris eesotsas.
III Krattide ja marakrattide Eesti.
Mis ootab Eestit, kui varanduslik kihistumine süveneb, suurlinnastumise asemel annavad tooni suuremad ja väiksemad keskused? Regionaalne ebavõrdsus on suur. Paljud varakamad inimesed elavad hajali, sest kliimakriis on isu linnades elamise järele kustutanud: armastatakse öelda, et õige eestlane elab ikka oma aia ja põllulapiga majas. Kogukondlikku lähenemist armastavad „hipid“, n-ö korralik inimene üritab aga ikka naabrist parem olla. Avaliku ruumi kvaliteet pole suurem asi, õnneindeksis on Eesti keskpärane järellohiseja.
IV Isemajandav Eesti.
See stsenaarium räägib Eestist, kus suurlinnastumine pidurdub ning sotsiaalne võrdsus ja ligipääs avalikule ruumile on hea. Suurlinnastumise pidurdumise taga on suuresti see, et kliimakatastroofi, kaugtöövõimaluste ja uuskogukondliku majanduse tulemusena on suur osa eestlasi kolinud maale, mõne väiksema tõmbekeskuse lähedale. Suur rõhk on omakasvatatud toidul, oma 3D-prinditud asjadel ja ühistulisel energiatootmisel. Just nagu kunagistes taludes, tehakse päris palju ära ise ja pereringis. Terve Eesti on ühendatud raudteevõrguga. Looduses aktiivselt liikumisest on saanud eestluse lahutamatu osa. Õnneindeksis on Eesti tubli.
Loe ka Maalehest: Eesti käriseb: tallinlased peaksid maksma ülejäänud rahvale toetust?
