Tõravere observatooriumi astro­füüsik, akadeemik Enn Saar (75) pääses Lenini mäetippu ronides 1974. aasta juulis napilt eluga. Tema kolm kaaslast on tänini mäetipu jäises hauas.

„Ma olen juba neljandat aastat surnud.“

Prilliklaasid läigatavad kavalalt.

Enn Saar istub oma Tõravere kodus ja räägib vaikse häälega. Lonksab lahjat džinni, sest organism vajab kaloreid.

Ta põeb ALSi, amüotroofilist lateraalskleroosi, haigust, millest pole võimalik terveks ravida. Füüsis ütleb tasapisi üles, tasakaal on kadunud, toit sees ei seisa.

„Ma olen varemgi surnud olnud.“

Itsitab vaikselt.

„Needsamad viis päeva Lenini mäetipust tulles, kui laviin oli juba võtnud kolm poissi. Laskumine mööda kaguserva oli kindel surm.“

Tõsineb.

„Aga seal sai vähemalt midagi teha, et ellu jääda. Praegu istun niisama...“

1974. aasta 20. juulil on Pamiiri mäestiku jalamil päikeseline ilm.

Viis alpinisti Tartu alpiklubist Firn alustavad tõusu Lenini mäetippu (kõrgus 7134 meetrit).

Ühe köie otsas kolm meest: Enn Saar, Tõnu Tennison ja Eerik ­Reino. Teise köie otsas Jaak ­Sumeri ja Priit Vürst.

Avalehele
59 Kommentaari
Loe veel: