„Ma olen juba neljandat aastat surnud.“

Prilliklaasid läigatavad kavalalt.

Enn Saar istub oma Tõravere kodus ja räägib vaikse häälega. Lonksab lahjat džinni, sest organism vajab kaloreid.

Ta põeb ALSi, amüotroofilist lateraalskleroosi, haigust, millest pole võimalik terveks ravida. Füüsis ütleb tasapisi üles, tasakaal on kadunud, toit sees ei seisa.

„Ma olen varemgi surnud olnud.“

Itsitab vaikselt.

„Needsamad viis päeva Lenini mäetipust tulles, kui laviin oli juba võtnud kolm poissi. Laskumine mööda kaguserva oli kindel surm.“

Tõsineb.

„Aga seal sai vähemalt midagi teha, et ellu jääda. Praegu istun niisama...“

1974. aasta 20. juulil on Pamiiri mäestiku jalamil päikeseline ilm.

Viis alpinisti Tartu alpiklubist Firn alustavad tõusu Lenini mäetippu (kõrgus 7134 meetrit).

Ühe köie otsas kolm meest: Enn Saar, Tõnu Tennison ja Eerik ­Reino. Teise köie otsas Jaak ­Sumeri ja Priit Vürst.

Kõigil viiel on seljas hahasulgedest soojad joped. Hahasuled on sellepärast head, et ei kleepu märjaks saades kokku. Ja Jaak Sumeril on villased püksid. Jaak oli nende üle väga uhke, need olid ta vanaema tehtud.

Tallinnast Pika tänava sõjaväepoest on õnnestunud hankida triibulised villased madrusesärgid, mis hoiavad suurepäraselt sooja.

Jalas on tavalised vene alpinistisaapad, nahast tallaga. Et oleks parem pidamine, on talla alla löödud sentimeetripaksused terasplaadid.

Pehmel lumel oli nendega hea liikuda, aga kiviseinal mitte alati. Graniidil nad huvitaval kombel pidasid, aga kui basaltseina peale sattusid, tundsid mehed end nagu lehm libedal jääl.

Mehed on otsustanud, et tõusevad Lenini tippu mäe kaguküljelt. Kahe ja poole kilomeetri kõrgune püstloodis jääsein tähendas kategooriat 5B (vene mägimarsruutide raskuskategooriatest on keerulisemad veel vaid 6A ja 6B).

Siit on läinud ainult üks grupp. Vladimir Šatajev, mees, N Liidu spordikomitee alpinismi osakonna juht. Enn Saar joonistas Šatajevi kirjelduste järgi kagunõlvast mitmeid pilte, märkis ära täpse marsruudi ja võimalikud telkimiskohad.

Raadiosaatjat Ennu grupile kaasa ei anta. Sidepidamiseks on rohelised raketid, mida tuleks lasta õhtuti 21.00. Ühendust peetakse teise grupiga, kes stardib samuti Lenini tippu, aga traditsioonilisemat marsruuti mööda, mäe lõunaküljelt.

Üks meestest tassib telki, teine apteeki, kolmas toiduaineid, keegi tassib priimust, keegi sidevahendeid.

Kes läheb ees, kruvib seina sisse titaanist jääpuuri (alpinistid ütlevad omavahel – korgitser), kinnitab selle külge karabiini, laseb sellest köie läbi ja liigub edasi. 40meetrise köie peale tuleb umbes neli puuri. Kui jõuad köie lõppu, kinnitad uue naela ja organiseerid julgestuse.

Paarimees sama köie teises otsas tuleb alt, läheb paarilisest mööda ja lööb omakorda naela seina. Nii üksteist julgestades tõustakse üles mäkke.

Alla ei vaadata. Vaadatakse jääseina enese ees.

Õhtu lähenedes raiuvad mehed kirkadega püstisel nõlval jää sisse lameda platsi. Parasjagu nii suure, et sinna telgi saab püsti panna.

Ajakirja Vokrug Sveta korrespondent Jevgeni Kotlov kirjutab aasta hiljem (1975. aasta augustis) oma haaravas reportaažis, et platsile mahtus ainult pool telki ja mehed magasid istudes, jalad üle järsaku serva.

SIIN SEE JÄÄSEIN ON! Kagunõlva mööda ei olnud Lenini mäetipust varem keegi alla tulnud.

Enn lööb käega. „Nii hull ka ei olnud! See venelane mõtles ise välja oma jutu!“

Temperatuur langeb miinus 40 peale, aga telgis on soe, pott priimusel kahiseb, juuakse teed, süüakse õhtust. Ja keeratakse magama.

Teise päeva õhtuks jõuavad mehed 5500 meetrile. Jälle taotakse jääseina sisse plats, jälle püstitatakse telk.

Vokrug Sveta kirjeldab, kuidas eesti alpinistid telgis sünnipäeva peavad. Tõnu Tennison saab 28. Laud on kaetud viiele: kanapuljong, biifsteek, nokatäis Vana Tallinna, lauldakse vanu eesti laule.

JÄÄST SEIN: sellelt fotolt on näha, kui järsk oli kaljusein.
Enn: „Venelastel käib see Vana Tallinna jutt ette ja taha, kui eestlased kuskil mängus on! Me ei vedanud mägedesse kunagi alkoholi kaasa. Kotid on niigi rasked.“

Öösel algab lumesadu. Sajab terve järgmise päeva ja kolmandagi (22.–24. juuli).

Aeg-ajalt tõmbab keegi jope selga, käib väljas ja lükkab telgi pealt lund.

Enn: „See kõik on ju tavaline!“

25. juulil läheb taevas selgeks ja ronimine jätkub.

26. juuli õhtuks saadakse jääseinaga ühele poole ja 6800. meetril seatakse sisse järjekordne laagriplats.

27. juuli on seitsmes tõusupäev. Hommikul ületatakse väike jääkosk ja ollaksegi tipukuplil väljas.

Veel 200–300 meetrit kõrgust on jäänud. Kõndimist on muidugi rohkem, aga ei midagi hirmsat, nõlv on lauge ja sile.

Põlvini lumes sumbatakse aegapidi tipu poole.

Ja siis.

Äkki väriseb jalgealune, mäeküljes sada meetrit ülalpool käriseb horisontaalne lõhe. Vallandub laviin. Lumemass tuleb kohinal meestele peale.

Kõik käib väga ruttu. Laviin on lai, kõrvale põigata ei saa.

Lumemöll lööb mehed jalust, matab nad enda alla ja viib endaga kaasa.

Enn ei tea, kaua see kõik kestab.

Ta mäletab ainult, kuidas ta lume all rabeleda püüdis. Sest teooria oli tal selge.
VIIMANE PILT: 20. juulil 1974 enne mäkketõusu. Vasakult Jaak Sumeri, Eerik Reino, Tõnu Tennison ja Enn Saar. Pildistas Priit Vürst.

Keegi meestest pole varem laviini sattunud, aga nad teavad, et kui laviin liigub, läheb lumi hõõrdumise tõttu soojaks ja niiskeks. Ja alla jõudes külmub paugupealt kõvaks. Sa pead rabelema. Kui sa endale ruumi ei tekita, pole sul külmunud lumes enam ruumi hingata.

Ennuga läheb teisiti. Laviin virutab ta üle jääseina järsu serva, kuhu ta nööri otsa rippuma jääb. Köie teine ots tundub olevat kindel. Enn rõõmustab, et Tõnu ja Eerik suutsid ta kinni pidada ja ronib üles.

Jaak ripub köie otsas. Ta on kõvasti kloppida saanud, kaks roiet murdnud, vaevaliselt suudab jalgu tõsta, aga ronib köit mööda üles.

Ja kus siis teised on?

Poisse pole kuskil näha.

Jaagu köis kaob jäälõhesse lume all. Priit on lume all!

Vokrug Sveta kirjutab, et Enn ja Jaak kaevavad tund, kaks, kolm. Kuni Jaak meelemärkuse kaotab ja pimedus peale tuleb. Kaevavad kätega, jalgadega, potikaanega...

Enn: „Lora! Meil olid ju kirkad olemas!“

Jõuavad Priiduni. Priit ei liiguta. Ei vasta, ei hinga, pulssi ei ole. Panevad Priidule peegli suu juurde. Peegel uduseks ei muutu.

Jaak püüab Priidule kunstlikku hingamist teha. Sellest pole kasu.

Kus on Eerik ja Tõnu?

Ka see köis, mille küljes on Eerik ja Tõnu, kaob jäälõhesse lume alla.

Eerik ja Tõnu on liiga sügaval. Nendeni jõuda on lootusetu.

Mida tunneb mägironija, kui ta on 6800 meetri kõrgusel ja ta peab jätma lumisesse hauda kolm sõpra?

Enn ja Jaak on vaimselt täiesti paigast ära, aga samal ajal laviini poolt nii hullusti läbi klopitud, et sellest õhtust Enn palju ei mäleta. Ennul on alles priimus ja bensiin. Jaagul apteek. Alles on ka jäänaelad, mida seina taguda. See on kõik. Söögikott on läinud, telk on läinud.

Nad kaevavad lumme koopa, sulatavad lund ja joovad vett. Võtavad saapad jalast, pistavad jalad magamiskotti, ja magamiskoti omakorda seljakotti. Ja vajuvad unne.

Laskuda mööda kahe ja poole kilomeetrist jääseina?

See on hullumeelsus. Šatajev kirjutas oma aruandes, et laskuda on siit võimatu.

See hinnang mõjutab Ennu ja Jaaku psühholoogiliselt, tekitab keerulise vaimse fooni. Aga valikut pole.

Minna üle Lenini mäetipu ja laskuda teiselt poolt? Jaagu jalad ei lase astuda.

Nad lõikavad mõlemast köiest jupid, sõlmivad need üheks kokku ja hakkavad tulema.

Jaak laskub esimesena, sätib köiepikkuse jagu allpool julgestuspunkti paika.

Enn taob üleval oma naelad lahti ja tuleb järele.

Julgestuskarabiinide vindiga muhvid külmuvad pakases kinni. Enn võtab kindad käest ja sulatab metallist muhvid pihkude vahel üles. Ta käed ei tunne varsti enam ei külma ega kuuma. Enn kukub jääprakku, Jaak venitab ta välja.

Tuul on puhunud mäeküljele jääharja serva tihke lumepadja. Öö läheneb, mehed kaevavad lume sisse koopa. Joovad sooja vett ja söövad analgiini ja tetra­tsükliini – lihtsalt sellepärast, et midagi süüa.

Hiljem saavad teada, et antibiootikumid, kui neid palju tarvitada, tapavad kõhufloora ja nii kaob näljatunne. Tablettidest on kõvasti kasu.

Mida allapoole mehed jõuavad, seda õhemaks jääb jääharja serva tuisanud lumepadi ja viimasel ööl enam koobast kaevata ei õnnestu.

Nad kraabivad lume sisse lohu ja kössitavad teineteise kõrval. Nad on köiega jääseina külge tõmmatud, et mäest alla ei sajaks.

Saapaid nad ära võtta ei julge – kui need kaduma lähevad, ei liigu nad siit enam mingi väega.

Aga saabastes jalad saavad külma ja valutavad järgmisel päeval nagu tules.

Iga liigutus teeb piina. Kas me tõesti ei jõuagi alla liustikule?

Aeg-ajalt kajavad Ennu kõrvus tuttavad hääled.

Ta kuuleb, kuidas Priit, Eerik ja Tõnu ülevalt midagi hüüavad.

Mida nad hüüavad? Nad hüüavad, et miks te meid ei oota!

Enesetundele ei tohi sellises olukorras mõelda. Kui tahad ellu jääda, siis sa pead tegema seda, mis on ratsionaalne. Ja kõik. Enesetunne ei mängi mingit rolli! See ei tähenda mitte midagi!

31. juulil laskuvad nad liustikule, kust 20. juulil olid alustanud.

Nad ei usu, et on sellega hakkama saanud.

Aga see pole veel finiš. Pikk tee on alles minna.

Oimetud, nälginud, põrgulikult valutavate jalgadega, kätega, mis on paistes nagu kummist. Külmast kestendavate nägudega lohistavad end edasi.

Kümme päeva tagasi peitsid nad siia liustikule väikese toidukoti, suitsuvorstigi sees. Näevad punast raketti taevasse lendamas, aga trambivad tuimalt suitsuvorsti poole. Veerand tunni pärast jagavad ära, mida rakett tähendab – neile on järele tuldud!

Kes Ennu ja Jaagu liustikult leidis, Enn ei mäleta.

Küllap Vello Park. Või Hindrek Kriis.

Teine eestlaste grupp, üheksa meest, kes tõusid Lenini tippu lõunaküljest, oli eluga tagasi jõudnud ja aitab nüüd Ennu gruppi otsida. (Teises grupis on Juhan ­Ahlberg, Hindrek Kriis, Enn Brando, M. Klein, Vello Park, Kaljo Palmiste, Risto ­Tanner, Lembit Hiiesalu ja Ilmar Palo.

Need on kaks ainukest päeva Ennu elus, kui ta on vahetpidamata nutnud – nii valus on kõndida. Kaks päeva tuiab ta mööda baaslaagrit oma külmavõetud jalgel, et vere käima saaks.

SAATUSE KEERDKÄIK: 1974. aastal pääses Jaak Sumeri Pamiirist eluga, kuid 1983. aastal sai ta Lenini mäe baaslaagris insuldi ja suri.
See päästab ta jalad. Ta ei pea operatsioonile minema nagu Jaak. Natuke kardavad nad praegugi külma.

Helikopter tuleb meestele järele. Maandub, aga enam õhku ei tõuse, aku on läbi. On kaks võimalust, kas tuua Oši linnast uus aku või helikopter vändaga käima lüüa. Kui oleks vänt! Kuni vänta otsitakse, joovad Enn ja Jaak kopterimeestega teed ja kuulavad kirumist, et kuradi Ivanov, kuulus meisterpiloot, iga aasta kukub ta alla ja saab endale uue kopteri, aga meie peame oma vana risuga lendama!

Toiduga laagris priisata ei ole. Aga kellelgi on püss ja mägedes lendavad ringi mustad linnud, varestest sutsu suuremad, ja ühele saadakse püssiga pihta. Kuna Jaak on haige, söödetakse linnuliha talle.

Samal ajal tõuseb mööda lõunanõlva Lenini tippu kaheksa vene tüdrukut Elvira ­Šatajeva juhtimisel. Nad jäävad lumetormi kätte, ei saa telke üles ja koopaid pole ka võimalik kaevata. Viimased teated, mis nad raadio teel annavad, on masendavad. Nad paluvad andeks, et oma ülesandega toime ei tulnud.

Ja külmuvad surnuks.

Elvira abikaasa Vladimir oli seesama, kelle kirjelduste põhjal Enn kagunõlva maha joonistas ja marsruudi paika pani.

Vene naiste tragöödiast ei ilmu Nõukogude ajakirjanduses ridagi. Aga kumu levib suust suhu ja koos sellega teade, et hukkunud on ka Eesti alpinistide viiene grupp.

Eestis istuvad alpinistid viie mehe peiesid pidama. Ennu naine jõuab mälestusõhtult koju Tõraverre.

Ja siis jõuab temani telegramm Pamiiri jalamilt.
NOOR JA ULJAS: „Me olime noored, tublid, terved ja hakkajad, ja meie jaoks olid need tõusud tore krabistamine,“ räägib Enn Saar. (See pilt temast on tehtud 1982.)

See oli kõige lühem telegramm, mille Enn kunagi on saatnud: „Olen elus!“

Keegi võimuesindajatest Ennu ja Jaagu käest hukkunud alpinistide kohta ei küsi.

On teistsugune aeg, õnnetustest ja surmadest vaikitakse. Isegi lahkunute sugulased ei tule küsima, et mis siis juhtus. Spordiühing Kalevi alpinismiföderatsioon eesotsas Ilmar Priimetsaga viib Lenini mäe jalamile mälestustahvli 1974. aastal hukkunud kolme alpinisti mälestuseks.

Kuu aja pärast sõidab Enn Saar juba Saksamaa Alpidesse. Seal on ilusad kollased kaljud. Kaob viirastus, mis saatis Ennu päeval ja ööl – külma sinise jääga kaetud kaljusein.

Akadeemik Enn Saar rüüpab lahjat džinn-toonikut, sest pole saanud kaks päeva süüa. Loeb oma lemmikute Pratchetti ja Arturo Pérez-Reverte raamatuid (muidugi mõista originaalis).

Üks asi teeb Ennule muret – mitmes Pratchetti raamatus on peategelaseks Surm. Hispaaniakeelses tõlkes on surm teadupoolest naissoost sõna. Ja Enn mõtleb kaastundlikult, et kuidas see Surm, nõrguke naisterahvas, ometi oma ülesandega hakkama saab.

Kuidas Enn Saar oma kaabuga venelasi vihastas

ÜLBE EESTLANE: Enn Saare Ameerikast ostetud kaabu ajas venelased maruvihaseks.

Aastal 1980 töötas Enn Saar pool aastat USAs Yale’i ülikoolis. Pidi juba tagasi tulema, aga Princetonis oli konverents ja ta tahtis seda näha. Viisa läks nädal üle. Ameeriklastel polnud sellest midagi, aga venelased läksid hulluks.

Ta tuli tagasi ja läks Moskvasse aru andma, peas Ameerikast ostetud kaabu. Venelased vihastasid: mõtle, jäi hiljaks ja julgeb veel käia sellise mütsiga!
Enam ei tohtinud Enn Saar välismaalastega läbi käia, kõik kirjad loeti ka läbi.
Ise ta ütleb, et polnud hullu, käis Torma sovhoosis lautasid ehitamas – neil oli vaja inimesi, kes katusele julgesid ronida!
Kui 80ndate lõpus olud lahedamaks läksid, siis Ennu enam mägedesse ei tõmmanud. Vanu sõpru, kellega võinuks sinna minna, enam elavate kirjas ei olnud.