Lõuna-Saksamaal Alpide jalamil asub ilmatu suur järv nimega Ammersee. Selle kaldad on täis pikitud sajanditevanuseid külasid, kus Müncheni jõukad perekonnad endale suuri maju maakoduks ostavad ja turistid rannaäärsetes restoranides õlut rüüpavad. Järve põhjaosas asuvad teineteisest umbes kolme kilomeetri kaugusel kaks küla: Eching am Ammersee ja Schondorf. Neid lahutab kuusemets, mis tõmbab ligi jahimehi, jooksjaid, mägirattureid ja 38 aastat tagasi hilissuvel ka inimröövleid, kes valmistusid sooritama sõjajärgse Saksamaa üht kurikuulsamat roima.
Teisipäeval, 15. septembril 1981, uue kooliaasta esimesel päeval pöördus Ursula Herrmann koolist tagasi oma Echingis asuvasse koju. Ursula, kes oli pere neljast lapsest noorim, harjutas koos vanima venna Michaeliga klaverit ja suundus siis hilisel pärastlõunal Schondorfi võimlemistundi, sõites rattaga mööda metsa läbivat järveäärset rada. Kui võimlemistund lõppes, läks ta Schondorfis oma tädi juurde, kus sõi õhtust. Kell 19.20 helistas Ursula ema ja teatas, et tüdruk peab nüüd koju tulema. Varjud venisid üha pikemaks, kuid väljas oli veel valge. Pealegi võttis kojusõit rattaga vaid kümme minutit.
Pool tundi hiljem polnud tüdrukut ikka veel kodus. Ema helistas uuesti tädile, kes ütles, et Ursula oli lahkunud 25 minutit tagasi. Mõlemad mõistsid kohe, et midagi on valesti. Ursula isa tormas Echingist metsa, tüdruku onu Schondorfist samuti. Nad said kokku järveraja keskel. Hõiked „Ursula!“ kaikusid üle hämarduva metsa, kuid vastust ei tulnud.