Juulikuu keskel 1907 kogunesid ­Haagi linnas rüütelkonna hoone uhkesse saali 35 riigi esindajad. Kutsed ­Haagi teisele rahukonverentsile saatis laiali Hollandi kuninganna Wilhelmina, kuid oluliseks eestvedajaks loeti energilist USA presidenti Theodore Roosevelti, kes koos Venemaa keisri Nikolai II-ga olid selle taga, et riikide esindajad Hollandisse kohale tulid.

Venemaad ei saanud mängust välja jätta, sest just nemad olid selle konverentsi nimel nii palju tööd teinud. Kokkutulnud diplomaadid mäletasid hästi 1874. aasta Brüsseli konverentsi, kus Venemaa ­esindajaks oli olnud veel kahekümnendates eluaastates diplomaat ja rahvusvahelise õiguse eriteadlane, eestlane ­Friedrich Fromhold Martens. Martens oli konverentsile välja pakkunud konventsiooni projekti, millega taheti sõlmida rahvusvaheline kokkulepe, mis paneks sõjaliste konfliktide lahendamisele mingid üldtunnustatud õiguslikud raamid.

Martensi ideeks oli kujundada sõjapidamise reeglid ja tavad, mis oleksid rahvusvahelises õiguses edaspidi kehtivad. Martensi ideed kuulati, kuid riigid ei tõtanud seda ratifitseerima.

Nüüd lootis Venemaa väga palju Haagi esimesest rahukonverentsist (1899), mis kutsuti kokku Nikolai II initsiatiivil. Oli lootus, et 29 riigi esindajad jõuavad kokkuleppele relvastuse vähendamise osas, aga kindlasti loodeti, et luuakse alaline vahekohus, mis hakkaks tegelema relvastatud konfliktide rahumeelse lahendamisega.

Rahvusvahelistes suhetes on vaja omada kannatlikkust ja seda mõistis ka Martens, kel oli konverentsil juhtiv osa, eriti sõjapidamise reeglite väljatöötamisel. Haagi esimene rahukonverents oli omakorda vaheetapp juuli keskpaigast 18. oktoobrini 1907 peetud Haagi teisele rahukonverentsile, mis jäi Martensile viimaseks. Kaks aastat hiljem katkes läbi aegade eestlaste suurima juristi elutee.

Martensi klausel

Haagi kokkulepete all tuleb mõista tervet rida konventsioone ja lisa­protokolle, kuid oluline on teada, et juba 1899 lepiti kokku sõja tavasid määrav konventsioon, mis vaatamata 20. sajandi sõdade suurele julmusele siiski muutis sõtta kaasatud isikute olukorda veidigi selgemaks ja kaitstumaks. Rahvusvaheline kokkulepe saadi Alalise Vahekohtu loomisele Haagi üheks sümboliks peetavas Rahupalees. On huvitav teada, et rahupalee ehituseks raha hankimisel miljardär Andrew Carnegie’lt olid otsustavaks kaalukeeleks just Martensi diplomaadioskused.

Ilma Haagi konverentside otsusteta poleks ilmselt ka Rooma statuuti ega 2003 tööd alustanud Rahvusvahelist kriminaalkohut. Teise maailmasõja järel sõjakurjategijate üle peetud protsessidel Nürnbergis, Tokyos ning isegi ka Helsingis kaaluti sõja ajal tehtut Haagi 1899. ja 1907. aasta konventsioonides kirjapanduga. Nende konventsioonide filosoofilise aluse rajas nn Martensi klausel (1899), millest kõige laiema tõlgenduse juures on saanud üks humanitaarõiguse aluspõhimõtteid rahvusvahelises õiguses üldse.

Martensi mõtte selgemaks tegemisel 21. sajandi kontekstis kajastub see ehk kõige kontsentreeritumalt Haagi teise rahukonverentsi neljanda konventsiooni artiklis 22, mis ütleb, et sõdijatel ei ole piiramatut õigust vaenlasele kahjutegemise abinõude valikus.

Martensi klausli tõlkis professor Ants Piip 1927. aastal eesti keelde nii: “­Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elani­kud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja v&otil de;imupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tavadest, humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest.”

Martensi klausel sai preambulaks nii 1899. kui 1907. aasta Haagi konventsioonidele, samuti 1949. aasta Genfi kokkuleppele ja selle 1977. aasta lisaprotokollile jne. Isegi Maailma Looduskaitseorganisatsioon (IUCN) laenas oma 2000. ­aasta Ammanis vastu võetud loodushoiu miinimum­standardi preambulaks ikka sama Martensi klausli.  

Nobeli rahupreemia kandidaat

Eestlane Martens oli seega väga oluline rahvusvahelise õiguse ekspert 20. ­sajandi alguse maailmas. Tema staatust näitas ka see, et aastatel 1901–1908 oli ta pidevalt esitatud Nobeli rahupreemia kandidaadiks ja 1902. aastal oli ta ­peafavoriit. Nobeli preemia jäi Martensil saamata ilmselt vaid tema liialt varase ­elutee lõpu tõttu. Kuid tuleb aru saada ka üldisemast – 20. sajandi alguses omasid ühiskonnas enam mõju ikka need, kes esitasid küll ebarealistlikke, kuid atraktiivselt kõlavaid ideid (näiteks sõdade kaotamine üldse).

Haagi rahukonverentsi osa loetakse rahvusvaheliste suhete valdkonnas sedavõrd oluliseks, et kuigi 1915. aasta konverents jäi sõja tõttu ära, olevat just Haagi konverentside idee olnud aluseks, et suure sõja järel loodi Rahvaste Liit.

2003. aasta suvel Pärnus ­peetud, Martensile pühendatud rahvus­vahelise õiguse alasel seminaril rõhutas Haagi kohtu president leedi Rosalyn Higgins, et täiesti uue tähenduse on omandanud Martensi kuulsa rahvusvahelise õiguse ­õpiku pealkirjas toodud “tsiviliseeritud ­riigi mõiste”, mida 20. sajandil püüti ­isegi šovinistlikuks ja rassistlikuks ­tembeldada. Martensi määratluse järgi “tsiviliseeritud riikideühiskonna liige on ­konkreetne riik üksnes siis ja sedavõrd, kui ja kuivõrd selles riigis inimisiku võõrandamatud inimõigu­sed on teoreetiliselt ja ­tegelikult ­kaitstud... Kus ta moraalses ja juriidilises mõttes asetseb, seda ei määra tema paraadi­de täiuslikkus, tema suurtükkide laske­ulatus ega ta drednootide soomuse paksus.

Konkreetse riigi rahvusvahelise tõsiselt­võetavuse ja usaldusväärsuse ­ainus tõeline kriteerium on inimese eneseteostamis­võimaluste maht, ­reaalsus ja puutumatus selles riigis...”

Higginsi arvates tuleb lõpetada Martensi halvustamine või eiramine ja selgelt tunnistada, et ka 21. sajandil tuleb riike nimetada tsiviliseerituks (nende suurusest ja majanduslikust võimsusest olenemata) vaid siis, kui nad on ise nõus oma käitumisele seadma õiguslikke ja moraalseid piiranguid. See Higginsi mõte vääriks nimetamist Pärnu deklaratsiooniks.

2009 Martensi aastaks
Eesti võiks olla initsiaatoriks rahvusvahelisele Martensi aastale. Varsti möödub juba sajand ajast, kui Postimees teavitas 1909. aasta suvel oma lugejaid: “Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välismaiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane.” Nii lühike ja kodukootult madalalennuline oli see sõnum, mida Postimees luges vajalikuks kaasmaalastele teatada. Samas brittide Times teavitas maailma, et surnud on “Suur rahuehitaja”.

Sajand pärast professor Martensi viimset rongisõitu Pärnust Valka oleks meil aeg ka Maarjamaal järele mõelda, mida tähendas ja tähendab ka täna ma ailmas ühele eestlasele olla nii keerulisel sajandil – suur rahuehitaja.

Pärnus Aia tänavas üles kasvanud professor Leo Leesment meenutas, et kõik tänava jõnglased teadsid 1909. aastal, et suviti elab siin väga kuulus härra ­Martens, kes räägib eesti keeltki. Leesment rääkis ka Pärnu poiste omaaegsest lemmik­tegevusest vaadata sadamasse tulevaid laevu ja ennustada lippude järgi, mis riigi laev siin randub. Ehk vaatas väike Martenski kunagi sõpradega neid laevu. Loodan, et Pärnu sadama omanikud lasevad teha poisipõnni pronkskuju, pannes selle kaile istuma. Sellise kriimulise Pärnu marakrati, kes vaatab unistavalt laevade poole. Maailma viivad ju edasi vaid need täiskasvanud, kelle sees pole marakratt surnud.