Lühimaajooksudes parandatakse tavaliselt rekordit mõne sekundisajandiku võrra. Mirjami tulemus 12,93 sekundit on aga tervelt 25 sekundisajandikku parem kui senine Eesti rekord. „Parandada rahvusrekordit 0,25 sekundit on väga suur tükk korraga. Kettaheites või odaviskes võiks seda võrrelda hea mitme meetriga,“ tähendab Eesti Kergejõustikuliidu president Sven Mikser.

Eesti noortel sportlastel oli üldse võimas nädal. Saksamaal toimunud kuni 23aastaste EMilt tuli lisaks Mirjami kullale Eestisse ka Taavi Peetre hõbemedal kuulitõukes. Samal ajal Marokos toimunud kuni 18aastaste EMil sai Kaire Leibak hõbeda kolmikhüppes.

Mirjami elust kuulub lõviamps sportimisele ja ta usub, et nii jääb veel vähemalt kümneks aastaks.

Võistlusteks valmistudes treenib ta kaks korda päevas: hommikul poolteist tundi ja õhtul poolteist-kaks. Jõusaalis on Mirjami rekord kaks poolkükki 210kilose kangiga. Tavaliselt kasutab ta küll kange, mis “vaid” poole raskemad kui tüdruk ise.

63 kilo kerge ja 174 cm pikkune Liimask on maailma näinud ilmselt rohkem kui temavanused modellid. Treenimas-võistlemas on käinud muuhulgas Jamaikal, Koreas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Egiptuses ja Mauritiuse saarel.

Modellindusega pole sihvakas neiu teragi tegelnud, küll aga meeldib talle oma lõbuks välimusega mängida. Liimaski ehteestlannalikud kartulikoorejuuksed on veigelnud nii punastes kui kollakates toonides, praegu eelistab ta tumepruuni.

Keskkooli ajal kaunistas Mirjam oma küüsi pidevalt uute maalingutega: meri ja taevas ja mis kõik veel. Sageli kandis enda õmmeldud riideid, lihtsatest toppidest kuni keerukamate seelikute-püksteni välja. „Ta võis iga päev kooli tulla uue enda tehtud asjaga,“ meenutab kunagine klassiõde Eva-Liisa Kerner.  „Ta tegi omamoodi asju, näiteks huvitavate taskute või ebasümmeetrilise kaelusega. Mul on siiamaani meeles üks mustavalgekirju pikkade varrukatega pluus, mis oli nii ilus, et keegi ei suutnud uskuda, et see pole poest ostetud. Kui Mirjam tahaks karjääri vahetada, võiks ta õmblejana tööd leida.“

Vahel õmbleb Mirjam endale nüüdki uue seeliku või pluusi, kuigi selleks jääb spordi ja õppimise kõrvalt harva aega. Pärast keskkooli meelitasid tüdrukut kaks ülikooli USAsse, kuid ta otsustas kodulinna Tartu kasuks. Ta õpib Tartus kehakultuuri, täpsemalt füsioteraapiat. „Tegelikult oleksin pidanud tänavu lõpetama, aga võtsin ülikoolist akadeemilise puhkuse, et selleks võistluseks valmistuda,“ sõnab Liimask. Teha on jäänud vaid osa füsioteraapia praktikat.

Kursusekaaslane Jaana Torp iseloomustab:„Mirjam on täiesti uskumatu, igas loengus ja seminaris oli kohal. Ainult siis, kui tal oli mingi laager, tegi asju ette või takkajärele. Kõik imestasid, kuidas ta jõuab. Ta on tagasihoidlik, ei kiitle oma saavutustega. Kui ise küsida, siis räägib.“

Kui tõbi kallale tuleb, oskab Mirjam Liimask tänu ülikoolis õpitule ka iseennast aidata, näiteks õigete taastumisvõimaluste ja venitustega. Füsioteraapia ühendab Mirjami vanemate peamised tegevusalad: ema Tamara (51) on perearst, autoäris leiba teeniv isa Ülo (53) aga kange sportlane. Nooremana tegi Ülo kergejõustikku ja aerutas, tänaseni tegeleb ta automudelismiga, milles saavutas mullu võistkondlikud võidud MMil ja EMil.

Peres on kolm last: Kristina (24) ning 21aastased kaksikud Mirjam ja Kristjan. “Last oodates ma ei teadnud, et on kaksikud. Aga kui poiss sündis, siis tuli üllatusena veel tüdruk,” räägib ema Tamara. Erimunakaksikutena pole Kristjan ja Mirjam eriti sarnased, kuid nad on alati kokku hoidnud.

Kuni põhikooli lõpuni õppisid kaksikud samas klassis. „Mirjam alati hästi hoolis oma vennast,” meenutab kooliaegne pinginaaber Eva-Liisa. “Kui vennaga midagi juhtus – kas õpetaja noomis või sai halvema hinde –, siis Mirjam alati nuttis. Isegi veel 9. klassis. Teised ütlesid, et Mimmu jälle nutab. Aga mitte halvasti, sest Mirjamit hullult hoiti.”

Praeguseks on Kristjanil naine ja viiekuine tütar. Kaksikvenna last esimest korda nähes tekkis õel hetkesoov: “Tahan kaaa!” „Aga see emaks-saamise soov läks ikka üle,“ ütleb Mirjam.

Vanema õe Kristina jaoks tundub uskumatu, et ta võtab vahel noorema õe nõuandeid kuulda. “Kas või siis, kui tahtsin endale tätoveeringu teha. Õde ütles, et ära ikka tee ja lõpuks ma ei teinudki. Tal endal on küll tätoveering olemas, paar aastat tagasi lasi alaseljale teha värvilise liblika,“ ütleb Kristina.

Spordile pühendunud Mirjam lootis mulluselt suvelt palju – kuid asjatult. Seekord ei söandanudki suuri lootusi hellitada – ja edu tuli! Eesti Kergejõustikuliidu kiirjooksu vanemtreener Valter Espe arutleb: Muidugi on meeldivam ja endal rahulikum, kui areng on stabiilne ja järkjärguline. Aga elu ei ole nii säetud. Mirjami arengus oli suur hüpe neli aastat tagasi. Kaks viimast aastat on arengut olnud ainult mingite sajandike võrra. Ja nüüd tuli see hüpe. Kui inimene on valmis, siis just tiitlivõistlustel juhtub selliseid imesid.“

Mis oli seekord teistmoodi? “Ettevalmistuses rõhusime rohkem vaimsele valmisolekule,” selgitab treener Mehis Viru. “Oli teada, et finaalis on kehaliselt võrdsed sportlased ning võidab see, kes suudab olla psühholoogiliselt teistest üle. Mirjamil see õnnestus. Me ei mõelnud, et läheme medali järele või võitma, vaid et tuleb teha võimalikult hea jooks. Tundub, et see lähenemine sobis. Sprint on emotsionaalne ala. Et olla kiire, peab olema kõvasti plahvatuslikku jõudu ja ma usun, et Mirjam on selle näitaja poolest maailmatasemel.”

Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel on Mirjam Liimask ülekuldamisega harjunud: neli korda on ta võitnud naiste tõkkejooksu 100 meetris, kolm korda 60 meetris. Mõlemal võistlusmaal on tema nimel ka Eesti rekordid. Ent maailma edetabelis ei küüni ta praegu 35. kohast kõrgemale. Võistlemaks tõkkejooksu tippudega esikoha pärast peaks ta saavutama 12,5 sekundi taseme. Ent 21aastasel noorel naisel on veel aega ennast näidata: kergejõustikus on viimasel ajal tipptulemusi teinud just 30. eluaastale lähenevad sportlased.

Katastroof, mitte treeningukoht

Äsja omaealiste EMidel kulla võitnud Mirjam Liimask ja hõbedale tulnud Kaire Leibak on esimesed tartlased, kes on kergejõustikus nii kõrgel tasemel medaleid koju toonud. Tartu linn tegi neile teisipäeval ilusa žesti: kandis sportlaste ja nende treenerite nimed linna auraamatusse ning andis rahalisi preemiaid. Ent argipäeviti peavad tüdrukud treenima vanas spordihallis – muud kohta Tartus lihtsalt ei ole!

Liimask: „Treeningtingimused on küll väga halvad. Õnneks ma pole oma jalgu vigastanud.“

Treener Mehis Viru: „Hallis on tagasirgel 40 meetrit sirget maad. Kahjuks tõkkejooksu distants on 100 meetrit.“

Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak: "Olen samuti mitu aastat selles spordihallis treeninud. Täielik katastroof! Kunagi oli see Eesti parim hall, aga nüüd on ajast maha jäänud ja deformeerunud. Rada lainetab, ma ise olen seal kukkunud. See ei ole üldse haruldane, kui noorte võistlustelt keegi kiirabiga ära viiakse. Lastel on seal jalaluud murdunud. Rada on ebaühtlane ja pime.  Treeneritel on seetõttu nägemine kehvemaks läinud. Võrreldes Tallinna hallidega on see niivõrd iganenud. Juba hulk aega on plaan ehitada uus spordihall, aga pole teada, millal ehitusest asja saab."